Eile tuli teade Karen Pryori surmast. See ei olnud küll midagi täiesti ootamatut, sest ta oli 92-aastane. Sellegipoolest on maailmas tuhandeid ja tuhandeid inimesi, kes teda mälestavad, sest ta on nende elu ühel või teisel moel muutnud või mõjutanud.
Loomatreener ja kirjanik
Karen Pryor alustas loomatreenerina Hawail delfiine treenides ning oli üks esimesi mereimetajate treenereid, kes käitumisteadust ning positiivset kinnistamist kasutas. Ta kasutas oma kogemust mereimetajate treenerina ning asus uurima, kas ka teisi loomi samal viisil õpetada saab. Uudishimu, hoolika uurimise ja järjekindla töö tulemusena toimus loomatreenimises kultuuriline maalihe – ta avas uue suhtluskanali erinevate liikide vahel. Ta muutis humaanse loomatreeningu (mitte ainult koeratreeningu) igaühele kättesaadavaks ja tehtavaks.Karen Pryor on kirjutanud mitmeid raamatuid. Minu üks vaieldamatu lemmik on “Reaching the Animal Mind”, mis ehk kõige paremini selgitab seda, miks ja kuidas positiivsel kinnistusel põhinev ja hästi planeeritud treening meie suhteid koertega (ja teistest liikidest loomadega, sh inimestega) sügavamaks ja usalduslikumaks muudab ning millised võimalused avab.
Laia haardega praktik ja innovaator
Karen Pryoriga oli mul isiklikult võimalik kohtuda 10 aastat tagasi Veronas TAGteach summitil. Paljude üllatuseks oli Karen Pryor võtnud taas uue suuna!

Juba aastaid oli ta aidanud Joan Orril ja Theresa McKeonil TAGteachi arendada. Ta oli Theresa ja Joaniga mõttes kaasas ning rõõmustas koos nendega TAGteachi “vallutuste” üle erinevatel elualadel: TAGteachi kasutamine nö ametliku treenimismetoodikana spordis, eripedagoogikas, või kui see sai populaarseks lapsevanemate seas. Viimastel aitas see meetod lastele saapapaelte sidumist õpetada või koostöö vaimus ning mänguliselt näiteks ravimeid manustada. Samuti oli ta vaimustuses sellest, et TAGteach jõudis kalandusse ja seda kasutati suurtel kalalaevadel, et vähendada töötajate vigastusi, mis külmas ja märjas olid kerged tekkima.
Kirurgiaõpingud ja TAGteach (e. klikkertreening inimestele)
2015 olid nad aga jõudnud uutesse kõrgustesse – teadusuuringuni. Nimelt uurisid Karen Pryor, Theresa McKeon ja ortopeed ning õppejõud dr Martin Levy (Bronx, NY), kas arstitudengitele kirurgiaks vajalike oskuste õpetamine on tõhusam siis, kui kasutada selleks operantset õppimisprogrammi või demonstratsiooni.
Kas õpetada noori kirurgihakatisi luud puurima samm-sammult kõiki osaoskusi läbi käies- alates puuri õigest hoidmisest – ja iga sammu vilumuseni omandades või kasutada vana head – “Vaadake ja pange nüüd tähele! See käib nii – ja nii – ja siis ma teen siit nii- ja siis ongi valmis!”
Kirurgitöö nõuab mitmeid väga täpseid käe sisse harjunud liigutusi. See tähendab, et need liigutused peavad olema vilumuseni harjutatud. Kuidas saab noor kirurg omada palju kogemust, kui ta on õppinud vaata-mind-ja-õpi-meetodil? Ja kui palju vigu see kaasa võib tuua? Kui õppeprogramm on aga välja töötatud nii, et enne, kui noor kirurg patsiendini jõuab, on tal hulk vajalikke oskusi juba omandatud, kui palju kindlam on noor arst ning kui palju turvalisem selline lähenemine võib patsiendile olla?!
Tehtud uuringust nähtus, et kuigi kõigi testitud oskuste puhul operantse õppeprogrammi tudengite ja testgrupi tudengite soorituse vahel märgatavat erinevust ei ole, siis luu puurimise ülesande puhul tuli välja, et 12 operantses õppeprogrammis osalenud tudengit 12st sooritasid ülesande edukalt ning vaid 4 tudengit 12st sooritas testi “vaata ja tee järele” meetodiga õppimisel.
Hetkel on küll uuringuid sel teemal vähe, ent see väärib kindlasti edasi uurimist, sest õppemeetodid on igal haridustasemel elule jalgu jäänud.
Karen Pryori mõju mulle
Kui ma Karen Pryori surmauudist kuuldes temale ja tema mõjule mulle mõtlesin, sain aru, et tema raamat “Don’t Shoot the Dog” pani aluse pöördele minu elus – religioonipedagoogika jäi tagaplaanile ja koeratreening tuli esikohale. Karen Pryori veebileht clickertraining.com oli mu esmane info otsimise allikas päris pikka aega, sest ta koondas enda ümber suurepäraseid R+koolitajaid (Positive reinforcement trainers).
Tema ja tema ettevõtmised olid paljude koeratreenerite jaoks nagu algallikas. Ükskõik, kas soovisid liikuda teaduse poole ja uurida, miks mingi lähenemine treeningus töötab või soovisid alustada probleemide lahendamisest – kuidas ma saan Muki tasa? Tema veebilehelt sai liikuda mõlemas suunas.
Lugemissoovitus
Kui sa pole veel lugenud Karen Pryori raamatut “Don’t Shoot the Dog”, siis ma kindlasti soovitan! Vali kõige hiljutisem, parandatud trükk ning naudi! Väga paljud müüdid kaotavad selle valguses oma väe. Paljud hirmud kaovad ja treenimise huvi tuleb tagasi, kui mõistad, kuidas käitumist mõjutada.
Ja teine tema raamat, mida väga soovitan, on “Reaching the Animal Mind”. See on suurepärane raamat, mille alusmõte on, et treenimine on suhtlemine. Läbi hea treeningu võib saada võimalikuks õppida tundma teist elusolendit sügavamalt kui sa eales oleksid osanud arvata, et võimalik on.
Karen Pryor vaade maailmale
Kõik tema loomade ja inimeste õpetamisega seotud suunad on andnud meile uusi viise, kuidas õppijasõbralikum olla ja paremaid tulemusi saada. Ma isiklikult pean tema suurimaks panuseks maailmale aga seda, et ta uskus kaljukindlalt põhimõtet (ning elas selle järgi), et kui sa näed kedagi midagi head tegemas, ükskõik, kas väikest või suurt, siis märgi see ära, tunnusta (kinnista). Otsi positiivset, kinnista postiivset. See muudab meid endid paremateks inimesteks, kui näeme positiivset. See muudab ka neid, kelle tegusid me märkame. Ja see muudab maailma paremaks paigaks.
Aitäh, Karen Pryor.