Täna 22 aastat tagasi sündis Mürgel ❤️
Mürgel oli mu esimene, unustamatu koer! Kui palju minu vigu ma algul tegin! Ja KUI palju ta mulle andeks andis!
Ja kui palju muutus mu enda mõttemaailm tänu temale! Ja KUI palju sisemist “põhjast kraapimise” tööd pidin ma tegema, et olla oma koerale parem inimene.
Ikka sellepärast, et ma väga hoolisin temast ja tahtsin talle parimat võimalikku elu pakkuda.
KUI palju toredaid retki, matku, võistlusi ja kohtumisi meil oli! Bussi-, trollisõidud Tartust Tallinnasse sõnakuulelikkuse võistlustele. Praamisõidud saartele, kanuusõidud, lõputud jalutuskäigud titekäruga (need polnud tema lemmikud, aga ma algul ei osanud seda algul märgata).
Tõukatsete treening ja väga ebaõnnestunud hetkel toimunud katse, kus ta otsustas evakueerida linnu tulekoldest… 🙂
Palju imelikke mõtteid oli minu kui värske koeraomaniku peas. Sarjast – “mul on nüüd tore koer, kellega ma tahan KÕIKE koos teha”! Selle sarja ületamatuks tipuks jääb ehk Draamateatri etendus “Eesti matus” Otepää lauluväljakul 🤭. Mäletan näitlejaid, Mürgli haldamist, aga mitte näidendi sisu. Ilmselt oli juttu matustest. :p (Minu lugupidamine ja vabandus siinkohal näitlejatele. See pole naljaasi, kui loomad teatrisse tuuakse.)
Mürgel oli suurepärane perekoer (ta oli 2 a, kui mu esimene laps sündis). Kui me Mürgli olime sunnitud magama panema, ütles mu vanim tollal 10 a vana laps, et ta ei tundnud end kodus kunagi üksi, kui Mürgel oli temaga, sest Mürgel oli nagu vanem, targem, hoidja. Nagu Nana Peeter Paanist.
Tänu Mürglile sukeldusin ma pea ees koeramaailma ja hakkasin õppima asju, mida inimesed koertele õpetavad ning kuidas nad seda teevad.
Tänu Mürglile kohtusin ka oma väga hea kolleegi, Lea Tummelehega (BriskMind loomade treenimine / BriskMind animal training), kes oma šoti terjer Anoukiga meie treeninggrupis käis.
Temaga kohtusin algul peaasjalikult kas treeningplatsil või siis Tallinnas – kõigil neil välismaa klikkerkoolitajate seminaridel. Ja nii ta läks… Kuni me oma pilgu õpetajate leidmiseks välismaale suunasime.
Leidsin sel teekonnal, kus otsisin vastuseid koeraga parema elu elamiseks, SUUREPÄRASEID õpetajaid – nagu Karen Pryor (läbi tema raamatute), Kay Laurence at Learning About Dogs – kelle käe all õppisin tervelt 10 aastat! Ken Ramirez, kellega kokkupuuted pole olnud väga rohked, ent nende mõju on olnud väga suur. Dr Susan Friedman – sama lugu- põgusad aga VÄGA mõjusad kohtumised.
Juba algusest ei istunud mulle vanad, traditisioonilised lähenemised (sakuta, suru maha, jõllita silma, “näita talle, kes on boss!”). Nii ei käituta sõbraga. Ükskõik mis liigist ta on! Nii ei käituta elusolendiga. Elusolend väärib austust. Need õpetajad aitasid mul kokku panna põhimõtted ja teadmised-oskused, mis neid põhimõtteid kannavad ning mida ma nüüd edasi annan.
Kui sa oled minu koolitusel käinud, siis tänu Mürglile. Ja kui sa tuled mu koolitusele, siis kuuled kindlasti mõningaid lugusid Mürglist, sest ta lihtsalt oli NII hea sõber ja ma lihtsalt õppisin temaga NII palju.
Täna põles mul küünal Mürgli mälestuseks. Olen väga tänulik, et sain temaga pea 13 aastat koos olla. Mõtlen temale ja kõigele heale, mis tänu temale mu elus juhtunud on.










foto: Siim Teller





foto: Reeli Kuhi-Thalfeldt





