Mürgel oli mu esimene, unustamatu koer! Kui palju minu vigu ma algul tegin! Ja KUI palju ta mulle andeks andis! Ja kui palju muutus mu enda mõttemaailm tänu temale! Ja KUI palju sisemist “põhjast kraapimise” tööd pidin ma tegema, et olla oma koerale parem inimene. Ikka sellepärast, et ma väga hoolisin temast ja tahtsin talle parimat võimalikku elu pakkuda.
KUI palju toredaid retki, matku, võistlusi ja kohtumisi meil oli! Bussi-, trollisõidud Tartust Tallinnasse sõnakuulelikkuse võistlustele. Praamisõidud saartele, kanuusõidud, lõputud jalutuskäigud titekäruga (need polnud tema lemmikud, aga ma algul ei osanud seda algul märgata). Tõukatsete treening ja väga ebaõnnestunud hetkel toimunud katse, kus ta otsustas evakueerida linnu tulekoldest… 🙂
Palju imelikke mõtteid oli minu kui värske koeraomaniku peas. Sarjast – “mul on nüüd tore koer, kellega ma tahan KÕIKE koos teha”! Selle sarja ületamatuks tipuks jääb ehk Draamateatri etendus “Eesti matus” Otepää lauluväljakul 🤭. Mäletan näitlejaid, Mürgli haldamist, aga mitte näidendi sisu. Ilmselt oli juttu matustest. :p (Minu lugupidamine ja vabandus siinkohal näitlejatele. See pole naljaasi, kui loomad teatrisse tuuakse.)
Mürgel oli suurepärane perekoer (ta oli 2 a, kui mu esimene laps sündis). Kui me Mürgli olime sunnitud magama panema, ütles mu vanim tollal 10 a vana laps, et ta ei tundnud end kodus kunagi üksi, kui Mürgel oli temaga, sest Mürgel oli nagu vanem, targem, hoidja. Nagu Nana Peeter Paanist.
Tänu Mürglile sukeldusin ma pea ees koeramaailma ja hakkasin õppima asju, mida inimesed koertele õpetavad ning kuidas nad seda teevad.
Tänu Mürglile kohtusin ka oma väga hea kolleegi, Lea Tummelehega (BriskMind loomade treenimine / BriskMind animal training), kes oma šoti terjer Anoukiga meie treeninggrupis käis. Temaga kohtusin algul peaasjalikult kas treeningplatsil või siis Tallinnas – kõigil neil välismaa klikkerkoolitajate seminaridel. Ja nii ta läks… Kuni me oma pilgu õpetajate leidmiseks välismaale suunasime.
Leidsin sel teekonnal, kus otsisin vastuseid koeraga parema elu elamiseks, SUUREPÄRASEID õpetajaid – nagu Karen Pryor (läbi tema raamatute), Kay Laurence at Learning About Dogs – kelle käe all õppisin tervelt 10 aastat! Ken Ramirez, kellega kokkupuuted pole olnud väga rohked, ent nende mõju on olnud väga suur. Dr Susan Friedman – sama lugu- põgusad aga VÄGA mõjusad kohtumised.
Juba algusest ei istunud mulle vanad, traditisioonilised lähenemised (sakuta, suru maha, jõllita silma, “näita talle, kes on boss!”). Nii ei käituta sõbraga. Ükskõik mis liigist ta on! Nii ei käituta elusolendiga. Elusolend väärib austust. Need õpetajad aitasid mul kokku panna põhimõtted ja teadmised-oskused, mis neid põhimõtteid kannavad ning mida ma nüüd edasi annan.
Kui sa oled minu koolitusel käinud, siis tänu Mürglile. Ja kui sa tuled mu koolitusele, siis kuuled kindlasti mõningaid lugusid Mürglist, sest ta lihtsalt oli NII hea sõber ja ma lihtsalt õppisin temaga NII palju.
Täna põles mul küünal Mürgli mälestuseks. Olen väga tänulik, et sain temaga pea 13 aastat koos olla. Mõtlen temale ja kõigele heale, mis tänu temale mu elus juhtunud on.
õppimisest väsinudvannitamine 2003Otepääl 2003 kevadkraanist juua oskab 2003esimesed minimatkad 2003esimene ujumine 2003lemmikkohtesimene KK võistlus 2003Edina, Bayron, Jessi ja Mürgel – Mürgli 1. sünnipäev koertenäitusel Luigel 2004, foto: Siim TellerTeel Saaremaale 2004Tallinnas 2006lehvitav koer – laste lemmik 2006perekoer (nagu Nana) 2007Tõukatsete koolitusel 2007 Herjavas foto: Reeli Kuhi-ThalfeldtSoomaal kanuumatkal 2008 Taevaskojas 2010 Emajõe ääres 2012(?)2014Mürgel ja Nina 2015
Eile tuli teade Karen Pryori surmast. See ei olnud küll midagi täiesti ootamatut, sest ta oli 92-aastane. Sellegipoolest on maailmas tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes teda mälestavad, sest ta on nende elu ühel või teisel moel muutnud või mõjutanud.
Loomatreener ja kirjanik
Karen Pryor alustas loomatreenerina Hawail delfiine treenides ning oli üks esimesi mereimetajate treenereid, kes käitumisteadust ning positiivset kinnistamist kasutas. Ta kasutas oma kogemust mereimetajate treenerina ning asus uurima, kas ka teisi loomi samal viisil õpetada saab. Uudishimu, hoolika uurimise ja järjekindla töö tulemusena toimus loomatreenimises kultuuriline maalihe – ta avas uue suhtluskanali erinevate liikide vahel. Ta muutis humaanse loomatreeningu (mitte ainultkoeratreeningu) igaühele kättesaadavaks ja tehtavaks.Karen Pryor on kirjutanud mitmeid raamatuid. Minu üks vaieldamatu lemmik on “Reaching the Animal Mind”, mis ehk kõige paremini selgitab seda, miks ja kuidas positiivsel kinnistusel põhinev ja hästi planeeritud treening meie suhteid koertega (ja teistest liikidest loomadega, sh inimestega) sügavamaks ja usalduslikumaks muudab ning millised võimalused avab.
Laia haardega praktik ja innovaator
Karen Pryoriga oli mul isiklikult võimalik kohtuda 10 aastat tagasi Veronas TAGteach summitil. Paljude üllatuseks oli Karen Pryor võtnud taas uue suuna!
Juba aastaid oli ta aidanud Joan Orril ja Theresa McKeonil TAGteachi arendada. Ta oli Theresa ja Joaniga mõttes kaasas ning rõõmustas koos nendega TAGteachi “vallutuste” üle erinevatel elualadel: TAGteachi kasutamine nö ametliku treenimismetoodikana spordis, eripedagoogikas, või kui see sai populaarseks lapsevanemate seas. Viimastel aitas see meetod lastele saapapaelte sidumist õpetada või koostöö vaimus ning mänguliselt näiteks ravimeid manustada. Samuti oli ta vaimustuses sellest, et TAGteach jõudis kalandusse ja seda kasutati suurtel kalalaevadel, et vähendada töötajate vigastusi, mis külmas ja märjas olid kerged tekkima.
Kirurgiaõpingud ja TAGteach (e. klikkertreening inimestele)
2015 olid nad aga jõudnud uutesse kõrgustesse – teadusuuringuni. Nimelt uurisid Karen Pryor, Theresa McKeon ja ortopeed ning õppejõud dr Martin Levy (Bronx, NY), kas arstitudengitele kirurgiaks vajalike oskuste õpetamine on tõhusam siis, kui kasutada selleks operantset õppimisprogrammi või demonstratsiooni.
Kas õpetada noori kirurgihakatisi luud puurima samm-sammult kõiki osaoskusi läbi käies- alates puuri õigest hoidmisest – ja iga sammu vilumuseni omandades või kasutada vana head – “Vaadake ja pange nüüd tähele! See käib nii – ja nii – ja siis ma teen siit nii- ja siis ongi valmis!”
Kirurgitöö nõuab mitmeid väga täpseid käe sisse harjunud liigutusi. See tähendab, et need liigutused peavad olema vilumuseni harjutatud. Kuidas saab noor kirurg omada palju kogemust, kui ta on õppinud vaata-mind-ja-õpi-meetodil? Ja kui palju vigu see kaasa võib tuua? Kui õppeprogramm on aga välja töötatud nii, et enne, kui noor kirurg patsiendini jõuab, on tal hulk vajalikke oskusi juba omandatud, kui palju kindlam on noor arst ning kui palju turvalisem selline lähenemine võib patsiendile olla?!
Tehtud uuringust nähtus, et kuigi kõigi testitud oskuste puhul operantse õppeprogrammi tudengite ja testgrupi tudengite soorituse vahel märgatavat erinevust ei ole, siis luu puurimise ülesande puhul tuli välja, et 12 operantses õppeprogrammis osalenud tudengit 12st sooritasid ülesande edukalt ning vaid 4 tudengit 12st sooritas testi “vaata ja tee järele” meetodiga õppimisel.
Hetkel on küll uuringuid sel teemal vähe, ent see väärib kindlasti edasi uurimist, sest õppemeetodid on igal haridustasemel elule jalgu jäänud.
Karen Pryori mõju mulle
Kui ma Karen Pryori surmauudist kuuldes temale ja tema mõjule mulle mõtlesin, sain aru, et tema raamat “Don’t Shoot the Dog” pani aluse pöördele minu elus – religioonipedagoogika jäi tagaplaanile ja koeratreening tuli esikohale. Karen Pryori veebileht clickertraining.com oli mu esmane info otsimise allikas päris pikka aega, sest ta koondas enda ümber suurepäraseid R+koolitajaid (Positive reinforcement trainers).
Tema ja tema ettevõtmised olid paljude koeratreenerite jaoks nagu algallikas. Ükskõik, kas soovisid liikuda teaduse poole ja uurida, miks mingi lähenemine treeningus töötab või soovisid alustada probleemide lahendamisest – kuidas ma saan Muki tasa? Tema veebilehelt sai liikuda mõlemas suunas.
Lugemissoovitus
Kui sa pole veel lugenud Karen Pryori raamatut “Don’t Shoot the Dog”, siis ma kindlasti soovitan! Vali kõige hiljutisem, parandatud trükk ning naudi! Väga paljud müüdid kaotavad selle valguses oma väe. Paljud hirmud kaovad ja treenimise huvi tuleb tagasi, kui mõistad, kuidas käitumist mõjutada.
Ja teine tema raamat, mida väga soovitan, on “Reaching the Animal Mind”. See on suurepärane raamat, mille alusmõte on, et treenimine on suhtlemine. Läbi hea treeningu võib saada võimalikuks õppida tundma teist elusolendit sügavamalt kui sa eales oleksid osanud arvata, et võimalik on.
Karen Pryor vaade maailmale
Kõik tema loomade ja inimeste õpetamisega seotud suunad on andnud meile uusi viise, kuidas õppijasõbralikum olla ja paremaid tulemusi saada. Ma isiklikult pean tema suurimaks panuseks maailmale aga seda, et ta uskus kaljukindlalt põhimõtet (ning elas selle järgi), et kui sa näed kedagi midagi head tegemas, ükskõik, kas väikest või suurt, siis märgi see ära, tunnusta (kinnista). Otsi positiivset, kinnista postiivset. See muudab meid endid paremateks inimesteks, kui näeme positiivset. See muudab ka neid, kelle tegusid me märkame. Ja see muudab maailma paremaks paigaks.
Kui inimesed alustavad koolitusega minu juures, siis ma küsin alati, miks nad oma koeraga just Hea Koera kooli tulid ja millised on nende ootused. Vastuseks tuleb sageli “Ma tahan õppida oma koera kohta. Ma tahan temast paremini aru saada ja talle parem sõber olla!”
Olen tundnud vastutust õpetada oma kursustel kõike seda, mis aitab koerainimesi oma koerale parem sõber olla. Mu koolitustel on kolm olulist komponenti, mis panustavad paremasse ellu koeraga:
tõenduspõhised teadmised koertest ja õppimisest. Ligi 40 aastat on uuritud koeri, nende ealist arengut, mõtlemist, käitumist. Aga paljudes koeratrennides retsiteeritakse ikka ALMAVÜ aegadel õpetatud tõdesid – “Koer peab sinule alluma!”. Ligi 130 aastat on uuritud õppimise seaduspärasid. Viimaste aastakümnete jooksul on järjest kasvanud ka loomade heaolu uurimine. Seega, ka selle teema kohta on meil üksjagu tõenduspõhiseid teadmisi! Hea Koera koolitustel ma just neist olulisimaid teadmisi jagan.
head treenimisoskused, et saaksime koerale selgeks teha, mida me temast soovime, ning et suudaksime õpetada seda, mida me koertelt ootame. Sageli paneme kogu vastutuse “korralikult käituda” koerale, teadmata ise, kuidas neid “korralikult käitumise” komponente talle arusaadavalt selgeks õpetada. Hea Koera koolitustel õpid läbi tegutsemise ning saad aimu nii treeningu planeerimisest kui heast treenimise läbiviimisest.
ja muidugi kaastundlik ja sõbralik mõtteviis. Kaastundlik tähendab siinkohal seda, et me proovime mõista teist olendit – suhtume tõsiselt tema vajadustesse, proovime mõista tema soove ja eelistusi ning oleme kannatlikud treenimisel. Aga samuti on tarvis olla kannatlik ja sõbralik enda suhtes, sest õppimine võtab aega.
Õppimine ja kasvamine võtavad aega. Neid protsesse ei saa tagant sundida.
Pilt elust
Jalutasin hiljuti vihmases ja pimedas Tammelinnas. Tamme puiesteel tuli meile vastu üksik meesterahvas siledakarvalise retriiveri laadse energilise koeraga. Olime teineteisest vast 50m kaugusel, kui Nina neid märkas ja tõmbus veidi pingesse, nagu ikka. Alustasime kohe oma koertest möödumise rutiiniga. Kui nägin, et meesterahvas oma kutsi korduvalt rihmast tirides istuma pani, kust kuts siis jälle üles ja meie poole sööstis, otsustasin alleelt lahkuda, et elu nii neile kui ka meile lihtsamaks teha.
Läksin sõiduteele. Möödusime koerast 15m kauguselt. Kuts oli jätkuvalt elevil ning ei suutnud pikalt istuda. Hoolimata sellest, et rihmatõmbed muutusid peremehe käe liikumise järgi otsustades järjest teravamaks ja tugevamaks. Kui olime neist mööda saanud ja ohutus kauguses, siis kuts meid enam ei vaadanud. Tema huvi köitsid järgmised vastu tulevad inimesed (ilma koerteta). Aga peremees rapsis rihmast edasi, tõstis häält ning lõi koerale rihmapuntraga vastu koonu. Siis rapsas rihmast enda jala kõrvale ja pahandas valju häälega. Koera see ei rahustanud.
Me saame paremini
Selliseid olukordi näha on ääretult kurb. Mul on tohutult kahju neist toredatest koertest, kes on rõõmsad ja uudishimulikud, ent kelle inimesed ei mõista nende entusiasmiga sõbralikult toime tulla. Mul on kahju ka nende inimestest, sest tavaliselt ei ole seal taga “Vat nüüd karistan oma koera, sest just selleks ma ta võtsin!”. Tavaliselt on inimene ju hädas. Ta pole saanud õppida, kuidas oma koera erutuse ja tugevate emotsioonidega toime tulla. Või pole olnud usku ja kannatlikku meelt, et õpitut järjekindlalt ellu viia.
Sellistes olukordades ei ole küsimus sõnakuulelikkuses või selles, kas koer sooritab või mitte. Sellises olukorras pole koer õppimistsoonis. Stressi on nii palju, et ta ei suuda õppida ega meenutada midagi, mida ta õppinud on.
Selleks, et emotsiooniga toime tulla, on tarvis hoopis kaugemalt alustada! Esmalt peame saama stressitaseme optimaalsele tasemele. Ja selleks on olemas klassikaline vastutingimine ning süstemaatiline tundlikkuse vähendamine. Väga kokkuvõtlikult – sellises olukorras kasutatakse klassikalist tingimist (Pavlov). Kõlab lihtsalt, aga edukas elluviimine võib igapäevaelus mitmeid väljakutseid pakkuda.
Kui siis emotsioonidega on piisavalt ja õigel viisil tegeldud ning stress ei hüppa enam lakke, on neile koertele tarvis õpetada selgeks käitumismustrid. Piltlikult öeldes – “Kui juhtub nii, siis sina tee nii ja siis juhtuvad head asjad ja elu on ilus.” Selliseid oskusi ja teadmist ei saa õpetada karistamisega, vaid ikka positiivse kinnistamisega (operantne tingimine).
Minu loos viidatud rapsimise ja pahandamisega on häda selles, et selliste ebameeldivate tagajärgede pakkumisega tekitame me koerale neis olukordades frustratsiooni ja stressi juurde. Ja kui eriti halvasti läheb, võime koera ka agressiivseks muuta.
Tavaliselt muutuvad inimesed sellises olukorras väga kurjaks siis, kui koera käitumine põhjustab neile kas häbi, füüsilist valu või hirmu tuleviku ees (et ma ei kontrolli koera ja nüüd läheb koer pätiks ära). Ja siis lajatatakse kiirelt ja tugevalt. Kahjuks ei õpeta karistus soovitud käitumist ja nii siis korduvadki need olukorrad ikka ja jälle.
Me saame paremini, kui teame ja oskame. Aga tänapäevases infokülluses on ka soovitusi seinast seina. Kuidas siis valida, milliseid soovitusi kuulata ja mida mitte? Kriteeriumiks võiks olla tõenduspõhisus, looma vajadustest lähtuvad treenimispraktikad ja enda läbimõeldud eetilised alused. Ehk siis – kas see on kellegi arvamus või toetavad seda arvamust ka teadusuuringud; kelle huvides see treening on ja kuidas see koeral paremat elu elada võimaldab; ning mida ma olen nõus tegema oma koerale/-ga selleks, et saada temast kätte soovitud tulemus ja mida ma mitte mingil juhul ei tee.
Milleks end piirata?
Kui ma 17 aastat tagasi koolitustega alustasin, siis sain kogenud koolitajate käest kõva kriitikat, kuna ma deklareerisin, et minu koolitustel ei kasutata valu ega sundi koera survestamiseks teatud käitumiste sooritamisel. Samuti väldime hirmu nii palju kui võimalik.
Kogenud koolitajad arvasid, et pole mõistlik end niimoodi “ära piirata”. Mina aga ei näe teist võimalust, kui oma valikute piiritlemine. Ma võin kasutada kõiki tõenduspõhised, koera vajadusi arvestavad lähenemisi. Ja kuidas neid täpsemalt rakendada, on suuresti loovuse küsimus. See on nagu kunst.
Ma võin ka teatud tingimustel otsustada karistust kasutada, kui see mingil põhjusel hädavajalikuks osutub. Aga tänu teadusuuringutele on ka teada, et karmidel karistustel on alati hind. Ja sageli on see hind kõrgem, kui me ette näha oskame (seda on jällegi elu mulle õpetanud).
Seega, teades, et karistus ei õpeta koerale õiget käitumist, seda on raske korrektselt ellu viia (õige ajastus, õige tugevus, asjakohasus koera jaoks jm) ning sellel on sageli negatiivsed kõrvalmõjud (usalduse lõhkumine, ebakindluse suurenemine, hirmude suurenemine, agressiivsus, vähene pikaajaline mõju koerale, aga pikaajaline kinnistav mõju inimesele jpm), valin ma 95% juhtudest alati kinnistuse – ehk siis soovitud käitumiste tugevamaks muutmise tee.
Heaks inimeseks
Kodukoera põhikoolituse 1. mooduli esimeses tunnis ütles üks mees: “Tahan oma koerale parem sõber olla! Ja tahan paremaks inimeseks saada!” Kui ta oli jõudnud Kodukoera põhikoolituse 2. mooduli lõppu, ütles ta, et “Võin kinnitada, et see kannatlik ja koerasõbralik töö, mida me siin teeme, on muutnud mind tõesti paremaks inimeseks! Ma olen märgatavalt kannatlikum kui enne. Kui koer ei tee midagi, mida ma tahan, et ta teeks, siis ma ei sunni/ suru/ tiri teda ega pahanda temaga, vaid mõtlen esmalt, mis võib olla see, mis teda segab!”
Sellist tunnistust kuulda/ lugeda on alati suur privileeg. Sellised tunnistused nõuavad turvalist keskkonda ja seltskonda. Ja sellised tunnistused nõuavad enda haavatavuse näitamist ja usaldust. Ja samas, selliste muutumiste nimel ma töötan. Ma tõesti usun, et meil on lihtsam muutuda oma koerte heaks – koeri silmas pidades. Ent me ei peaks olema vaid head koerainimesed, vaid me saame sealt edasi liikuda ja saada heaks inimeseks.
Hindan väga sinu tähelepanu! Usun, et kui siiani jõudsid, siis said mõningaid uusi mõtteid!
Kui mu põhimõtted meeldivad sulle ja soovid minuga rohkem koostööd teha, siis algavate grupikoolituste kohta leiad infot siit, veebikoolitustel saad alustada endale sobival ajal ja kohas ning need leiad siit.
Ellujäämise Kunstid – kuidas loomadega kõrvuti elada?
Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 oli üks Eesti selle aasta tippsündmusi, mille kandev idee oli Ellujäämise Kunstid. 2023 aasta II poolel programmi vaadates tundus, et koerakultuuri nagu polekski ja leidsime Lea Tummelehega (Briskmind), et meie panus siin on vältimatu. Inimkond on koeraga koos elanud ligi 10.000-15.000 aastat. Kohati aga paistab, et meie suhtlusoskused – teha end oma neljajalgsetele sõpradele üheselt arusaadavaks ning motiveerida neid meiega koostööd tegema, on siiski puudulikud. Samuti näeme seda, et koerainimesed vajavad lisaks koera treenimisalasele infole ka laiemat tausta oma tegevusele.
Treenimisoskuste õpitoad olid kõigile, kes loomi treenivad ning oma teadmisi ja oskusi täiendada tahavad. Vestlussari Koertest kultuuripealinnas oli mõeldud laiemale üldsusele, et arutleda koerte ja inimeste heaolu teemadel. Treenimisoskuste õpitubades keskendusime niisiis inimeste praktilistele suhtlusoskustele, olukordades, kus nad loomadele midagi õpetada soovivad. Vestlussarja käigus soovisime aga tõstatada teemasid, mis on kas koerainimeste või laiema üldsuse jaoks kirgi kütnud. Soovisime, et oleks koht, kus ei peeta loengut, vaid toimub juhitud vestlus, kus ka osalejatel on võimalus küsida ning sõna sekka öelda.
Miks?
Koerad on inimeste kõrval elanud paarkümmend tuhat aastat. Meie pika kooseksisteerimise vältel on koertesse suhtutud väga erinevalt. Vastavalt olude muutumisele ning teadmiste-uskumuste muutumisele muutub ka meie suhtumine koertesse. Viimase saja aasta jooksul on meie eluolu muutunud kiirelt ja dramaatiliselt. Linnad muutuvad üha tihedamaks, inimeste elud järjest kiiremaks, nõudmised koerte suhtes järjest kõrgemaks ja inimese side loodusega väheneb.
Kuidas säilitada ja omandada sellistes oludes teadmised ja oskused, mis aitavad meil koos ellu jääda ning elu nautida?
Treenimisoskuste õpitoad
Treenimisoskuste õpitubade inventar 🙂Mõttetöö täies hoosAndra tõi tee kõrvale suurepärast kooki! Seda me ei unusta! Töö täies hoos Lea terava pilgu all
Treenimisoskuste õpitubade sari (TÕT) oli koeraomanikele ja loomaprofessionaalidele – kõigile, kellel on tarvis looma käitumist mõjutada või muuta ning kes on valmis treenimist õppima ilma looma osaluseta.
Osalejad said omandada nii teadmisi kui oskusi kõige baasilisemate põhjalikumaid teadmisi loomatreenimisest ja lihvida oma treenimisoskusi ilma koerte osaluseta. Osalejad tegid oma õpitoas kogetule ja uutest teadmistest lähtuvalt avastusi, mis muudavad täiesti kindlalt nende suhet oma koertega.
Üheks tõdemuseks, mis pea igas õpitoas vähemalt korra kõlas, oli “Ma olen oma koerast nii ebaõiglaselt palju oodanud! Ja mu enda treeninguks vajaliku töö hulka olen kõvasti alahinnanud.” Jah, nii see sageli on. Ja meil on väga hea meel, et see tõdemus ei tule mitte ainult mõttetööst lähtuvalt, vaid neil inimestel on kogemus sellest, mida tähendab planeerimata ja segaselt läbiviidud treening ning millinenäeb välja ja kui nauditav võib olla hästi elluviidud treening. Kui sa oled midagi sellist kogenud, siis sa enam tagasi ei vaata ja püüad edasi nii endale kui koerale sarnaseid kogemusi tekitada!
Parim koolitus inimesele, keda huvitab võimalikult hea elu koos koeraga. Lea ja Kristina on suurepärane koolitajate tandem. Nende aastatepikkune kogemus eri tüüpi klientidega (ja eri liiki loomadega), valmisolek pidevalt olla kursis uuemate tõenduspõhiste lähenemistega ning sujuv koostöö teeb töötaod õppija jaoks väärtuslikuks. Toreda boonusena saab midagi uut teada ka enda kohta pannes end proovile huvitavates treeningolukordades. See võimaldab õpitut rakendada ja mõtestada ka muudes kontekstides peale koerte treenimise.
-Mariliis
Uus Treenimisoskuste õpitubade sari juba 2025 aastal!
Vestlussari – vajadus loomapidamiskultuuri üle laiemalt arutleda
Olnuks patt jätta arutelu koerakultuurist Euroopa kultuuripealinna programmist kõrvale! Meil õigupoolest polegi sellist head kohta/ platvormi, kus olulisi mõtteid koerapidamisest, kultuurist ning maailma ja ühiskonna arengutest rääkida.
Külalised ja käsitletud teemad
Vestlussarjas käsitlesime neid teemasid, mida kas meie õpilased on tõstatanud või mis on meediast läbi käinud kui tõsist diskussiooni nõudvad küsimused. Üksindusega seotud probleemsetest käitumistest käis meil rääkimas vet. dr Tuuli Vaino, koerakultuuri arengust Eestis käis rääkimas pikaajaline loomaarst dr Tiina Toomet. Koerte erineva taseme vajadustest rääkis Edinburghi ülikoolis veterinaarset käitumisteadust tudeeriv Lea Tummeleht. Koerte valust ja tervisest rääkis vet. dr Piret Savvi. Inimeste vaimsest heaolust ning koerapidamisega seonduvatest pingetest rääkisime kliinilise psühholoogi ja teadlase Kariina Laasiga. Ja viimaks käis meil külas Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu kõneisik Maarja Tali, kellega rääkisime koerasõbralikkusest või koeraomaniku sõbralikkusest, koerte erinevatesse kohtadesse kaasavõtmisest ja sellest, miks on tarvis, et tööle kaasavõetav koer oleks läbinud EATKÜ hindamise.
Ääretult meeldivas õhkkonnas, suurepäraste lektoriritega veedetud aeg. Täiesti uued teadmised teraapiakoertest. Ma polnud varem osalenud taolistes vestlusringides. Minu meelest täiesti teemad, mida võiks kajastada televisioonis harimise eesmärgil. Nagu “Ööülikool” näiteks.
-Kadri
Miks?
Me kanname kaasas oma minevikust saadud tõekspidamisi ja norme. Mis on normaalne sõltub sellest, mida sa enda ümber oled näinud ja igapäevaselt näed. Ja ometi ei pruugi “normaalne” olla kaasaja teadmisi arvestades üldsegi enam normaalne. Aga selleks, et märgata nö normaalses ebanormaalset, tuleb oma tõekspidamisi asetada valguse kätte ning neid lähemalt uurida.
Eestis on puudu platvorm kus saaks konstruktiivselt ja mitmetahuliselt arutleda loomade, nende heaolu ning meie hoiakute üle loomadesse ja loomapidamisse.
Pole kohta, kus võiks kokku saada erinevate tõekspidamistega inimesed, kes oleksid konstruktiivselt ja üksteist lugupidavalt valmis erinevaid arvamusi ära kuulama ja oma arvamust avaldama. Aga maailm on väga mitmekesine paik, kus tänu sotsiaalmeediale elab igaüks meist järjest rohkem omas mullis. Need vestlusringid olid osalt selleks, et saaksime kokku ja päriselt arutada oluliste teemade üle.
Vestlused toimusidki ainult reaalajas ning me ei lindistanud neid, sest soovisime justnimelt osalemist, mitte hiljem passiivselt info tarbimist (milleks on palju võimalusi).
Loodame vestlusringe korraldada ka järgnevatel aastatel. Kas näost näkku või veebi vahendusel, eks see selgub omal ajal.
Igal aastal, kui kevad jõuab, kasvab märkimisväärselt Emajõe-äärsete alleede liiklustihedus. Koeraomanikud, armunud paarid, lapsed jooksu- ja jalgratastel koos titevankritega vanematega. Ja siis muidugi ka jalgrattad.
Ma ise olen pea paarkümmend aastat liikunud Tartus peaasjalikult jalgrattaga. Tartu on nii mõnusa suurusega linn, et tõepoolest jõuab rattaga praktiliselt igasse punkti pea 30 minutiga.
Aga ma jalutan ka koera. Ja seda teen ma alati rattata. Seega saan vaadata seda olukorda mõlema mätta otsast.
Kellahelin ja kraavihüppamine
Eestis ei julge ratturid kella lasta, sest osad jalakäijad saavad pahaseks.
Ja osad jalakäijad hüppavad rattakella helina peale Emajõe kaldavallist alla. Või kraavi. Päriselt. Inimesed reageerivad õrnale tilistamisele ülimalt tugevalt. Ja see on mõnevõrra kurb, sest kui ma hästi õrnalt oma rattakella helistan, siis minu ainus soov on anda teada, et olen tagant tulemas ning soovin, et inimene saaks oma järsu vasak- või parempöörde osas teha informeeritud ja hästi ajastatud valiku.
Kuidas seda hoiakut siis muuta saaks? Ilmselt peaks kellahelinat lihtsalt rohkem kostma. Ja seda sõbralikus-hoolivas seoses (klassikaline tingimine). Kohane oleks ka, kui rattur jalakäijat tänaks, kui talle ruumi jäetakse.
Kellahelin, lapsed ja koerad
Pean oluliseks, et linna mahuksid ära kõik huvigrupid – koerajalutajad, ratturid, jooksjad, väikesed lapsed, kes alles õpivad sirgjooneliselt liikume jne jne.
Rattakell kaugelt, mitmekümne meetri kauguselt võib olla väga suureks abiks koeraomanikule või ka väikese lapse vanemale. Kui piisavalt kaugelt tilistada, siis on võimalus reageerida mõistlikult – korjates oma kahe- või neljajalgsed hoolealused tee paremale servale, lasta ratas mööda ning jätkata oma kulgemist.
Ma olen alati olnud väga tänulik ratturitele, kes tagantpoolt lähenedes aegasasti endast märku annavad. Nii ei pea kogu aeg paranoiliselt üle õla vahtima kartuses, et äkki nüüd tuleb keegi, keda me võime häirida.
Tempo
Tempo osas on mul suur palve kõigile ratturitele (sh pean seda ise alati meeles).
Palun sõida väikestest lastest ja loomadest mööda aeglaselt ja suure kaarega!
Mul on 3 last, nad kõik on mööda sirget Emajõe alleed sõitnud küll jooksu- küll jalgrattaga. Üks ebameeldivamaid (kuigi õnnelikke) õnnetusi juhtus meie kodu-ranna teel, kus mina jalutasin koera ning väikesel jalgrattal sõitev laps sõitis minust ette. Nägin tulemas spordirattal sõitvat meesterahvast, hõikasin lapsele, et ta eest ära tuleks. Ta ei kuulnud hästi, vaatas tagasi. Rattur ei aeglustanud. Laps aga, kuuldes, et ma talle midagi hõikan, pööras pead ning keeras end ratturile ette. Kõik kukkusid. Rattur pomises midagi vihaselt enda ette, istus ratta selga ning väntas edasi. Küsimata lapselt, kuidas tal on, vabandamata jne jne. Tegemist on alleega, kus jalutamine on norm. Temal oli aga mitukümmend km/h rauas…
Igasuguseid asju juhtub elus. Olgem üksteisega arvestavad!
Rattakella tilistamine näidaku hoolivust! “Ma näen sind! Tahan, et teaksid, et ma lähenen!” Ja tehkem seda siis nii, et inimesel oleks piisavalt aega, et reageerida!
Kuidas sa saad teada seda, mida sa veel ei tea? Ja keda sa usaldad endale ütlema, et sa ei tea midagi olulist, mida peaksid teadma? Koera võttes on meil mingi pilt sellest, kuidas elu koeraga kulgema hakkab. Me oleme näinud ilusaid pilte, mõne toreda Lassie-tüüpi koeraga filmi, kust tekib soov saada hea sõber. Võibolla oled näinud ka filmi “Marley ja mina”, mis minu arvates pole kõige õnnestunum film ses mõttes, et koerte heaolu ei aita see kuidagi parandada. Pigem õigustab see ignorantset koerapidamist, sest see kinnitab meile, et “Koerad ongi sellised,” ja “Mulle meeldibki, kui ta vahel selline pätt on.” Ma näen oma töös ka seda, et teaduse leiud koerte mõtlemise, emotsioonide ja käitumise kohta ei ole koeraomanike seas laia kandepinda leidnud. Ja just seepärast me opereerimegi neis piltide ja filmide maailmas (kunsti valdkond) ja proovime oma koeraga teha seda, mida oskame nii nagu oskame. Aga oled sa mõelnud, kuidas on olla koer? Ja kuidas on koeral olla, kui me teda treenime?Milliseid vigu me teeme? Kuidas me saaksime treenida = suhelda koeraga rohkem arvestavalt? Kust me saame teada, kus on meie puudujäägid koeraga suhtlemises, kui ta meile neid ei ütle? Ma mäletan, kui alustasin Mürgli treenimisega. Koera treenimine oli siis nagu õmblustööprojekt – lõikad välja, traageldad kokku, siis proovid selga ja kohendad veel siit-sealt ning lõpuks õmbled kokku ja voila! ongi valmis. Koera treenimine – kõigepealt hoia ära käte ja nina hammustamine ning tuppa pissimine, siis õpeta üldine kuulekus (istu-lama-siia-kõrval) ja siis lihvi neid (minu lühike koerasportlase karjäär sõnakuulelikkuse alal). Koera iseloomule, eale, emotsioonidele ma mõelda ei osanud. Ammugi ei osanud ma mõelda treenimise eesmärkide seadmisel koera vajadustele ja inimese ning koera vajaduste ühildamisele. Alles siis, kui suurepärase koeratreeneri Kay Laurence’i ja Chicago Shedd Aquariumi peatreeneri Ken Ramireze esimesed koolitused läbisin, kerkisid need dimensioonid minu jaoks esile. 2011 kevadel olin Ken Ramireze Professional Animal Training Seminar’il ja seal harjutati ka treenimist ilma loomadeta. See on professionaalsete loomatreenerite tavapraktika, et oma õppijaid oma oskamatusega mitte frustreerida ja soovitud käitumisi juba eos ära käkkida. Treenimise harjutamine käis nägi välja sarnane koera treenimisega. Sul on ette antud/ plaan, millist käitumist treenid, siis tuleb teine inimene ning asub tegutsema. Sinu ülesanne on markeerida ideaalkäitumise poole lähenevaid käitumisi, kuni saad kätte soovitud käitumise. Kinnistajaks on sellises treenimismängus pigem info (millal õigesti läks) ning selleks, et (koera)treener saaks harjutada õigeid oskusi, tuleb iga kliki järel kuivatatud uba tõsta ühest hunnikust teise. Nii tead, mitu kordust teinud oled. Olin ka varem treenimismängu mänginud, aga alles seal seminaril sain kogemuse sellest, kui segadusse ajav võib olla valesti ajastatud marker. Kui oluline on see, et me loome olud, kus õppija (inimene või koer) saaks kergesti sooritada soovitud käitumist. Sain ka kogemuse, kui nõme on õppijana olla, kui treener on teinud vale valiku ja ei oska nüüd midagi edasi teha. Kui ta laseb sul uuesti ja uuesti proovida, aga markerit ei tule, sest treener ei tea, kuidas asja parandada. Teadmine vs kogemus Kuidas see muutis mu suhet koeraga? Ma muutusin veel hoolikamaks oma treeningus. Kui sa oled käinud Kodukoera põhikoolituses, siis oled mind ilmselt kuulnud neist asjust rääkimas. Aga kogemust sel viisil õppimisest ma sulle koeraga tundides anda ei saa. Peale seda seminari sain aru, et tahan anda võimalust ka oma õpilastel saada kogemust, kuidas on õppida, kui ainus info soovitud suunast on markersignaal. Kuidas tundub, kui treener ajastab tagasisidet ebatäpselt ning milliseid vigu ma ise treenides tegema kipun. Sündis Treenimisoskuste õpituba. Alguses oli ta üksiksündmus, ent mõne aasta jooksul liitus minuga hea kolleeg Lea Tummeleht. Treenimismängudest said treenimisoskused ning avastasime järjest paremini, kuidas oma õppijatele erinevaid koera treenimiseks vajalikke oskusi õpetada ilma koeri segadusse ajamata. Sel aastal on meil kavas 7 õpituba ning esimene toimub 30. märtsil kl 10-13. Kui tahad õppida mõistma, milline koostööpartner oma koerale oled, siis oled väga oodatud! Vaata infot ja registreeru siin.
Järgmises kirjas räägin sellest, kuidas õpitoad välja näevad, et sa ei peaks muretsema, mismoodi see ikkagi välja näeb ning ei peaks “põrsast kotis ostma”.
Vaatasin oktoobris 2023 Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmi ja avastasin, et seal pole sõnagi koertest. Ja ometi on loomapidamiskultuur oluline osa kultuurist. Kuidas me suhtume loomadesse ja nende vajadustesse, kuidas me suhtestume oma lemmikloomadesse ja nendega koos ühises linnaruumis liikudes teistesse inimestesse – see kõik on osa kultuurist laiemalt. Ja ometi, Euroopa kultuuripealinna programmis polnud ühtki üritust, mis seda veidigi esile tooks.
Ma armastan pikki jalutuskäike oma hea sõbra Piretiga. Me saime tuttavaks tänu koertele. Lihtsalt põrkasime tänavanurgal (seal, kus nüüd on Vapiano) kokku, minul Mürgel, temal Elsa rihma otsas. Otsustasime, et võiksime teine kordki kutsidega jalutada ja nii me nüüd siis jalutame. 20 aastat juba. Ja räägime koertest. Käitumisest, tervisest, heaolust, koerapidamisest, inimestest meie ümber, linnaruumist, koeraparkidest jpm. Nendest väga rikkalikest mõtetest jalutuskäikudel on saanud alguse nii mõnigi hea algatus. Ja nii juhtuski, et ühe eriti viljaka mõttevahetuse tulemusena mõtlesin, et miks ainult mina sellest privileegist osa saan- vahetada mõtteid targa, humoorika, kaastundliku, koertest ja inimestest hooliva professionaaliga. Tegelikult võiks sellistest meeleolukatest, teravatest ja kaastundlikest vestlustest osa saada ka Hea Koera õpilased, koerainimesed ja linnakodanikud. Ja nii sündiski mõte teha mõned vestlused põnevate inimestega.
Vestlussari “Koertest kultuuripealinnas” koosneb 7 vestlusest huvitavate külalistega. Need ei ole loengud vaid justnimelt vestlused, mille publikuks saad olla ning mille lõpus saad ka omapoolseid küsimusi esitada!
Külalisteks on valitud inimesed, kellega vestlustest võiks saada kasu minu õpilased ja sõbrad- Hea Koera sõbrad ning ühtlasi paraneda teineteisemõistmine nii koerte-inimeste vahel kui koeraomanike ja mittekoeraomanike vahel. Selle tulemusena võiks elu kõigil paremaks muutuda ning paraneda koerte heaolu ja koeranduskultuur.
Rõhuasetused on vestluseti veidi erinevad, aga igatahes loodame sõbralikku mõttevahetust, kust kooruvad ka mõned olulised tõdemused nii inimloomuse, inimese-koera suhte kui koeraomanike ja ülejäänud linnakodanike suhete kohta. Ja poleks paha, kui rohkema info pealt saaksime teha ka paremaid valikuid.
Külalisteks on lubanud tulla:
17. 02EMÜ dr. Tuuli Vaino, keda paeluvad koerte käitumisprobleemid. Selle vestluse käigus käsitleme ennekõike koerte üksinda kodus olemisega seotud probleeme.
30.03dr Tiina Toomet, legendaarne veterinaar, kes avas esimese eraloomakliiniku 1991. aastal. Tiina Toomet on teinud väsimatult tööd loomade vajaduste ja heaolu propageerimisel. Temaga räägime koeranduskultuuri arengust Eestis.
27.04 on külla tulemas Tartu abilinnapea Raimond Tamm, kelle haldusalasse käib ka koerte-kasside linnas pidamise teema. Temaga soovime arutleda selle üle, kuidas linna nõue jalutada koeri rihmas või rihmata mõjutab koerte ja ümbritsevate heaolu ja ohutust ning kuidas siis võiksid kõik osapooled linna rahulikult ära mahtuda.
25. 05 on mu vestluspartneriks mu hea kolleeg Lea Tummeleht, kes räägib koerte vajadustest. Nendest, mis sageli tähelepanuta jäävad. Ehk siis kõik, mis jääb väljapoole söök-hädad-jalutuskäik kolmnurgast. Osaleja saab teada, kuidas hinnata koera heaolu ning arutleda selle üle, milliseid takistusi on meil vajaduste täitmisel.
17.08 tuleb külla dr Piret Savvi, kes on EMÜ väikeloomakliiniku neuroloog. Temaga räägime sellest, miks me ei tunne sageli ära, kui koeral on valus. Kuidas valu märgata, hinnata ja mida siis teha? Ja lõpuks on oluline teema ka see, millist rolli mängime meie koera heaolus. Vahel peame tegema raskeid otsuseid, sh eutanaasia osas. Oma armsa koera puhul ei tahaks meist keegi seda teha. Aga samas peame vaatama, kas koera “heaolu konto” on ikka veel plussis või on see juba ammu miinuses ja koer vaevleb seepärast, et me ei raatsi… Need on tõsised ja olulised teemad. Usume, aga et meil õnnestub siiski mitte liiga morbiidseks minna.
5.10 räägime psühholoogiga, kelle nimi selgub loodetavasti peatselt inimeste vaimse heaolu teemadel. Ja seda ka ikka koerapidamise ja koertega ühes ruumis liikumise kontekstis.
16.11 tuleb meie juurde Maarja Tali, kellega räägime teemal “Koerad tööle, kooli, lasteaeda ja hooldekodusse – me tahame rõõmu valmistada!” Kellele sellest rõõmu on ja millise hinnaga? Mida peaks tähele panema, kui võtad tööle kaasa kutsika või vana koera? Millised on varjatud ohud ja kuidas neid maandada.
Intelligentne ja haarav
Õhuline, aga tugev
Nimetatud külalised on mulle endale nii põnevad, et raske on nendega vestluseid ära oodata. Kuna tegu on oma ala asjatundjatega, siis on oodata sisutihedaid arutelusid, mis kannavad. Ometi anname endast parima, et vestlused ei kujuneks liiga akadeemiliseks või raskeks. Intelligentses vestluses on omal kohal ka kerge huumor ja kindlasti inimlikkus.
Kui see vestlussari hästi käima läheb, siis tahaksin tulevikus veel külalisi kutsuda, sest on suur hulk põnevaid inimesi, kellel on teadmisi, mida jagada Hea Koera sõpradega. On palju erinevate teadusalade esindajaid, kellega tahaks vestelda koeri puudutavatel teemadel just nende vaatepunktist.
Aita meil see vestlussari käima tõmmata!
Laupäevad, et saaksid ka kaugemalt kohale tulla!
Sageli on kaugema kandi inimestel mureks, et teeme oma üritusi nädala sees ja Tartusse on raske jõuda. Nüüd otsustasime Lea Tummelehega, kellega neid vestlusi veame, et kultuur olgu kättesaadav kõigile! Seepärast on kõik Euroopa kultuuripealinna sündmused meil laupäeviti. (Sh Treenimisoskuste õpitoad)
Kuni 16. veebruarini saad registreeruda soodsama hinnaga kõigile seitsmele avalikule vestlusele külalisega.
Olen tänulik, kui jagad seda infot edasi kõigile, kes võiksid olla huvitatud vestlussarjas osalemisest!
Treenimisoskuste õpitoad
Ja siis, et mitte ainult õhulosse ehitada ja vestelda, siis otsustasime hea kolleegi Lea Tummelehega ka Treenimisoskuste õpitubade sarja Tartu2024 lisaprogrammi lisada.
Treenimisoskuste õpitoad aitavad koeranduskultuuri parandada läbi koeraomanike loomatreenimisoskuste parandamise ja suurema teadlikkuse. Kui me oskame ja teame rohkem, siis jääb vähem ruumi jõu ja vägivalla õigustamisele. Nii loome sõbralikuma ja tervislikuma keskkonna nii loomadelekui inimestele.
Treenimisoskuste õpitubades saad õppida käitumise ja õpetamise kohta. Iga õpituba käsitleb käitumise muutmist veidi erineva nurga alt. Oled oodatud, kui soovid minna tagasi treenimise põhialuste juurde ning õppida ise ilma oma õppijat (koera) segadusse ajamata. Treenimisoskuste õpituba sobib sulle suurepäraselt siis, kui tegeled loomaga ja tema käitumisega – oled sa siis loomaomanik, treener või veterinaar.
Mis toimub Treenimisoskuste õpitoas?
Treenimisoskuste õpituba koosneb neljast olulisest komponendist:
teooriast, mida Kristina ja Lea pakuvad iga teema jaoks tausta loomiseks ning fookuse sättimiseks;
praktilistest treenimisharjutustest väikestes 2-3-liikmelistes gruppides ja
kõigi osalejate aktiivsest osalusest mõttetöös – küsimused on oodatud läbi kogu õpitoa.
Treenimisharjutuste analüüs. See aitab osalejatel edeneda oma treenimisoskustes järgmisele tasemele, sest kui tihti me ikka sõnalist ja konstruktiivset tagasisidet oma õpetamise kohta saame.
Meie Leaga aitame osalejatel mõista, kuidas käitumine kujuneb ja muutub. Aitame mõista, mida ütleb käitumisteadus selle kohta, kuidas ja miks käitumine muutub, ning kuidas me oma soove ellu viies peaksime käitumise seaduspäradega arvestama. Olgu selleks õppijaks siis koer, inimene- suur või väike, formaalses või mitteformaalses keskkonnas – või ka me ise, keda me pahatihti õppija rollis tähele ei pane.
Õpitubadest saad teadmised kogu eluks. TÕT-s pakutav info lähtub käitumisteadusest, mida seni pole väga laialt avalikkuses populariseeritud, ent mis suudab meie ja meie lähedaste igapäevaelu oluliselt ilusamaks teha.
Õpitoad toimuvad kl 10.00-13.00 Hea Koera koolitussaalis kesklinna lähistel Ujula 1a, 4. korrusel.
Oodatud on nii algajad koeraomanikud kui juba tegijad – õppimisvõimalusi garanteerime kõigile vaatamata varasemast kogemusest.
Ka õpitubade sarja saad veel viimaseid nädalaid registreeruda soodushinnaga. Kui tahad kõigist õpitubadest osa võtta (mida me väga soovitame teha), siis tasub kindlasti registreeruda kuni 16. veebruarini!
Kui su koer on korralikult sotsialiseeritud, siis pole probleemi
Olen palju kuulnud ilutulestikusõpradelt, loomaomanikelt ja isegi kasvatajatelt seisukohta, et kui koera on korralikult harjutatud, siis pole ilutulestik mingiks probleemiks. Ega inimesed pea siis oma lõbu koerte pärast ära jätma! Mina arvan, et see on võrdlemisi enesekeskne pilt sellest, mis toimub. Olgu, mõned loomad on tõesti võrdlemisi hästi kohanenud selle mölluga, mis toimub aastavahetuse paiku. Aga lisaks neile hästi kohanenutele on veel palju koduloomi, kes kardavad ja kannatavad (värisevad, üritavad paanikas põgeneda). Lisaks neile on aga ka suur hulk linnaloomi ning loomi, kes elavad linnade lähistel ja kannatavad selle müra ja valgusmängu käes ning keda kindlasti pole sihikindlalt “sotsialiseeritud” selle müra ja mölluga. Ja lõpuks on ka suur hulk inimesi, kes selle tugeva müra all kannatavad.
Kas me tõesti peame põhjustama kannatust nii paljudele erinevatele olenditele? Taome rusikatega vastu rinda ja kuulutame, et “KUI sul oleks NORMAALSELT sotsialiseeritud koer (“nagu minul”, käib sageli mõttes sinna juurde), siis poleks häda ju midagi! MINA igatahes tahan lõbutseda ja traditsioone jätkata! Aastavahetus käib ikka kõva pauguga!”
Lõbutseda saab tänapäeva külluse ajastul NII paljudel erinevatel viisidel, et lõbutsemine teiste heaolust hoolimata on lihtsalt südametu.
On väheusutav, et tänasel päeval on veel inimesi, kes poleks kuulnud loomade kannatustest aastavahetuse paiku. Küll on ilmselt hulgaliselt neid, kes pole aru saanud olukorra tõsidusest. Kui inimene pole näinud vana-aasta õhtul paukude pärast paanikas koera, siis see tundub võõras mure. Ja kui ta pole pidanud tegema ühe sellise loomaga 31.dets õhtul kell 5 viimast õhtust jalutuskäiku, sest edasi läheb juba liiga lärmakaks. Aga kuna keegi naljamees otsustas, et just NÜÜD, kell 17.04 31.detsembril oleks äge pauku teha just siis, kui inimene koeraga on vahetus läheduses, siis… Koeraomanikud teavad seda tunnet. Ka müratundlikud inimesed teavad seda tunnet. Kui sa aga lisad siia selle, et nüüd on su koer paanikas, sa pead tagama, et ta ei saaks end rihmast lahti tõmmata, sa pead kuidagi koju jõudma ja ärev aastavahetus on garanteeritud. Nüüd on ka koerainimesel väga halb. Kuigi teda on paukude suhtes korralikult treenitud. Koerad ja inimesed on sotsiaalsed loomad. Me tunnetame üksteise kannatusi. Kui kannatab koer, siis kannatab ka koeraomanik.
Aga traditsioonid?! Alati on uus aasta pauguga tulnud!
Kui minna tagasi ilutulestiku algse tähenduse juurde – Hiinas u 200eKr, siis selleks oli kurja eemalhoidmine. Eestis on aga olnud omad viisid kurjade hingede eemalhoidmiseks. Kui tahta ka tuld näha, siis võiks õues kadakaoksa või piparmünti sisaldavat vihta tossutada. KUI sa üldse usud hingedesse- kurjadesse ja headesse ja sellesse, et neid saab kutsuda ja tõrjuda. Aga kui sa ka ei usu, siis on eesti rahvatraditsioonid sellegipoolest väärt hoidmist.
Ja võibolla tasub ka siin Hiina omale Eestimaist eelistada! Isegi kui seal nii palju kärtsu-mürtsu pole.
Teenäitajad- omavalitsused
Tartu linn proovib sel aastal teisiti! Ilutulestik asendatakse valgusmänguga. Lisaks Tartule on Eestis hulk omavalitsusi, kus on mõistetud sellise sammu vajalikkust ning lähtutakse pigem kaastundest kui õigusest.
Koerasõbralik Tartu võtab 2024 aasta vastu vaiksemalt. Euroopa kultuuripealinnal on oluline ja kaastundlik otsus tehtud! Lugupidamine!
Jagan siin ka Tiina Toometi mõtteid loomade ja ilutulestiku kohta. Tema 3 soovitust on järgmised:
1. Ilutulestiku fännile – mõtle järele ja ära tee 2. Pauku kartva looma omanikule – ära mine loomaga välja ja kui lähed (vahel ju peab) varusta koer kahekordse rihmaga (kaelarihm ja traksid), rihma küljes sinu tel.nr., loom on varustatud kiibiga ja kiip on registreeritud. Paaniliselt kartvale – ravimid. 3. Inimesele, kes näeb paanikas looma – kui saad ta kätte (pea silma enda ja looma turvalisust), siis anna talle ajutine varjupaik ja asu omanikku otsima. Kui ei saa kätte (sageli ei saagi) – filmi/pildista ja jaga sotsiaalmeedias. Keegi kusagil otsib teda.
Kohe-kohe on üle Eesti jälle tulemas avatud talude päev. Avatud talude päeval näidatakse külastajatele erinevaid nunnusid loomi ja loomalapsi. Muuhulgas võib osades taludes ka kutsikaid ja kassipoegi näha. Ja veelgi enam, osades kohtades pakutakse külastajatele kutsikaid.
Mis juhtub siis, kui lähed lastega talusse vaatama loomi ja loodust ja lapsed kuulevad, et need kassi- või koerapojad on ära anda? Kui paljud lapsed EI ütle, et “Võtame kutsika!”
Vanematel on sellega seoses sageli vastakad tunded. “No tegelikult on need kutsikad ju tõesti nii armsad! Ja see ema paistab olevat ju päris chill, temaga ei paista küll mingit muret olevat… Küllap on ka kutsikad sellised! Miks nad ei peaks?! Aga teisest küljest, kas me ikka saame koeraga hakkama? Kas meil on piisavalt aega?”Ja siis hakkad peas läbi käima kõiki oma sõpru-koeraomanikke, kelle koerad hirmus toredad on. Ühtlasi hakkavad aga meelde tulema ka koerad, kellest justkui ainult häda ja viletsust tekib. Ja ongi segadus
Väldi emotsiooni pealt tehtud otsust!
Jättes kõik muu kõrvale- emotsioonil põhinev koeravõtt on enamasti vale! Koer on intelligentne, tundev ja sotsiaalne loom, kellel on vajadused, millesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt.
foto: Joanna Rae Lopez Unsplash
Ressursid – aeg, raha, õppimine, kannatlik meel, keskkond, seltskond
Kui palju lapsi teil peres on? Kui vanad nad on? Kui palju sinu aega ja pühendumist nad vajavad? Kas sinu elu on hetkel selles faasis, kus kõigele lisaks on koera vajaduste jaoks piisavalt aega, raha ja vaimset ressurssi? Jah, seda kõike on tarvis kuhjaga, sest sa ei tea mitte kunagi ette, milline see kutsikas ikkagi päriselt on, kes su koju saabub!
Mõnel on tohutult palju energiat, mida sa pead aitama tal kulutada konstruktiivsel kombel. Mõnel ilmneb juba mõne kuu möödudes mõni tõsine tervisehäda. Mõni on erinevates situatsioonides ärev. Jne jne. Selleks, et kutsikas üles kasvatada, on vaja nii sisemisi ressursse (kannatlik meel, õppimishuvi, empaatia) kui väliseid ressursse (sobiv keskkond, raha, aeg).
Raha
Heaolu ja ravi
Raha kulumisele eriti ei mõelda, kui võetakse segavereline peaaegu-tasuta-kutsikas. Koera soetamishind on alati väiksem kui püsikulud aastas.
Raha on väga oluline lemmiklooma heaolu tagamiseks. Näiteks veterinaari juures käimine maksab. Vaktsineerimine, ussikuurid ja ravi maksab samuti. Kui su koer vajab tõsisemat karvahooldust, siis ka grooming maksab. Ja muidugi on raha tarvis kõigi koeratarvete jaoks, mida alguses on ikka üksjagu – alates rihmadest ja pesadest kuni toidu, mänguasjade ja heade küünetangideni.
Koolitus
Koolituse eesmärk ei ole koera tsirkusekoeraks muuta ega teda täielikult inimesele allutada. Loomatreenimist peetakse tänapäeval looma heaolu jaoks vältimatult vajalikuks. Loomatreenimise eesmärgiks peaks olema loomale nende oskuste õpetamine, mis aitaks tal tema elukeskkonnas maksimaalselt hästi toime tulla.
Koolitajat tasub valida väga hoolikalt, sest koolitus sisaldab endas alati ka koolitaja eetilisi tõekspidamisi ning põhimõtteid.
Kas koolitaja on väljendanud selgelt ja üheselt mõistetavalt, mida ta koolituses oluliseks peab? (Näiteks “positiivne kinnistus” on teaduses täiesti selgelt defineeritud termin ja seega tead, mida oodata.) Milliseid meetodeid koolitaja kasutab? Kas eesmärk pühendab abinõu, st kas on ükskõik, milliseid võtteid kasutatakse, peaasi, et koer kuuletuks? Veel tänasel päeval on ka Eestis koolitajaid, kes mesimagusal häälel näitavad videos koera poova rihmaga kõrvalkäigu õpetamist ning koera “jalaga roiete tagant katsumist” (= jalahoop kõndimise ajal koerale kõhtu).
Või on koolitaja eesmärk vastastikuse usalduse ja suhte tugevdamine läbi õpetamise? Koera heaolu seisukohalt on vahe tohutu! Kas sa tahad oma tulevasele koerale, tulevasele pereliikmele parimat? Ma usun, et just seda sa soovid. Seetõttu tasub uurida koolitaja tausta ja tasub ka arvestada, et head koolitajad on ka end palju koolitanud. Seetõttu on sageli ka hea koolitaja koolituse hind mõnevõrra kõrgem. (Kuigi alati hind haridust ja kogemust ei peegelda.)
Kui sa loed minu koolituste tutvustusi ning mu blogipostitusi, siis ilmselt juba tead, et minu jaoks on koera ja inimese heaolu primaarsed. Selleks kasutan positiivset kinnistust läbivalt kõigil oma koolitustel valdavalt. Ühtlasi on minu jaoks oluline, et inimene õpiks miks? ja kuidas? me koera treenime ning saaks nii iseseisvaks koerainimeseks, kes mõistab, kuidas koera käitumist ja emotsioone mõjutada. Drilli ja dressuuri ma ei armasta. Harmooniline kooselu teisest liigist loomaga on siht, kuhu poole ise püüdlen ja aitan oma õpilastel liikuda.
Appi, seda kõike on nii palju!
“Nii palju on vaja teada! Ma tahan ju ainult segaverelist koera!“, võid sa mõelda. Aga koer pole kunagi ainult koer! Koer on terve maailm! Ta on isiksus. Väga erinev inimesest oma tajude ja päritolu poolest, ent ometi täiesti täielik omaette maailm. Ta pole meie jaoks ja meie pärast. Ta on ise. Ja meie saame olla talle toeks ja õpetada talle oskusi, mida ta inimeste maailmas vajab.
Aeg
Noorele koerale peaks aega kulutama vähemalt 2 tundi päevas. Alates pissitiirudest, hooldusprotseduuridest kuni treenimise ja mängimiseni. Siin ei saa hinnaalandust teha! Koerad on sotsiaalsed loomad, nad vajavad oma inimeste tähelepanu ja aega. Vahel vajavad noored loomad aega rohkemgi, sest kõik reeglid, kohad, ootused on uued, mida selgeks saada. Mida enam aega koera esimesel eluaastal temasse investeerid, seda paremaid vilju tulevikus naudid!
Süvenemine
Jah, süvenemist on vaja igal sammul. Alates koera tervise, käitumise, arengu kohta lugemisest kuni sobivate ja ohtlike mänguasjade ja toidu väljaselgitamiseni. Samuti tuleb koolituses ette hulk küsimusi. Mitte keegi ei saa lõpuni öelda, kuidas sina oma koera kasvatama pead. On olemas teaduslikud põhimõtted, mis selgitavad, kuidas käitumised muutuvad tugevamaks ja nõrgemaks, kuidas me koera emotsioone mõjutada saame ning millist mõju avaldab kutsika sage stressamine mänguga ja vähene puhkus jne jne. Ometi on just sinul tarvis teha palju olulisi otsuseid, mis puudutavad sinu pere, sinu kodust keskkonda, sinu eetilisi tõekspidamisi, sinu unistusi oma koerast ja koeraga tegelemisest.
Tasu
Nüüdseks võib kogu koerapidamine tunduda tohutult pingutustnõudev. Kus on tasu? Üksteisemõistmine, usaldus ning kiindumus teisest liigist loomaga on mõne inimese jaoks tasu, mis korvab kuhjaga selle süvenemise ja aja-, raha- jm kulu. Sügav usaldus on kingitus loomalt. Aga see kingitus tuleb meil hoolika tööga välja teenida. Hoolika töö all pean silmas head treenimist, koera vaimse ja füüsilise heaolu eest hoolitsemist, koera suhtes sõbralik ja kannatlik olemist ka, ja just eriti siis, kui miskit on valesti läinud ja ka koera soovide ja eelistustega arvestamist.
Me saame tänu koertele õppida end väljendama teisiti, vähem nõudes, rohkem juhendades, rohkem positiivset tagasisidet andes. See harjumus laieneb hiljem edasi ka inimestega suhtlemisele – see on lisaboonus koera positiivse kinnistamise kaudu õpetamisel, mis parandab ka meie suhteid teiste inimestega.
Kuidas siis ikkagi seal avatud taludes otsustada? Kas lapsele võiks koera võtta?
Esmalt vasta palun jah või ei vastuseks küsimusele – “Kas sina tahad koera?” (Vasta enne, kui allapoole kerid!)
.
.
.
.
.
.
Mis sa vastasid? Kui see ei olnud kõlav, selge ja ühemõtteline “Jah!!!”, siis ära kindlasti sealt avatud talude päevalt koera võta!
Kui koerasoov on aga ikkagi mitme pereliikme suur soov, siis tasub ühiselt läbida minu loodud veebipõhine programm Võtaks koera?, et saada rohkem selgust, kas praegu on õige aeg ning saada rohkem teadmisi sellest, millele te tegelikult “Jah!” ütlete, kui te koera võtta otsustate.
Võtaks koera
Võtaks koera? on 7 moodulist koosnev veebipõhine programm. Igas moodulis leiad vastuse ühele olulisele küsimusele seoses koera võtmisega. Igas moodulis jagan sinuga infot, mida olen näinud koeravõtjaid vajavat. Lisasin kursusesse nii need teemad, mille osas on koerasoovijad minult nõu küsinud kui ka mured, mida olen oma klientide juures näinud ning kus olen mõelnud “oh, oleks nad seda ometi enne teadnud!” Nüüd on sinul olemas võimalus teada enne!
Selleks, et kursusega liitumine oleks lihtsam, on võimalik maksta ka kahes jaos.
Tagasisidet osalejatelt Võtaks koera? programmile
Marii:
“Minu suur tänu ja kummardus seda kursust loomast! Loodan, et kõik kel soov ja plaan omale kunagi koer võtta leiaks tee selle kursuseni. Minu jaoks see teekond oli tohutult inspireeriv, sügavalt enese sisse mõtlema panev. “
Mart:
“Võtaks koera? programmis saime aru, et see tegu oleks võrreldav veel ühe lapse saamisega! Mõistsin, et pean veel ise veidi kasvama, et koer võtta!”
Tanel:
“Ma olen koertega üles kasvanud ja pean end koerainimeseks, aga nii palju põhjapanevat ja põnevat uut arusaamist koerast kui liigist ei osanud küll oodata! Minu jaoks avanes terve uus maailm!”
PS: Aga kui talunik ähvardab kutsikad magama panna, kui te üht endaga kaasa ei vii? Mis siis? Siis tuleb ju kutsikas päästa ja ta koju tuua?!
EI!! Palun mitte! Kui sa võtad sellise ähvarduse peale kutsika, siis see ainult kinnistab inimese käitumist, mis laseb emastel koertel tiinestuda kontrollimatult (vahel suisa igal innaajal). Küll võiks sellisest talunikust teavitada kas loomakaitseorganisatsiooni (ELS või ELL või PTAd ehkPõllumajandus- ja Toiduametit), sest selline suhtumine on omane kutsikafarmi pidajatele.
Kainet mõtlemist ka nunnude kutsikate juures! 15-aastase suhte alustamine nõuab hoolikalt läbikaalutud otsust!
Hiljuti algas mul jälle Kodukoera põhikoolituse 1. moodul tavapärase 2-tunnise loenguga, kus tutvustasin ka klikkeri kasutamist ja vastasin sellekohastele küsimustele. Üks inimene küsis: “Kas pastakaga klõpsimine ja klikkeriga töötamine koera jaoks segaseks ei lähe?” Vastasin, et“Ei, kui me ei aja neid kaht signaali ebajärjekindlate tagajärgedega segaseks. Näiteks mina kasutasin nupuga klikkerit koera treenimiseks, aga laste õpetamiseks kasutasin keelega nö karbi-klikkerit.”
Seejärel tundsin energialainetust… Mitte, et ma muidu väga mingitesse energiate liikumistesse usuksin, aga nüüd oli küll selgelt tuntav võnge. Ma ei pööranud sellele aja nappuse tõttu rohkem tähelepanu ja liikusime edasi.
Peale loengut tuli üks inimene minu juurde ja oli selgelt mures, et kas ma tõesti kasutan klikkerit oma laste treenimiseks? Ta ütles, et soovib saada kindlust, et kas ta sai ikka õigesti aru, sest soovib teada, milline inimene ma olen.
Andsin ausa vastuse. “Jah, ma kasutan klikkerit ja operantset tingimist teatud praktiliste oskuste õpetamiseks muuhulgas ka oma lastele. Näiteks õpetasin neid nende palvel turvaliselt ja samm-sammult käitumist üles ehitades pea peal seisma, et nad hooga proovides oma kaela ei murraks. Samuti olen õpetanud uisutades tasakaalu kandmist ühelt jalalt teisele, klaverimängul käehoidu, kingapaelte sidumist ja muud.”
Inimene selgitas, et on suur Thomas Gordoni lähenemise pooldaja ja ta on šokeeritud, et ma kasutan klikkerit oma laste peal. Ta ütles, et ta ei tahaks ilmaski, et ma tema tegevust tagasisidestaksin. Või kui, siis Gordoni kolmeosalist minasõnumit kasutades.
Gordon käitumise mõjutamisest
Gordon räägib välisest kontrollist ja lapse sisemisest enesekontrollist. Ta väidab, et kuigi käitumisteaduses on mägedekõrgused tõendid selle kohta, et operantse tingimise kasutamine toob tulemusi, eriti autistlike, vaimse mahajäämusega laste seas (nende puhul on selle mõjusid enim uuritud), ei suudaks tavalised lapsevanemad kunagi oma lapsi operantse tingimise põhimõtteid kasutades edukalt kasvatada. Neil puuduvad selleks piisavalt põhjalikud teadmised, neil puuduvad võimalused tagajärgede kontrollimiseks ja see võib kergest üle minna laste vaimseks või füüsiliseks väärkohtlemiseks.
Ilmselt tahame kõik, et meie lapsi kannustaks sisemine huvi end ümbritseva vastu, väärtused nagu ausus, empaatia, vastutustunne. Gordon ütleb, et vanemad ei suuda “piitsa ja präänikut” kasutades kasvatada lastest viisakaid ja korralikke kodanikke. Ja ma olen temaga nõus, sest tõepoolest, me tahame, et impulss moraalselt õigesti käituda võiks tulla me seest. Me ei taha vormida oma lastest preemiate järel jooksvaid ja taskuraha nimel õppivaid tegelasi, vaid tahame, et neil oleks sisemine huvi. Me tahame, et nad õhinaga õpiksid ja uuriksid end ümbritsevat ilma ja selle seaduspärasid. Me tahame, et nad tahaksid õppida. Eesti päritolu neuroteadlane J. Panksepp nimetas seda loomadele ja inimestele ühist otsimise-õppimisega seotud emotsiooni sõnaga seeking.
Praktilised oskused
Gordon räägib palju sellest, kuidas konfliktsituatsioonis jõuda win-win lahenduseni: lapsega probleem koos läbi rääkida, tema tundeid mõista ja aktsepteerida, ennast kehtestada, piire seada ja leida koos lahendus, kus keegi ei kaotaks, vaid kõik võidaks. Ma pean seda väga heaks mudeliks konfliktide lahendamisel.
Kui aga teemaks pole konflikt, vaid teemaks on oskused. Oskused, mis ühel on ja teisel pole, aga ta vajab neid? Sel juhul pole Gordoni lähenemisest suuremat abi, sest ükskõik kui palju me oskuste puudumise probleemist ei räägi, oskused rääkimise teel ei teki.
Kuidas õpetada 2-aastasele, kuidas panna selga jopet või sukkpükse? Kuidas uisutada? Mis hetkel tuleks suusatades kepp maha asetada? Kuidas fileerida lõhet? Kuidas puhuda flöödi huulikusse nii, et välja tuleks ilus toon? Millal oli inglisekeelset teksti lugedes sõna hääldus perfektne?
Kõik need oskused nõuavad lihastööd. Sageli hästi koordineeritud, mitmete kehaosade koostööd. Hakata siin seletama… Selleks hetkeks, kui inimene kogu info kätte saab, on tal see tunne, (füüsiline) tunne, kadunud! Ma olen seda kogenud flööti õppides. Ma puhun, õpetaja räägib midagi. Ma ei kuule, mida. Peatun, et kuulata. Vahel andis ta teada, et absoluutselt mitte nii! Aga vahel, ja need olid kõige frustreerivamad hetked, ütles ta: “Just nii, miks sa katkestasid?!” Ja loomulikult ma ei mäletanud, kuidas ma seda suurepärast tooni tekitasin, sest mu ootus oli see, et ma saan jälle rea parandusettepanekuid.
Neil puhkudel on tarvis täpset, ühemõttelist positiivset tagasisidet, mis annab teada täpselt ja kiirelt “see on see tunne, mille poole pead veel püüdlema”.
“Inimeste klikkijad” e. TAGteacherid
Kas mäletad, kuidas sind õpetati kingapaelu siduma? Ema ühtviisi, isa teistviisi, kasvataja kolmandat moodi… Me kõik mõtleme, et see, kuidas mina kingapaelu seon, on ainus normaalne viis seda teha. Me teeme seda ilma mõtlemata. Aga vaene laps, kes seda õppima peab ja iga täiskasvanu näitab talle üht osa suurteosest “20 variatsiooni kingapaelasidumiseks” on väga suures segaduses. Tal on vaja esmalt selgeks saada 1 versioon, et siis hiljem valida ja leida, milline variant talle enim sobib.
TAGTeach – Theresa McKeon ja Nolan kingapaelte sidumist õppimas
Ülaltoodud videost on näha, kuidas Nolan naudib selgust ja seda, et ta pole mitte ainult õppija, vaid ka õpetaja. Ka temal on kontroll öelda emale, et nii on õige! See hoiab motivatsiooni ja aitab ka kaasa jälgimisoskustele. Fakt, et ta peab andma teada, millal on sooritatud õige liigutus, nõuab temalt suurt süvenemist ja see aitab kaasa ka ta enda praktilistele oskustele.
Eetilised küsimused
See inimene ei olnud kaugeltki esimene, kes oli üllatunud, et ma kasutan loomatreenimisega samu põhimõtteid ka oma lastele oskuste õpetamiseks. Mulle on öeldud otse või ringiga, et “laps pole koer!” Ja ma olen sellega väga nõus! Inimlapsed on inimesed, koerad on koerad. Me oleme erinevatest liikidest. Aga meil on ka ühiseid omadusi. Näiteks oleme me mõlemad imetajad, kuulume loomariiki ja eluslooduse hulka. Me jagame põhiemotsioone, meie käitumine on allutatud samadele seaduspäradele ja loodusseadustele nagu meid mõlemaid mõjutab ka gravitatsioon.
“Laps pole koer” viitab sageli justkui sellele, et koer on midagi väheväärtuslikku ja laps midagi kvalitatiivselt erinevat. Kuigi emana on loomulikult mu lapsed mulle tohutult armsad, hoolin ma samavõrra oma koertest. Kõik elavad hinged on väärtuslikud. Sellisena, kelleks nad loodud on. Nad on austust väärivad ja nad pole vähemad. Nad on teistsugused, aga mitte vähemväärtuslikud.
“Laps pole koer” = “mõrtsukvaal pole koer”= “krokodill pole koer”
Tõepoolest, igal liigil on omad eripärad ja seda hea treener arvestab. Esmalt, see on lihtsalt mõistlik, sest muidu võid surma saada või viga saada ise või kahjustada oma õppijat. Teisalt, see annab treenimisel paremaid tulemusi. Kolmandaks, ükskõik, millist liiki isendit sa treenid, on esmalt vaja töötada turvalise keskkonna ja suhte loomise kallal. Usalduslik suhe ja vastastiku meeldivad assotsiatsioonid on ohutu ja tõhusa koostöö eelduseks. Meeldivad emotsioonid aitavad õppida.
Kuidas neid emotsioone tekitada, kuidas usaldust luua, see sõltub jällegi sellest, kellega töötame. Nii liigi tasandil kui isendi tasandil. Me peame tundma õppima, mida teine naudib, kus on ta piirid ja respekteerima neid. Järjest enam otsitakse viise, kuidas loomade heaolu suurendada, andes neile enam valikuid. Kuigi meil on tarvis hoolitseda oma hoolealuste eest vahel ka siis, kui see pole nende esimene eelistus, annab heaolu seisukohalt palju ära teha suurendades õppija vabadust.
See kõik ei tähenda aga, et iga loomaliigi jaoks peab looma eraldi treenimissüsteemid. (Ja jälle kordan üle, et jutt käib sellest, millise üldistusastmega kogu lähenemist vaatame – kas indiviidi tasemel või liigi tasemel või veel laiemalt)
Operantse tingimise põhimõtted töötavad universaalselt. Seda on loomatreenerid ja teadlased üle maailma juba aastakümneid uurinud ja jälle ja jälle kinnitanud. Küsimused tekivad hoopis nende põhimõtete rakendamises, meetodite kasutamises jne.
Klikker
Klikker kui marker seostub ikkagi palju koerakoolitusega ja kui pilt koerakoolitusest seostub nõukaaegse dressuuriga, siis jah. Ma olen nõus – see seos pole meeldiv ja siia jadasse ei tahaks ka mina lapsi lisada. (Ega koeri, ega ühtki teist liiki loomi).
Klikker on lihtsalt üks töövahend. Plastikust vidin, mis teeb klõpsuvat heli ja tänu klassikalise tingimisega tekitatud seosele on tingitud kinnistajaks muutunud. See seos on tekitatav ja ka lõhutav. Klikker pole võlukepike, mis paneb koera midagi tegema. Klikker on õige kasutamise korral väga võimas töövahend uute käitumiste õpetamiseks (sama võimas, nagu meile raha, mille saamiseks nii paljud inimesed end tööga surnuks rabavad). Seda vahendit tuleb kasutada oskuslikult ja vastutustundlikult. Selle vahendi kasutamisel on omad piirid ja piirangud, millest Kodukoera põhikoolituse 2. moodulis ka rohkem räägime.
Klikker aitab lihtsustada suhtlust looma ja inimese vahel (ja ka inimeste vahel, kui on kokku lepitud, et see klõps annab selle sõnumi). Klikkeri kasutamine ei muuda ühtki inimesest õppijat koeraks. Ka oma koolitustel meenutan inimestele, et kui me harjutame ajastust või treenimist, siis pole kena nimetada treenitavat inimest koeraks. See võib teda solvata ja vähendada õppimise soovi. Tavaliselt teevad seda ainult treenimisteekonna alguses olevad inimesed mängides piiridega, vaadates, kuidas mõjutab kellegi koeraks nimetamine nii kaasõppureid kui mind.
See viitab alati sellele, et esiteks ei osata näha operantse tingimise võimalusi inimeste õpetamisel. Teiseks tahetakse testida oma jõupositsiooni, sest õppijad ei nimeta ennast pea kunagi koeraks, ainult need, kelle käes on nupuga vidin, kalduvad seda tegema. Kolmandaks ei nähta, et koerast õppija pole tegelikult midagi kardinaalselt erinevat inimesest, kaelkirjakust, kondorist või kellestki teisest. Nad on kõik tundvad, mõtlevad elusolendid, kellel on oma eelistused, hirmud, soovid ja jälestatavad asjad.
Treener = teener
Tänapäeval kaasaegses loomatreeningus, mis arvestab uuemate teadusuuringutega loomade emotsioonide, mõtlemise ja maailma kohta, ei ole treener mitte kindral, kes keelab-käseb-poob-ja- laseb, vaid pigem teener. Teener selles mõttes, et ta on õppija abistaja. Treeneri ülesanne on teha vajalik eeltöö vaatlemise ja treeningu planeerimise näol, et hakata loomale õpetama vajalikke oskusi. Treeneri ülesanne on lihvida oma oskusi ja omandada teadmisi, et aidata oma õppijat. Ükskõik, mis liigist see õppija on. Mulle meeldib vaadata (ideede)maailmas ringi ja leida, mis aitab meil ja meie hoolealustel elada õnnelikumat elu, õppida vähema frustratsiooniga ja tunda end hästi oma keskkonnas, lahendades ülesandeid, mida elu meile ette annab.
Ma armastan koertega elada seepärast, et ma usun, et teisest liigist loomaga kahesuunaline suhtlus ja usalduslik suhe on suur privileeg, mille nimel me peame ka tööd tegema.
——–
PS:
Ma möönan, et Treener=teener on selline “ouch” analoog. Aga ta kõlab ilusti ja lõpuks sõltub ju kõik sellest, kuidas me sõnu sisuga täidame. Ilmselt on sul hea koolitusel olla, kui tead, et koolitaja on seal sinu heaks, sind aitamas. Ja minu meelest on ka aus, kui me neile loomadele, keda me enda heaolu suurendamiseks enda lähedal peame, rohkem abiks ja mitte niivõrd “valitsejaks” oleme.
PPS:
Ma ei tea, kas pelgalt selle info põhjal, et kasutan klikkerit oma laste õpetamises on võimalik otsustada, milline inimene ma olen. Ma usun, et ma olen oluliselt mitmetahulisem ja mitmekihilisem ning see on üks tahk minust. Ja ma mõistan ja austan ka inimesi, kellele sama lähenemine ei sobi, kes seda ise ei teeks. Kui see on hästi läbi mõeldud, siis on isegi põnev diskuteerida ja argumenteerida selle üle, mis erinevate oskuste õpetamisel tõhusamad meetodid on. 🙂
