Mürgel oli mu esimene, unustamatu koer! Kui palju minu vigu ma algul tegin! Ja KUI palju ta mulle andeks andis! Ja kui palju muutus mu enda mõttemaailm tänu temale! Ja KUI palju sisemist “põhjast kraapimise” tööd pidin ma tegema, et olla oma koerale parem inimene. Ikka sellepärast, et ma väga hoolisin temast ja tahtsin talle parimat võimalikku elu pakkuda.
KUI palju toredaid retki, matku, võistlusi ja kohtumisi meil oli! Bussi-, trollisõidud Tartust Tallinnasse sõnakuulelikkuse võistlustele. Praamisõidud saartele, kanuusõidud, lõputud jalutuskäigud titekäruga (need polnud tema lemmikud, aga ma algul ei osanud seda algul märgata). Tõukatsete treening ja väga ebaõnnestunud hetkel toimunud katse, kus ta otsustas evakueerida linnu tulekoldest… 🙂
Palju imelikke mõtteid oli minu kui värske koeraomaniku peas. Sarjast – “mul on nüüd tore koer, kellega ma tahan KÕIKE koos teha”! Selle sarja ületamatuks tipuks jääb ehk Draamateatri etendus “Eesti matus” Otepää lauluväljakul 🤭. Mäletan näitlejaid, Mürgli haldamist, aga mitte näidendi sisu. Ilmselt oli juttu matustest. :p (Minu lugupidamine ja vabandus siinkohal näitlejatele. See pole naljaasi, kui loomad teatrisse tuuakse.)
Mürgel oli suurepärane perekoer (ta oli 2 a, kui mu esimene laps sündis). Kui me Mürgli olime sunnitud magama panema, ütles mu vanim tollal 10 a vana laps, et ta ei tundnud end kodus kunagi üksi, kui Mürgel oli temaga, sest Mürgel oli nagu vanem, targem, hoidja. Nagu Nana Peeter Paanist.
Tänu Mürglile sukeldusin ma pea ees koeramaailma ja hakkasin õppima asju, mida inimesed koertele õpetavad ning kuidas nad seda teevad.
Tänu Mürglile kohtusin ka oma väga hea kolleegi, Lea Tummelehega (BriskMind loomade treenimine / BriskMind animal training), kes oma šoti terjer Anoukiga meie treeninggrupis käis. Temaga kohtusin algul peaasjalikult kas treeningplatsil või siis Tallinnas – kõigil neil välismaa klikkerkoolitajate seminaridel. Ja nii ta läks… Kuni me oma pilgu õpetajate leidmiseks välismaale suunasime.
Leidsin sel teekonnal, kus otsisin vastuseid koeraga parema elu elamiseks, SUUREPÄRASEID õpetajaid – nagu Karen Pryor (läbi tema raamatute), Kay Laurence at Learning About Dogs – kelle käe all õppisin tervelt 10 aastat! Ken Ramirez, kellega kokkupuuted pole olnud väga rohked, ent nende mõju on olnud väga suur. Dr Susan Friedman – sama lugu- põgusad aga VÄGA mõjusad kohtumised.
Juba algusest ei istunud mulle vanad, traditisioonilised lähenemised (sakuta, suru maha, jõllita silma, “näita talle, kes on boss!”). Nii ei käituta sõbraga. Ükskõik mis liigist ta on! Nii ei käituta elusolendiga. Elusolend väärib austust. Need õpetajad aitasid mul kokku panna põhimõtted ja teadmised-oskused, mis neid põhimõtteid kannavad ning mida ma nüüd edasi annan.
Kui sa oled minu koolitusel käinud, siis tänu Mürglile. Ja kui sa tuled mu koolitusele, siis kuuled kindlasti mõningaid lugusid Mürglist, sest ta lihtsalt oli NII hea sõber ja ma lihtsalt õppisin temaga NII palju.
Täna põles mul küünal Mürgli mälestuseks. Olen väga tänulik, et sain temaga pea 13 aastat koos olla. Mõtlen temale ja kõigele heale, mis tänu temale mu elus juhtunud on.
õppimisest väsinudvannitamine 2003Otepääl 2003 kevadkraanist juua oskab 2003esimesed minimatkad 2003esimene ujumine 2003lemmikkohtesimene KK võistlus 2003Edina, Bayron, Jessi ja Mürgel – Mürgli 1. sünnipäev koertenäitusel Luigel 2004, foto: Siim TellerTeel Saaremaale 2004Tallinnas 2006lehvitav koer – laste lemmik 2006perekoer (nagu Nana) 2007Tõukatsete koolitusel 2007 Herjavas foto: Reeli Kuhi-ThalfeldtSoomaal kanuumatkal 2008 Taevaskojas 2010 Emajõe ääres 2012(?)2014Mürgel ja Nina 2015
Kui inimesed alustavad koolitusega minu juures, siis ma küsin alati, miks nad oma koeraga just Hea Koera kooli tulid ja millised on nende ootused. Vastuseks tuleb sageli “Ma tahan õppida oma koera kohta. Ma tahan temast paremini aru saada ja talle parem sõber olla!”
Olen tundnud vastutust õpetada oma kursustel kõike seda, mis aitab koerainimesi oma koerale parem sõber olla. Mu koolitustel on kolm olulist komponenti, mis panustavad paremasse ellu koeraga:
tõenduspõhised teadmised koertest ja õppimisest. Ligi 40 aastat on uuritud koeri, nende ealist arengut, mõtlemist, käitumist. Aga paljudes koeratrennides retsiteeritakse ikka ALMAVÜ aegadel õpetatud tõdesid – “Koer peab sinule alluma!”. Ligi 130 aastat on uuritud õppimise seaduspärasid. Viimaste aastakümnete jooksul on järjest kasvanud ka loomade heaolu uurimine. Seega, ka selle teema kohta on meil üksjagu tõenduspõhiseid teadmisi! Hea Koera koolitustel ma just neist olulisimaid teadmisi jagan.
head treenimisoskused, et saaksime koerale selgeks teha, mida me temast soovime, ning et suudaksime õpetada seda, mida me koertelt ootame. Sageli paneme kogu vastutuse “korralikult käituda” koerale, teadmata ise, kuidas neid “korralikult käitumise” komponente talle arusaadavalt selgeks õpetada. Hea Koera koolitustel õpid läbi tegutsemise ning saad aimu nii treeningu planeerimisest kui heast treenimise läbiviimisest.
ja muidugi kaastundlik ja sõbralik mõtteviis. Kaastundlik tähendab siinkohal seda, et me proovime mõista teist olendit – suhtume tõsiselt tema vajadustesse, proovime mõista tema soove ja eelistusi ning oleme kannatlikud treenimisel. Aga samuti on tarvis olla kannatlik ja sõbralik enda suhtes, sest õppimine võtab aega.
Õppimine ja kasvamine võtavad aega. Neid protsesse ei saa tagant sundida.
Pilt elust
Jalutasin hiljuti vihmases ja pimedas Tammelinnas. Tamme puiesteel tuli meile vastu üksik meesterahvas siledakarvalise retriiveri laadse energilise koeraga. Olime teineteisest vast 50m kaugusel, kui Nina neid märkas ja tõmbus veidi pingesse, nagu ikka. Alustasime kohe oma koertest möödumise rutiiniga. Kui nägin, et meesterahvas oma kutsi korduvalt rihmast tirides istuma pani, kust kuts siis jälle üles ja meie poole sööstis, otsustasin alleelt lahkuda, et elu nii neile kui ka meile lihtsamaks teha.
Läksin sõiduteele. Möödusime koerast 15m kauguselt. Kuts oli jätkuvalt elevil ning ei suutnud pikalt istuda. Hoolimata sellest, et rihmatõmbed muutusid peremehe käe liikumise järgi otsustades järjest teravamaks ja tugevamaks. Kui olime neist mööda saanud ja ohutus kauguses, siis kuts meid enam ei vaadanud. Tema huvi köitsid järgmised vastu tulevad inimesed (ilma koerteta). Aga peremees rapsis rihmast edasi, tõstis häält ning lõi koerale rihmapuntraga vastu koonu. Siis rapsas rihmast enda jala kõrvale ja pahandas valju häälega. Koera see ei rahustanud.
Me saame paremini
Selliseid olukordi näha on ääretult kurb. Mul on tohutult kahju neist toredatest koertest, kes on rõõmsad ja uudishimulikud, ent kelle inimesed ei mõista nende entusiasmiga sõbralikult toime tulla. Mul on kahju ka nende inimestest, sest tavaliselt ei ole seal taga “Vat nüüd karistan oma koera, sest just selleks ma ta võtsin!”. Tavaliselt on inimene ju hädas. Ta pole saanud õppida, kuidas oma koera erutuse ja tugevate emotsioonidega toime tulla. Või pole olnud usku ja kannatlikku meelt, et õpitut järjekindlalt ellu viia.
Sellistes olukordades ei ole küsimus sõnakuulelikkuses või selles, kas koer sooritab või mitte. Sellises olukorras pole koer õppimistsoonis. Stressi on nii palju, et ta ei suuda õppida ega meenutada midagi, mida ta õppinud on.
Selleks, et emotsiooniga toime tulla, on tarvis hoopis kaugemalt alustada! Esmalt peame saama stressitaseme optimaalsele tasemele. Ja selleks on olemas klassikaline vastutingimine ning süstemaatiline tundlikkuse vähendamine. Väga kokkuvõtlikult – sellises olukorras kasutatakse klassikalist tingimist (Pavlov). Kõlab lihtsalt, aga edukas elluviimine võib igapäevaelus mitmeid väljakutseid pakkuda.
Kui siis emotsioonidega on piisavalt ja õigel viisil tegeldud ning stress ei hüppa enam lakke, on neile koertele tarvis õpetada selgeks käitumismustrid. Piltlikult öeldes – “Kui juhtub nii, siis sina tee nii ja siis juhtuvad head asjad ja elu on ilus.” Selliseid oskusi ja teadmist ei saa õpetada karistamisega, vaid ikka positiivse kinnistamisega (operantne tingimine).
Minu loos viidatud rapsimise ja pahandamisega on häda selles, et selliste ebameeldivate tagajärgede pakkumisega tekitame me koerale neis olukordades frustratsiooni ja stressi juurde. Ja kui eriti halvasti läheb, võime koera ka agressiivseks muuta.
Tavaliselt muutuvad inimesed sellises olukorras väga kurjaks siis, kui koera käitumine põhjustab neile kas häbi, füüsilist valu või hirmu tuleviku ees (et ma ei kontrolli koera ja nüüd läheb koer pätiks ära). Ja siis lajatatakse kiirelt ja tugevalt. Kahjuks ei õpeta karistus soovitud käitumist ja nii siis korduvadki need olukorrad ikka ja jälle.
Me saame paremini, kui teame ja oskame. Aga tänapäevases infokülluses on ka soovitusi seinast seina. Kuidas siis valida, milliseid soovitusi kuulata ja mida mitte? Kriteeriumiks võiks olla tõenduspõhisus, looma vajadustest lähtuvad treenimispraktikad ja enda läbimõeldud eetilised alused. Ehk siis – kas see on kellegi arvamus või toetavad seda arvamust ka teadusuuringud; kelle huvides see treening on ja kuidas see koeral paremat elu elada võimaldab; ning mida ma olen nõus tegema oma koerale/-ga selleks, et saada temast kätte soovitud tulemus ja mida ma mitte mingil juhul ei tee.
Milleks end piirata?
Kui ma 17 aastat tagasi koolitustega alustasin, siis sain kogenud koolitajate käest kõva kriitikat, kuna ma deklareerisin, et minu koolitustel ei kasutata valu ega sundi koera survestamiseks teatud käitumiste sooritamisel. Samuti väldime hirmu nii palju kui võimalik.
Kogenud koolitajad arvasid, et pole mõistlik end niimoodi “ära piirata”. Mina aga ei näe teist võimalust, kui oma valikute piiritlemine. Ma võin kasutada kõiki tõenduspõhised, koera vajadusi arvestavad lähenemisi. Ja kuidas neid täpsemalt rakendada, on suuresti loovuse küsimus. See on nagu kunst.
Ma võin ka teatud tingimustel otsustada karistust kasutada, kui see mingil põhjusel hädavajalikuks osutub. Aga tänu teadusuuringutele on ka teada, et karmidel karistustel on alati hind. Ja sageli on see hind kõrgem, kui me ette näha oskame (seda on jällegi elu mulle õpetanud).
Seega, teades, et karistus ei õpeta koerale õiget käitumist, seda on raske korrektselt ellu viia (õige ajastus, õige tugevus, asjakohasus koera jaoks jm) ning sellel on sageli negatiivsed kõrvalmõjud (usalduse lõhkumine, ebakindluse suurenemine, hirmude suurenemine, agressiivsus, vähene pikaajaline mõju koerale, aga pikaajaline kinnistav mõju inimesele jpm), valin ma 95% juhtudest alati kinnistuse – ehk siis soovitud käitumiste tugevamaks muutmise tee.
Heaks inimeseks
Kodukoera põhikoolituse 1. mooduli esimeses tunnis ütles üks mees: “Tahan oma koerale parem sõber olla! Ja tahan paremaks inimeseks saada!” Kui ta oli jõudnud Kodukoera põhikoolituse 2. mooduli lõppu, ütles ta, et “Võin kinnitada, et see kannatlik ja koerasõbralik töö, mida me siin teeme, on muutnud mind tõesti paremaks inimeseks! Ma olen märgatavalt kannatlikum kui enne. Kui koer ei tee midagi, mida ma tahan, et ta teeks, siis ma ei sunni/ suru/ tiri teda ega pahanda temaga, vaid mõtlen esmalt, mis võib olla see, mis teda segab!”
Sellist tunnistust kuulda/ lugeda on alati suur privileeg. Sellised tunnistused nõuavad turvalist keskkonda ja seltskonda. Ja sellised tunnistused nõuavad enda haavatavuse näitamist ja usaldust. Ja samas, selliste muutumiste nimel ma töötan. Ma tõesti usun, et meil on lihtsam muutuda oma koerte heaks – koeri silmas pidades. Ent me ei peaks olema vaid head koerainimesed, vaid me saame sealt edasi liikuda ja saada heaks inimeseks.
Hindan väga sinu tähelepanu! Usun, et kui siiani jõudsid, siis said mõningaid uusi mõtteid!
Kui mu põhimõtted meeldivad sulle ja soovid minuga rohkem koostööd teha, siis algavate grupikoolituste kohta leiad infot siit, veebikoolitustel saad alustada endale sobival ajal ja kohas ning need leiad siit.
Kohe-kohe on üle Eesti jälle tulemas avatud talude päev. Avatud talude päeval näidatakse külastajatele erinevaid nunnusid loomi ja loomalapsi. Muuhulgas võib osades taludes ka kutsikaid ja kassipoegi näha. Ja veelgi enam, osades kohtades pakutakse külastajatele kutsikaid.
Mis juhtub siis, kui lähed lastega talusse vaatama loomi ja loodust ja lapsed kuulevad, et need kassi- või koerapojad on ära anda? Kui paljud lapsed EI ütle, et “Võtame kutsika!”
Vanematel on sellega seoses sageli vastakad tunded. “No tegelikult on need kutsikad ju tõesti nii armsad! Ja see ema paistab olevat ju päris chill, temaga ei paista küll mingit muret olevat… Küllap on ka kutsikad sellised! Miks nad ei peaks?! Aga teisest küljest, kas me ikka saame koeraga hakkama? Kas meil on piisavalt aega?”Ja siis hakkad peas läbi käima kõiki oma sõpru-koeraomanikke, kelle koerad hirmus toredad on. Ühtlasi hakkavad aga meelde tulema ka koerad, kellest justkui ainult häda ja viletsust tekib. Ja ongi segadus
Väldi emotsiooni pealt tehtud otsust!
Jättes kõik muu kõrvale- emotsioonil põhinev koeravõtt on enamasti vale! Koer on intelligentne, tundev ja sotsiaalne loom, kellel on vajadused, millesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt.
foto: Joanna Rae Lopez Unsplash
Ressursid – aeg, raha, õppimine, kannatlik meel, keskkond, seltskond
Kui palju lapsi teil peres on? Kui vanad nad on? Kui palju sinu aega ja pühendumist nad vajavad? Kas sinu elu on hetkel selles faasis, kus kõigele lisaks on koera vajaduste jaoks piisavalt aega, raha ja vaimset ressurssi? Jah, seda kõike on tarvis kuhjaga, sest sa ei tea mitte kunagi ette, milline see kutsikas ikkagi päriselt on, kes su koju saabub!
Mõnel on tohutult palju energiat, mida sa pead aitama tal kulutada konstruktiivsel kombel. Mõnel ilmneb juba mõne kuu möödudes mõni tõsine tervisehäda. Mõni on erinevates situatsioonides ärev. Jne jne. Selleks, et kutsikas üles kasvatada, on vaja nii sisemisi ressursse (kannatlik meel, õppimishuvi, empaatia) kui väliseid ressursse (sobiv keskkond, raha, aeg).
Raha
Heaolu ja ravi
Raha kulumisele eriti ei mõelda, kui võetakse segavereline peaaegu-tasuta-kutsikas. Koera soetamishind on alati väiksem kui püsikulud aastas.
Raha on väga oluline lemmiklooma heaolu tagamiseks. Näiteks veterinaari juures käimine maksab. Vaktsineerimine, ussikuurid ja ravi maksab samuti. Kui su koer vajab tõsisemat karvahooldust, siis ka grooming maksab. Ja muidugi on raha tarvis kõigi koeratarvete jaoks, mida alguses on ikka üksjagu – alates rihmadest ja pesadest kuni toidu, mänguasjade ja heade küünetangideni.
Koolitus
Koolituse eesmärk ei ole koera tsirkusekoeraks muuta ega teda täielikult inimesele allutada. Loomatreenimist peetakse tänapäeval looma heaolu jaoks vältimatult vajalikuks. Loomatreenimise eesmärgiks peaks olema loomale nende oskuste õpetamine, mis aitaks tal tema elukeskkonnas maksimaalselt hästi toime tulla.
Koolitajat tasub valida väga hoolikalt, sest koolitus sisaldab endas alati ka koolitaja eetilisi tõekspidamisi ning põhimõtteid.
Kas koolitaja on väljendanud selgelt ja üheselt mõistetavalt, mida ta koolituses oluliseks peab? (Näiteks “positiivne kinnistus” on teaduses täiesti selgelt defineeritud termin ja seega tead, mida oodata.) Milliseid meetodeid koolitaja kasutab? Kas eesmärk pühendab abinõu, st kas on ükskõik, milliseid võtteid kasutatakse, peaasi, et koer kuuletuks? Veel tänasel päeval on ka Eestis koolitajaid, kes mesimagusal häälel näitavad videos koera poova rihmaga kõrvalkäigu õpetamist ning koera “jalaga roiete tagant katsumist” (= jalahoop kõndimise ajal koerale kõhtu).
Või on koolitaja eesmärk vastastikuse usalduse ja suhte tugevdamine läbi õpetamise? Koera heaolu seisukohalt on vahe tohutu! Kas sa tahad oma tulevasele koerale, tulevasele pereliikmele parimat? Ma usun, et just seda sa soovid. Seetõttu tasub uurida koolitaja tausta ja tasub ka arvestada, et head koolitajad on ka end palju koolitanud. Seetõttu on sageli ka hea koolitaja koolituse hind mõnevõrra kõrgem. (Kuigi alati hind haridust ja kogemust ei peegelda.)
Kui sa loed minu koolituste tutvustusi ning mu blogipostitusi, siis ilmselt juba tead, et minu jaoks on koera ja inimese heaolu primaarsed. Selleks kasutan positiivset kinnistust läbivalt kõigil oma koolitustel valdavalt. Ühtlasi on minu jaoks oluline, et inimene õpiks miks? ja kuidas? me koera treenime ning saaks nii iseseisvaks koerainimeseks, kes mõistab, kuidas koera käitumist ja emotsioone mõjutada. Drilli ja dressuuri ma ei armasta. Harmooniline kooselu teisest liigist loomaga on siht, kuhu poole ise püüdlen ja aitan oma õpilastel liikuda.
Appi, seda kõike on nii palju!
“Nii palju on vaja teada! Ma tahan ju ainult segaverelist koera!“, võid sa mõelda. Aga koer pole kunagi ainult koer! Koer on terve maailm! Ta on isiksus. Väga erinev inimesest oma tajude ja päritolu poolest, ent ometi täiesti täielik omaette maailm. Ta pole meie jaoks ja meie pärast. Ta on ise. Ja meie saame olla talle toeks ja õpetada talle oskusi, mida ta inimeste maailmas vajab.
Aeg
Noorele koerale peaks aega kulutama vähemalt 2 tundi päevas. Alates pissitiirudest, hooldusprotseduuridest kuni treenimise ja mängimiseni. Siin ei saa hinnaalandust teha! Koerad on sotsiaalsed loomad, nad vajavad oma inimeste tähelepanu ja aega. Vahel vajavad noored loomad aega rohkemgi, sest kõik reeglid, kohad, ootused on uued, mida selgeks saada. Mida enam aega koera esimesel eluaastal temasse investeerid, seda paremaid vilju tulevikus naudid!
Süvenemine
Jah, süvenemist on vaja igal sammul. Alates koera tervise, käitumise, arengu kohta lugemisest kuni sobivate ja ohtlike mänguasjade ja toidu väljaselgitamiseni. Samuti tuleb koolituses ette hulk küsimusi. Mitte keegi ei saa lõpuni öelda, kuidas sina oma koera kasvatama pead. On olemas teaduslikud põhimõtted, mis selgitavad, kuidas käitumised muutuvad tugevamaks ja nõrgemaks, kuidas me koera emotsioone mõjutada saame ning millist mõju avaldab kutsika sage stressamine mänguga ja vähene puhkus jne jne. Ometi on just sinul tarvis teha palju olulisi otsuseid, mis puudutavad sinu pere, sinu kodust keskkonda, sinu eetilisi tõekspidamisi, sinu unistusi oma koerast ja koeraga tegelemisest.
Tasu
Nüüdseks võib kogu koerapidamine tunduda tohutult pingutustnõudev. Kus on tasu? Üksteisemõistmine, usaldus ning kiindumus teisest liigist loomaga on mõne inimese jaoks tasu, mis korvab kuhjaga selle süvenemise ja aja-, raha- jm kulu. Sügav usaldus on kingitus loomalt. Aga see kingitus tuleb meil hoolika tööga välja teenida. Hoolika töö all pean silmas head treenimist, koera vaimse ja füüsilise heaolu eest hoolitsemist, koera suhtes sõbralik ja kannatlik olemist ka, ja just eriti siis, kui miskit on valesti läinud ja ka koera soovide ja eelistustega arvestamist.
Me saame tänu koertele õppida end väljendama teisiti, vähem nõudes, rohkem juhendades, rohkem positiivset tagasisidet andes. See harjumus laieneb hiljem edasi ka inimestega suhtlemisele – see on lisaboonus koera positiivse kinnistamise kaudu õpetamisel, mis parandab ka meie suhteid teiste inimestega.
Kuidas siis ikkagi seal avatud taludes otsustada? Kas lapsele võiks koera võtta?
Esmalt vasta palun jah või ei vastuseks küsimusele – “Kas sina tahad koera?” (Vasta enne, kui allapoole kerid!)
.
.
.
.
.
.
Mis sa vastasid? Kui see ei olnud kõlav, selge ja ühemõtteline “Jah!!!”, siis ära kindlasti sealt avatud talude päevalt koera võta!
Kui koerasoov on aga ikkagi mitme pereliikme suur soov, siis tasub ühiselt läbida minu loodud veebipõhine programm Võtaks koera?, et saada rohkem selgust, kas praegu on õige aeg ning saada rohkem teadmisi sellest, millele te tegelikult “Jah!” ütlete, kui te koera võtta otsustate.
Võtaks koera
Võtaks koera? on 7 moodulist koosnev veebipõhine programm. Igas moodulis leiad vastuse ühele olulisele küsimusele seoses koera võtmisega. Igas moodulis jagan sinuga infot, mida olen näinud koeravõtjaid vajavat. Lisasin kursusesse nii need teemad, mille osas on koerasoovijad minult nõu küsinud kui ka mured, mida olen oma klientide juures näinud ning kus olen mõelnud “oh, oleks nad seda ometi enne teadnud!” Nüüd on sinul olemas võimalus teada enne!
Selleks, et kursusega liitumine oleks lihtsam, on võimalik maksta ka kahes jaos.
Tagasisidet osalejatelt Võtaks koera? programmile
Marii:
“Minu suur tänu ja kummardus seda kursust loomast! Loodan, et kõik kel soov ja plaan omale kunagi koer võtta leiaks tee selle kursuseni. Minu jaoks see teekond oli tohutult inspireeriv, sügavalt enese sisse mõtlema panev. “
Mart:
“Võtaks koera? programmis saime aru, et see tegu oleks võrreldav veel ühe lapse saamisega! Mõistsin, et pean veel ise veidi kasvama, et koer võtta!”
Tanel:
“Ma olen koertega üles kasvanud ja pean end koerainimeseks, aga nii palju põhjapanevat ja põnevat uut arusaamist koerast kui liigist ei osanud küll oodata! Minu jaoks avanes terve uus maailm!”
PS: Aga kui talunik ähvardab kutsikad magama panna, kui te üht endaga kaasa ei vii? Mis siis? Siis tuleb ju kutsikas päästa ja ta koju tuua?!
EI!! Palun mitte! Kui sa võtad sellise ähvarduse peale kutsika, siis see ainult kinnistab inimese käitumist, mis laseb emastel koertel tiinestuda kontrollimatult (vahel suisa igal innaajal). Küll võiks sellisest talunikust teavitada kas loomakaitseorganisatsiooni (ELS või ELL või PTAd ehkPõllumajandus- ja Toiduametit), sest selline suhtumine on omane kutsikafarmi pidajatele.
Kainet mõtlemist ka nunnude kutsikate juures! 15-aastase suhte alustamine nõuab hoolikalt läbikaalutud otsust!
Hiljuti algas mul jälle Kodukoera põhikoolituse 1. moodul tavapärase 2-tunnise loenguga, kus tutvustasin ka klikkeri kasutamist ja vastasin sellekohastele küsimustele. Üks inimene küsis: “Kas pastakaga klõpsimine ja klikkeriga töötamine koera jaoks segaseks ei lähe?” Vastasin, et“Ei, kui me ei aja neid kaht signaali ebajärjekindlate tagajärgedega segaseks. Näiteks mina kasutasin nupuga klikkerit koera treenimiseks, aga laste õpetamiseks kasutasin keelega nö karbi-klikkerit.”
Seejärel tundsin energialainetust… Mitte, et ma muidu väga mingitesse energiate liikumistesse usuksin, aga nüüd oli küll selgelt tuntav võnge. Ma ei pööranud sellele aja nappuse tõttu rohkem tähelepanu ja liikusime edasi.
Peale loengut tuli üks inimene minu juurde ja oli selgelt mures, et kas ma tõesti kasutan klikkerit oma laste treenimiseks? Ta ütles, et soovib saada kindlust, et kas ta sai ikka õigesti aru, sest soovib teada, milline inimene ma olen.
Andsin ausa vastuse. “Jah, ma kasutan klikkerit ja operantset tingimist teatud praktiliste oskuste õpetamiseks muuhulgas ka oma lastele. Näiteks õpetasin neid nende palvel turvaliselt ja samm-sammult käitumist üles ehitades pea peal seisma, et nad hooga proovides oma kaela ei murraks. Samuti olen õpetanud uisutades tasakaalu kandmist ühelt jalalt teisele, klaverimängul käehoidu, kingapaelte sidumist ja muud.”
Inimene selgitas, et on suur Thomas Gordoni lähenemise pooldaja ja ta on šokeeritud, et ma kasutan klikkerit oma laste peal. Ta ütles, et ta ei tahaks ilmaski, et ma tema tegevust tagasisidestaksin. Või kui, siis Gordoni kolmeosalist minasõnumit kasutades.
Gordon käitumise mõjutamisest
Gordon räägib välisest kontrollist ja lapse sisemisest enesekontrollist. Ta väidab, et kuigi käitumisteaduses on mägedekõrgused tõendid selle kohta, et operantse tingimise kasutamine toob tulemusi, eriti autistlike, vaimse mahajäämusega laste seas (nende puhul on selle mõjusid enim uuritud), ei suudaks tavalised lapsevanemad kunagi oma lapsi operantse tingimise põhimõtteid kasutades edukalt kasvatada. Neil puuduvad selleks piisavalt põhjalikud teadmised, neil puuduvad võimalused tagajärgede kontrollimiseks ja see võib kergest üle minna laste vaimseks või füüsiliseks väärkohtlemiseks.
Ilmselt tahame kõik, et meie lapsi kannustaks sisemine huvi end ümbritseva vastu, väärtused nagu ausus, empaatia, vastutustunne. Gordon ütleb, et vanemad ei suuda “piitsa ja präänikut” kasutades kasvatada lastest viisakaid ja korralikke kodanikke. Ja ma olen temaga nõus, sest tõepoolest, me tahame, et impulss moraalselt õigesti käituda võiks tulla me seest. Me ei taha vormida oma lastest preemiate järel jooksvaid ja taskuraha nimel õppivaid tegelasi, vaid tahame, et neil oleks sisemine huvi. Me tahame, et nad õhinaga õpiksid ja uuriksid end ümbritsevat ilma ja selle seaduspärasid. Me tahame, et nad tahaksid õppida. Eesti päritolu neuroteadlane J. Panksepp nimetas seda loomadele ja inimestele ühist otsimise-õppimisega seotud emotsiooni sõnaga seeking.
Praktilised oskused
Gordon räägib palju sellest, kuidas konfliktsituatsioonis jõuda win-win lahenduseni: lapsega probleem koos läbi rääkida, tema tundeid mõista ja aktsepteerida, ennast kehtestada, piire seada ja leida koos lahendus, kus keegi ei kaotaks, vaid kõik võidaks. Ma pean seda väga heaks mudeliks konfliktide lahendamisel.
Kui aga teemaks pole konflikt, vaid teemaks on oskused. Oskused, mis ühel on ja teisel pole, aga ta vajab neid? Sel juhul pole Gordoni lähenemisest suuremat abi, sest ükskõik kui palju me oskuste puudumise probleemist ei räägi, oskused rääkimise teel ei teki.
Kuidas õpetada 2-aastasele, kuidas panna selga jopet või sukkpükse? Kuidas uisutada? Mis hetkel tuleks suusatades kepp maha asetada? Kuidas fileerida lõhet? Kuidas puhuda flöödi huulikusse nii, et välja tuleks ilus toon? Millal oli inglisekeelset teksti lugedes sõna hääldus perfektne?
Kõik need oskused nõuavad lihastööd. Sageli hästi koordineeritud, mitmete kehaosade koostööd. Hakata siin seletama… Selleks hetkeks, kui inimene kogu info kätte saab, on tal see tunne, (füüsiline) tunne, kadunud! Ma olen seda kogenud flööti õppides. Ma puhun, õpetaja räägib midagi. Ma ei kuule, mida. Peatun, et kuulata. Vahel andis ta teada, et absoluutselt mitte nii! Aga vahel, ja need olid kõige frustreerivamad hetked, ütles ta: “Just nii, miks sa katkestasid?!” Ja loomulikult ma ei mäletanud, kuidas ma seda suurepärast tooni tekitasin, sest mu ootus oli see, et ma saan jälle rea parandusettepanekuid.
Neil puhkudel on tarvis täpset, ühemõttelist positiivset tagasisidet, mis annab teada täpselt ja kiirelt “see on see tunne, mille poole pead veel püüdlema”.
“Inimeste klikkijad” e. TAGteacherid
Kas mäletad, kuidas sind õpetati kingapaelu siduma? Ema ühtviisi, isa teistviisi, kasvataja kolmandat moodi… Me kõik mõtleme, et see, kuidas mina kingapaelu seon, on ainus normaalne viis seda teha. Me teeme seda ilma mõtlemata. Aga vaene laps, kes seda õppima peab ja iga täiskasvanu näitab talle üht osa suurteosest “20 variatsiooni kingapaelasidumiseks” on väga suures segaduses. Tal on vaja esmalt selgeks saada 1 versioon, et siis hiljem valida ja leida, milline variant talle enim sobib.
TAGTeach – Theresa McKeon ja Nolan kingapaelte sidumist õppimas
Ülaltoodud videost on näha, kuidas Nolan naudib selgust ja seda, et ta pole mitte ainult õppija, vaid ka õpetaja. Ka temal on kontroll öelda emale, et nii on õige! See hoiab motivatsiooni ja aitab ka kaasa jälgimisoskustele. Fakt, et ta peab andma teada, millal on sooritatud õige liigutus, nõuab temalt suurt süvenemist ja see aitab kaasa ka ta enda praktilistele oskustele.
Eetilised küsimused
See inimene ei olnud kaugeltki esimene, kes oli üllatunud, et ma kasutan loomatreenimisega samu põhimõtteid ka oma lastele oskuste õpetamiseks. Mulle on öeldud otse või ringiga, et “laps pole koer!” Ja ma olen sellega väga nõus! Inimlapsed on inimesed, koerad on koerad. Me oleme erinevatest liikidest. Aga meil on ka ühiseid omadusi. Näiteks oleme me mõlemad imetajad, kuulume loomariiki ja eluslooduse hulka. Me jagame põhiemotsioone, meie käitumine on allutatud samadele seaduspäradele ja loodusseadustele nagu meid mõlemaid mõjutab ka gravitatsioon.
“Laps pole koer” viitab sageli justkui sellele, et koer on midagi väheväärtuslikku ja laps midagi kvalitatiivselt erinevat. Kuigi emana on loomulikult mu lapsed mulle tohutult armsad, hoolin ma samavõrra oma koertest. Kõik elavad hinged on väärtuslikud. Sellisena, kelleks nad loodud on. Nad on austust väärivad ja nad pole vähemad. Nad on teistsugused, aga mitte vähemväärtuslikud.
“Laps pole koer” = “mõrtsukvaal pole koer”= “krokodill pole koer”
Tõepoolest, igal liigil on omad eripärad ja seda hea treener arvestab. Esmalt, see on lihtsalt mõistlik, sest muidu võid surma saada või viga saada ise või kahjustada oma õppijat. Teisalt, see annab treenimisel paremaid tulemusi. Kolmandaks, ükskõik, millist liiki isendit sa treenid, on esmalt vaja töötada turvalise keskkonna ja suhte loomise kallal. Usalduslik suhe ja vastastiku meeldivad assotsiatsioonid on ohutu ja tõhusa koostöö eelduseks. Meeldivad emotsioonid aitavad õppida.
Kuidas neid emotsioone tekitada, kuidas usaldust luua, see sõltub jällegi sellest, kellega töötame. Nii liigi tasandil kui isendi tasandil. Me peame tundma õppima, mida teine naudib, kus on ta piirid ja respekteerima neid. Järjest enam otsitakse viise, kuidas loomade heaolu suurendada, andes neile enam valikuid. Kuigi meil on tarvis hoolitseda oma hoolealuste eest vahel ka siis, kui see pole nende esimene eelistus, annab heaolu seisukohalt palju ära teha suurendades õppija vabadust.
See kõik ei tähenda aga, et iga loomaliigi jaoks peab looma eraldi treenimissüsteemid. (Ja jälle kordan üle, et jutt käib sellest, millise üldistusastmega kogu lähenemist vaatame – kas indiviidi tasemel või liigi tasemel või veel laiemalt)
Operantse tingimise põhimõtted töötavad universaalselt. Seda on loomatreenerid ja teadlased üle maailma juba aastakümneid uurinud ja jälle ja jälle kinnitanud. Küsimused tekivad hoopis nende põhimõtete rakendamises, meetodite kasutamises jne.
Klikker
Klikker kui marker seostub ikkagi palju koerakoolitusega ja kui pilt koerakoolitusest seostub nõukaaegse dressuuriga, siis jah. Ma olen nõus – see seos pole meeldiv ja siia jadasse ei tahaks ka mina lapsi lisada. (Ega koeri, ega ühtki teist liiki loomi).
Klikker on lihtsalt üks töövahend. Plastikust vidin, mis teeb klõpsuvat heli ja tänu klassikalise tingimisega tekitatud seosele on tingitud kinnistajaks muutunud. See seos on tekitatav ja ka lõhutav. Klikker pole võlukepike, mis paneb koera midagi tegema. Klikker on õige kasutamise korral väga võimas töövahend uute käitumiste õpetamiseks (sama võimas, nagu meile raha, mille saamiseks nii paljud inimesed end tööga surnuks rabavad). Seda vahendit tuleb kasutada oskuslikult ja vastutustundlikult. Selle vahendi kasutamisel on omad piirid ja piirangud, millest Kodukoera põhikoolituse 2. moodulis ka rohkem räägime.
Klikker aitab lihtsustada suhtlust looma ja inimese vahel (ja ka inimeste vahel, kui on kokku lepitud, et see klõps annab selle sõnumi). Klikkeri kasutamine ei muuda ühtki inimesest õppijat koeraks. Ka oma koolitustel meenutan inimestele, et kui me harjutame ajastust või treenimist, siis pole kena nimetada treenitavat inimest koeraks. See võib teda solvata ja vähendada õppimise soovi. Tavaliselt teevad seda ainult treenimisteekonna alguses olevad inimesed mängides piiridega, vaadates, kuidas mõjutab kellegi koeraks nimetamine nii kaasõppureid kui mind.
See viitab alati sellele, et esiteks ei osata näha operantse tingimise võimalusi inimeste õpetamisel. Teiseks tahetakse testida oma jõupositsiooni, sest õppijad ei nimeta ennast pea kunagi koeraks, ainult need, kelle käes on nupuga vidin, kalduvad seda tegema. Kolmandaks ei nähta, et koerast õppija pole tegelikult midagi kardinaalselt erinevat inimesest, kaelkirjakust, kondorist või kellestki teisest. Nad on kõik tundvad, mõtlevad elusolendid, kellel on oma eelistused, hirmud, soovid ja jälestatavad asjad.
Treener = teener
Tänapäeval kaasaegses loomatreeningus, mis arvestab uuemate teadusuuringutega loomade emotsioonide, mõtlemise ja maailma kohta, ei ole treener mitte kindral, kes keelab-käseb-poob-ja- laseb, vaid pigem teener. Teener selles mõttes, et ta on õppija abistaja. Treeneri ülesanne on teha vajalik eeltöö vaatlemise ja treeningu planeerimise näol, et hakata loomale õpetama vajalikke oskusi. Treeneri ülesanne on lihvida oma oskusi ja omandada teadmisi, et aidata oma õppijat. Ükskõik, mis liigist see õppija on. Mulle meeldib vaadata (ideede)maailmas ringi ja leida, mis aitab meil ja meie hoolealustel elada õnnelikumat elu, õppida vähema frustratsiooniga ja tunda end hästi oma keskkonnas, lahendades ülesandeid, mida elu meile ette annab.
Ma armastan koertega elada seepärast, et ma usun, et teisest liigist loomaga kahesuunaline suhtlus ja usalduslik suhe on suur privileeg, mille nimel me peame ka tööd tegema.
——–
PS:
Ma möönan, et Treener=teener on selline “ouch” analoog. Aga ta kõlab ilusti ja lõpuks sõltub ju kõik sellest, kuidas me sõnu sisuga täidame. Ilmselt on sul hea koolitusel olla, kui tead, et koolitaja on seal sinu heaks, sind aitamas. Ja minu meelest on ka aus, kui me neile loomadele, keda me enda heaolu suurendamiseks enda lähedal peame, rohkem abiks ja mitte niivõrd “valitsejaks” oleme.
PPS:
Ma ei tea, kas pelgalt selle info põhjal, et kasutan klikkerit oma laste õpetamises on võimalik otsustada, milline inimene ma olen. Ma usun, et ma olen oluliselt mitmetahulisem ja mitmekihilisem ning see on üks tahk minust. Ja ma mõistan ja austan ka inimesi, kellele sama lähenemine ei sobi, kes seda ise ei teeks. Kui see on hästi läbi mõeldud, siis on isegi põnev diskuteerida ja argumenteerida selle üle, mis erinevate oskuste õpetamisel tõhusamad meetodid on. 🙂
Kuumus kestab ja kurnab meid kõiki. Isegi taevas tundub vahel leekides olevat.
Hiljuti jagas üks mu tuttav sotsiaalmeedias pilte Simpsonite peres käinud dialoogist, kus Bart ütles, et see on tema senise elu kuumim suvi. Homer vastas aga elutargalt, et käesolev suvi on tema edasise elu jahedaim…
“The Story of More”
Kahjuks oleme oma aastakümnete (ja -sadade) pikkuse tegevusega suutnud kliima tuksi keerata ja nüüd peame sellega elama. Raske on. Ja samas – see raske aeg võiks olla sobiv mõtlemiseks, kuidas saame oma ökoloogilist jalajälge vähendada. Neid asju on meie tänapäevases heaoluühiskonnas tohutult, kust annab veidi tagasi tõmmata.
Mu pere sai jõulukingiks Hope Jahren’i raamatu The Story of More, mis on väga mõtlemapanev ja silmiavav. Autor toob välja, kuidas oleme jõudnud selleni, et oleme ära kasutanud enamiku Maa ressurssidest. Kuidas kiirenevas tempos koos heaolu kasvuga on just viimased aastakümned eriti tugevat mõju avaldavad.
Soovitan lugeda sel soojal suvel.
Koerapidamise ökoloogiline jalajälg
Ka koerapidamine omab päris suurt ökoloogilist jalajälge. Kui alustad sellest, et vaatad oma koera mänguasjade, rihmade, toitude, maiuste, ravimite, hooldusvahendite hulka, siis saad ilmselt isegi aru, et sinna on kulunud hulgaliselt ressursse.
Olen oma koolitustel ikka soovitanud maiused ise keeta ning sikutusmänguasjad ise valmistada. Miks? Sest meil pole ressursipuudust. Meil pole vaja minna poodi ja osta niitidest punutud või karukujuliseks õmmeldud mänguasja selleks, et oma koeraga tegelda! Meil on kodus erinevaid tekstiile, mille sõlmimine, rebimine ja loov kokku sobitamine võivad koera jaoks maailma kõige lahedama mänguasja moodustada. Tõsi, tegu pole sertifitseeritud mänguasjaga ja pole mõistlik jätta koera sokkide ja linadega, kui su koer on kõigesööja (ma mõtlen KÕIGE sööja). Aga mängu ajaks sellise asja kasutamine on vägagi sobiv.
Maiuste isetegemise osas on enim meelde jäänud ühe kliendi ütlus “Poes on ju koertele mõeldud maiused saadaval. Mina küll ei hakka neid ise kodus keetma!” Nojah. On küll. Aga sõltuvalt maiuse tüübist on neil erinevad puudused. Kas tervislikkuse, ahvatlevuse või hinna osas jäävad erinevad maiused tugevalt alla kodus ja lihast valmistatud erinevatele maiustele. Ja lisaks tasub meeles pidada, et enamikku kaubandusvõrgus pakutavaid maiuseid transporditakse (sageli välismaalt), pakendatakse (et paremini säiliks ja mõnusam kätte võtta oleks) jne. Pakendamine, pika maa taha transportimine jpm muudabki selle jalajälje sügavamaks.
Loomulikult avaldab mõju ka loomade parasiiditõrje – kirbu- ja puugitõrje on tugev putukate närvimürk. Kui sa lased oma koera ujuma peale puugitõrje tegemist, siis esiteks ei pruugi see su koeral enam töötada, aga teiseks mürgitad sellega väikesi veeloomasid.
Laia spektriga antibiootikumide kasutamine aitab küll minu koeral saada tõenäolisemalt terveks, ent suures plaanis viib meid kõiki lähemale suurele kriisile, kus bakterid on antibiootikumidele resistentsed ning ka lihtsamaid haigusi ei saa jälle ravida, sest antibiootikumid lihtsalt ei tööta enam.
Koerte väljaheidete korjamata jätmine suurendab parasiitide levikut mh inimeste seas. Ja kui neid jälle usinalt korjata, siis suureneb plastireostus.
Kõigel, mida me teeme või tegemata jätame, on oma mõju.
Mitu koera majapidamises
On kodusid, kus koerad on partnerid töödes – karja- ja jahikoerad, looduskaitse- või otsingukoerad jt.
Kuidas on aga nendega, kellele koerad lihtsalt meeldivad? Mitu koera oleks mõistlik kodus pidada? Kas siin on piir ees vaid inimese varalisel ja psühholoogilisel võimekusel koerale head elu pakkuda?
Ma ei tule kellelegi ütlema, et sinul on koeri liiga palju! Pigem julgustan endalt küsima, miks on mul just praegu vaja 2-5 koera koju. Kelle huvides see otsus on ning millised varjuküljed sellel otsusel on.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla ka süütunne koera suhtes, sest esimese koera jaoks polnud piisavalt aega ning talle võeti sõber. Ja siis oli tore vaadata koeri, kes omavahel hästi läbi saavad.
Vahel võib mitme koera pidamise taga olla aga nö kollektsioneerija huvi – milline mu järgmine sama tõugu koer on – millised on ta sarnasused ja erinevused eelmistega võrreldes?
Ja mis seal salata, mõne inimese jaoks on mitme tõukoera pidamine ka lihtsalt majanduslik ettevõtmine. Sellest ei taheta rääkida ja head kasvatajad tunnevad alati, et neile tehakse liiga, kui räägitakse, et kutsikate kasvatamine võib olla äri. Aga mina oma töös näen, et tõesti see vahel nii kahjuks on.
Ja ka siis, kui see nii on, on mõistlik enda jaoks need asjad läbi mõelda ning laiemasse konteksti panna. Milliseid vajadusi rahuldab minu mitme koera pidamine. Ja lõpuks tasub ka see vastus panna globaalsesse konteksti. Kas ma saaksin tulevikus läbi vähemaga? Vähemate koertega? Vähemate mänguasjadega? Vähemate rihmadega (aga seda kvaliteetsematega) jne jne
Kuidas koerad vastu peavad?
Koertel on samuti sellise kuumaga raske. Tasub kontrollida, et koera kausis olev vesi oleks jahe ja värske. Tean mitmeid koeri, kes sellise kuumaga mitu korda sama vett ei joo, sest ühe joomiskorra järel hakkavad mikroorganismid vees juba kasvama. Seega – jälgi, et annaksid koerale regulaarselt värsket vett!
Viimastel aegadel on moodi läinud jahutusvestid ja jahutusmatid. Ja jällegi – on olukordi, kus need võivad olla praktiliselt asendamatud, ent kas mul on võimalik läbi saada ilma matita ja hoida oma koera jahedas? Mina saan vastata – jah. Ma saan oma koera hoida vilus ruumis, aknaid lahti, külma vee kättesaadaval, märjad käterätid niisutatuna. Sügavkülmutatud KONGid jm söögimänguasjad jahutamas koera.
Kuidas saada läbi vähemaga?
Anna kommentaarides teada, millised on sinu mõtted antud teemal!
Vahel saan kõnesid, kus inimene küsib koolitust. Selgitab, et ega ta näitusekoera ei taha. Tahab vaid koera, kes tuleks juurde, kui kutsutakse, istuks, kui öeldakse ja lamaks, kui öeldakse. Lisaks peaks ta püsima õuel, kui värav on lahti, sest “Vaadake, me elame maal.” Ja kanu ei tohiks ka taga ajada, sest meil on kanad.
Ma tahaksin väga teada, kas see kõlab ainult mulle nii või on teisigi, kellele selline jutt kõlab nagu “Teate, ma sain teleka, seal kastis on. Aga ma ei saa aru, see ei tööta! Ega ma sellelt masinalt mingeid imevigureid ei oota! Tahaksin vaid, et kui ma nupule vajutan, siis vahetaks kanaleid ja punasele nupule vajutades lülituks välja. Ja kindlasti on vaja, et hääletugevust saaks reguleerida, sest mõned filmid on tänapäeval NII lärmakad! Pole ju palju tahetud.”
Miks koer ei kuula?
No telekalt polegi ju palju tahetud… aga noorelt loomalt? Lülitu palun sisse siis, kui ma olen valmis sinuga tegelema ja kui ma olen sinuga mänginud, siis palun lülitu välja! No miks ometi ta välja ei lülitu?!
Eks meil kõigil tuleb vahel selline küsimus üle huulte, küsimus on selles, kui sageli see juhtub. Ka kõige osavamad treenerid peavad vahel ära kannatama oma koera puberteedi. Nad ei oota, et miski iseenesest korda läheb. Ei, neil on plaan ees, mida on vaja treenida, kus on noorel koeral rohkem abi vaja. Aga tulemusi näeb sageli alles siis, kui hormoonid lubavad… Ehk siis, kui teismeiga lõppema hakkab, koer täiskasvanuks küpsema hakkab.
Kas koer saab sinust aru?
Vihje on see, mida koer peab tähelepanuväärseks. Piltlikult öeldes – ma võin arvata, et koer reageerib “siia” sõna peale. Aga kui ma iga kord seda öeldes ka taskust maiuse võtan, siis on tõenäoline, et kui ütled “siia” aga maiuse jätad võtmata, siis ta ei tule. Miks? Kas seepärast, et ta on põikpäine ja pommib maiuseid? Või seepärast, et maiustega treenimine rikubki koera ära? Ei, ei, ei. See liigutus – käsi taskusse on alati ennustanud seda, et kui koer juurde tuleb, siis saab ta maiust. Samas, kui “siia” ei kõla sageli ilma vastava liigutuseta ning KUI see kõlab, siis ei tule kunagi midagi head. Millal siis tasub tulla? Kas siis, kui palk on ootel või mitte?
Selline mõttekäik võib tunduda labane. Minu koer küll nii omakasupüüdlik pole! Tema küll tuleb lihtsalt kutsumise peale! Esmalt – minu siiras tunnustus sulle, kui su koer tuleb! Järelikult oled kinnistajaid õigesti kasutanud ning koer mõistab sinu antud vihjet samamoodi nagu sinagi. Omakasupüüdlikkuse kohta – igal koeral on omad eelistused. Kui ta tuleb rõõmsalt sinu juurde, siis oled leidnud tema jaoks õige asja, millega kinnistada.
Kui nüüd aga veidi veel urgitseda selle kallal, miks vahel “siia” vihje töötab ja vahel mitte, siis on oluline ka, et koer teaks, kus ta peaks sinu juurde tulema. Ja kes veel ligiduses olla võivad, et sinu juurde tulek oleks tema jaoks kasudega üritus. Ja kas see, et sa rihma karabiinist kinni võtad, et teda kohe tuleku järel rihma panna, on tugevam vihje, mis ütleb “ära tule, head asjad lõppevad” kui “siia”, mis ütleb “jookse inimese juurde, sest sealt tuleb kübeke süüa”? Siin siis teema vihjete hierarhias.
Ja kuidas harjutada ennast puhtalt vihjeid andma? Ma näen oma koolitustel palju seda, et inimene pole teadlikki sellest, mida ta veel teeb, kui sõnalise vihje annab. Seega on ümberõppimist palju. Selle harjutamiseks on pilk väljaspoolt asendamatu.
Küsida võiks endalt ka seda, kus ma võin oma noore koera rihmast lahti? Kus “siia” töötab võrdlemisi kindlalt ja kus ta kindlasti ei tööta?
Kuidas üle elada teismeiga? Kuidas muuta käitumist endale sobivaks?
Mis võiks aidata seda iga üle elada, on teadmine. Teadmine, et see teismeiga on hädavajalik etapp koera elus. Samuti oskused suunata koera käitumist. Teismelise koeraga elades kipub vahel kannatus katkema. Eriti siis, kui sul on 1011 kohustust peale koera veel. Siis on vaja häid inimesi su ümber, kes aitaksid sul meeles pidada, et ta on SINU KOER, kellele sa soovisid pakkuda head kodu ja head elu. See, et su koera keha täidavad erinevad hormoonid, on looduse poolt seatud. Mida aga sina teed ja kuidas teda sel perioodil kasvatad, määrab teie suhteid edaspidigi. Psühholoogiline tugi neil rasketel aegadel on ülioluline! Mõni grupp satub tõesti olema teismeliste koerte inimeste tugigrupp, kui inimesed omavahel klapivad. Aga sõltumata sellest, kes klientideks on ja kui palju hingehoiupotentsiaali igaühes on, saab iga koerainimene tuge, kes tunneb, et raske on.
Tere tulemast meie (noorte) koerte inimeste tugigruppi!
Sellele küsimusele vastamiseks on tohutult võimalusi. Käesolevas loengus rääkisin palju koerte vajadustest ning sellest, mida see inimese jaoks tähendab. Koerte vajadustest rääkides lähtusin Linda Michaels’i Koerte vajaduste hierarhia skeemist, (mis põhineb Abraham Maslow skeemil) mille Laura Kiiroja ja Maarja Tali on tõlkinud eesti keelde.
Millele pöörata tähelepanu, kui tekib mõte “Äkki võtaks koera?!”
Kas näed koera vajaduste rahuldamist kui hädavajalikku komponenti koeraga koos olemisel?
Kas näed seda pigem nagu rasket kohustust või võimalust õppida tundma seda intelligentset, seltskondlikku looma? Võimalust looma temaga sügavat ja usaldavat suhet?
Kas sa oled valmis tegema oma ajakavasse muutusi, et su koer saaks piisavalt treeningut, suhtlust sinuga ning liikumist erinevates keskkondades?
Kas sul on rahalisi ressursse koera ravimiseks, vaktsineerimiseks?
Kas sul on ressursse, et võimaldada oma koerale head ja koerasõbralikku koolitust?
Kas sul on ajalist ressurssi ning vaimset ressurssi, et õppida koerte käitumise, õpetamise kohta, et saada päriselt aru, kuidas looma käitumised kujunevad ning kuidas neid mõjutada? Kas oled valmis muutma vajadusel oma varasemaid arusaamu, et tagada koera heaolu?
Kas oled valmis oma kodus ajutisteks või püsivateks ümberkorraldusteks, et tagada kutsika kasvamisel turvalisus ja vältida probleemkäitumiste tekkimist? Näiteks paned kingad koridoripõrandalt ära, katad elektrijuhtmed jne või kindlustad aia, ehitad selle kõrgemaks jne.
Kui sul on kodus lapsed, siis kas sul jätkub jaksu, kannatlikku meelt ja oskust, et õpetada oma lapsi koeraga kannatlikult, austavalt ja sõbralikult suhtlema? Kas sul jätkub jaksu ja kannatlikku meelt ning oskusi, et õpetada koera laste juures rahulikult ja sõbralikult käituma?
Kas tunned, et koerata elamine on muutunud sinu jaoks talumatuks?
Iga koera vajadused vajavad rahuldamist. Siin välja toodud mõned
Iga koer on unikaalne. Nii nagu lapse sünnil – sa ei tea, kes temast kasvab. Nii ei tea sa täpselt ka seda, kelle saad, kui kutsika endale koju võtad. Sa pead olema valmis selleks, et see koer, kes sinu ellu tuleb, erineb oluliselt sinu unistustes kujutletud koerast. Ta võib olla lõputult hakkaja ja julge, lõppematu energiaga alati valmis midagi uut välja mõtlema, alati valmis midagi uut korraldama. Oled sa selleks valmis? Ta võib olla aga ka erakordselt tundliku natuuriga, kes vajab palju aega harjumiseks ning palju kannatlikkust, et luua usaldus maailma ja inimeste suhtes. Kas oled selleks valmis? Ja ta võib olla väga hästi tasakaalus – valmis midagi ette võtma, kui olete koos õue minemas, ent on rahulik siis, kui te kodus unelete. Kas võtad aega, et oma kutsikale neid oskusi õpetada?
Iga koer on intelligentne.Iga koer vajab võimalust oma ajusid kasutada, õppida erinevaid käitumisi, probleeme lahendada. Kui inimene neile tööd ei anna, siis leiavad nad sageli ise erinevaid võimalusi oma liigse energia kasutamiseks. Näiteks võivad nad kaevata maast üles lillesibulaid ja peenraid või avada külmkapiuksi ning süüa öösel külmkapp pooltühjaks. Kas oled valmis koerale koolituse näol ajutööd pakkuma? Kas oled valmis temaga koos aega veetma?
Iga koer vajab seltskonda. Sõltumata sellest, kui pingelised su päevad on ja kui väsinud sina töölt tulles oled, su koer ootab sind ning on terve päeva puhanud, et sinuga koos toredaid asju ette võtta. Koer ei saanud valida, kas kolida sinu juurde. Sina valisid koera enda koju võtta. Seega, sina vastutad, et koer saaks liikuda, sinuga suhelda, mõnede teiste koertega suhelda.
Iga koer vajab turvatunnet. Sina oled oma koera jaoks olulisim isik. Sa oled ainus, kellele koer saab loota, kui juhtub miski, mis tema turvatunde kõikuma lööb. Ükskõik, kas kutsikaeas või täiskasvanueas. Kas kaitsed teda? Kas ta saab sinu peale loota?
Iga koer vajab liikumisvõimalust, uudsust ja võimalust suhelda oma liigikaaslaste ja teistest liikidest olenditega. Koerad vajavad vastavalt oma tõule ja tüübile piisavalt liikumist ja võimalusi uudseid olukordi ning kohti uurida. Keskkonna rikastamine kuulub vältimatult koera hea hooldamise juurde.
Sinu vastutus koera ees
Vali kasvatajat hoolikalt! Uuri sind huvitava tõu tervise kohta, uuri, kas kasvataja on teinud terviseuuringud, uuri, mida kasvataja tõu ja selle pesakonna juures oluliseks peab? Uuri ka elu kohta, mida kutsikate ema tiinuse ajal elas, kas seal oli stressirohkeid sündmusi – see jätab ka kutsikatele jälje. Vaatle kutsikate ema käitumist. Uuri samuti seda, milliseid kogemusi pakub kasvataja kutsikatele enne loovutamist. Kui kutsikat tahetakse “maha parseldada” enne 7. elunädalat, siis see peaks olema tõsine ohumärk! Selles vanuses kutsikad peaksid olema oma pesakonnaga.
Varjupaigast koera võttes räägi varjupaiga töötajatega, külasta koera mitmeid kordi, vii teda jalutama, mängi, tegele. Nii saad temaga tuttavaks, saad teada, kas te vastaestikju üksteisele meelditte. Arvesta, et osadel varjupaigakoertel on selja taga traumaatiline minevik, mis võib mõjutada tema käitumist.
Igasuguse suhtluse ja treenimise baasiks on usaldus. Usalduse esimene aste on teadmine, et mina ei tee sulle haiget ja sina ei tee mulle haiget. See on oluline nii treenimismeetodite valikul kui igapäevases suhtluses. Edasi, tugevam usaldus võib aga olla nagu turvavõrk, mis kannab ka siis, kui asjad ongi ebakindlad. Oleme alati raskustest läbi tulnud, tuleme ka sel korral.
Usaldus hõlmab katreenimismeetodite ja treenimisvahendite valimist. Tänapäeval on laialt kättesaadav info positiivsel kinnistusel põhineva koolituse suhtes. Hari ennast ise! Ära oota, et treener ütleks sulle iga sammu ette. Suurema osa oma ajast veedad sa koeraga kahekesi. Oma otsused pead ise tegema.
Osad treenerid ei tunne hästi õppimisteooriat. Sinu koer ei peaks seetõttu kannatama. See on kasinu vastutus! Ära kasuta treenimisvahendeid ja -võtteid, mis teevad koerale haiget või hirmutavad teda.
Humaanne treening on võimalik nii mõrtsukvaalade, elevantide kui lõvidega. Kas tõesti tundub tõsiseltvõetav väide, et iga koeraga ei saa positiivsel kinnistusel põhineva treeninguga tulemust? Need, kes väidavad, et mõnd koera(tõugu) tuleb karistada, ei valda tänapäevast infot õppimisteooria kohta ega tänapäevaseid treenimisstrateegiaid, samuti on küsimus eetilistes põhimõtetes. Ja sõltumata sellest, kui teadlik on su koolitaja, vastutad lõppeks ikkagi sina oma koera ees ja sina elad temaga järgmised 12-15 aastat koos, mitte su koolitaja. Kellel on rohkem kaalul?
Kas sul on koera VAJA?
Kui suur auk on sinu hinges, ajas, ruumis, mis täitmist vajab? Kas see on koerakujuline SUUR auk? Või on see väike igavuse auk, mida on lihtne täita filmide, raamatute, kokkamise või muuga?
Võta koer ainult siis, kui koerata elu väljakannatamatu tundub.
Kevad on alati olnud hea aeg kutsika võtmiseks. Tavaliselt. Ilmad on ilusad, päike paistab. Õues on elu. Kutsikas näeb igal jalutuskäigul midagi uut ja põnevat. Ja siis tuleb suvi ja saab perega maale minna. Või loodusesse aega veetma. Idüll!
Kujutluses on läbi kuuselatvade paistvad soojad päikesekiired, linnulaul, roheline muru. Ja kutsikas! Kutsikas, kellega käid kutsikakoolis, tänu millele oskad kutsikale erinevaid eluks vajalikke oskusi õpetada. Sellele rõõmsale väiksele kutsikale, kes tunneb huvi kõigi mööda lendavate liblikate, tuules liikuvate lilleõite ja maale laskuvate lindude suhtes.
Praegu, eriolukorra ajal võetakse endiselt kutsikaid. Aga ma olen ka juba lugenud mitmetest kirjadest huvi “reaalis” algavate kutsikakoolide suhtes. Justkui virtuaalis toimuv kutsikakool ei täidaks eesmärki.
Ilmselt tahad, et su kutsikas oleks rõõmus ja rahul ning ei muudaks oma aktiivse tegutsemisega su kodu tohuvabohuks. Esialgu sellest piisab. Inimesele. Aga kutsikale mitte. Kutsikale on vaja õpetada oskusi eluks.
Koerakoolituse eesmärk
Kui sa plaanid minna koerakooli, siis tasub teha eeltööd. Uuri oma tuttavatelt koolitaja ja koolituse kohta! Uuri arvustusi! Kas koolitaja oli sõbralik, toetav, kompetentne? Kas koer õppis seda, mida öeldi, et ta õpib? Kas koer nautis õppimisprotsessi? Aga koeraomanik? Kui põhjalikult on koolitaja koolitusprogrammi üles ehitanud? Millistest põhimõtetest lähtub? Lihtne on valida koolitust hinna järgi. Kõige soodsam sobib… Aga kas tegelikult sobib?
Kui mõistlik on maksta 10-20 eurot tunnist selle eest, et kutsikale tund aega teisi kutsikaid näidata ja neil mängida lasta ilma mingit pikaajalist olulist lisaväärtust saamata? (NB! Hooletult ja läbimõtlemata läbiviidud mängutundides võib ette tulla intsidente, mille tagajärjed võivad olla väga kurvad ja mille tagajärgi pead kogu kutsika edasise elu lappima.
Hind
Hind on kahtlemata oluline kriteerium. Väiksem number tundub parem. Kasulikum. Aga enne, kui vajutad nuppu “Maksan”, tasub mõelda, mille eest sa maksad? Kui palju on teadmisi ja oskusi, mis sind kogu koera elu jooksul edasi kannavad? Kui palju on SISU?
Mõned sõnad müüvad rohkem – “lõbus”, “trikid”, “kerge” jne. Kes ei tahaks lihtsamalt läbi saada. Aga koera koolitamine, talle eluks vajalike oskuste õpetamine ei pruugi olla kerge. Ja treenimisoskuste omandamine ei pruugi ka olla kerge. Kuigi üsna lihtsasti mõistetav võib olla see, mida teha vaja.
Mõnel kursusel saad juhiseid “pane koer istuma, selleks tee nii…”. Aga kõigile elusolenditele ei sobi ühtmoodi lähenemine. Iga õppija on ainulaadne!
Mõnedel teistel (sh minu) koolitustel saad aga tööriistad. Erinevad võimalused, kuidas koerale käitumisi ja vihjeid õpetada. Kuidas kutsikat inimeste maailmas leiduvaga harjutada. Samu põhimõtteid on vaja sageli ka täiskasvanud koerte puhul kasutada.
Ma olen oma kursusel osalejatele nö kaasteeliseks. On kursused, kus on kirjalikud materjalid, on videod. Samuti on Zoomi kohtumised. Ja siis iga tunni järel teevad koeraomanikud kodus videoid oma treeningutest, millele mina annan tagasisidet. Kirjalikult. Lisaks ka suuliselt Zoomi kaudu. Zoomis tekivad meil aga sageli väga huvitavad vestlused erinevatel koeratreenimist puudutavatel (teoreetilistel) teemadel. Need teemad on eranditult osalejate poolt tõstatatud. Sügavust on veebikoolitustel palju rohkem!
Kutsika areng ei oota
Me ei saa panna kutsika ja noore koera arengut ja õppimist pausi peale, kuni eriolukord lõppeb. Seetõttu julgustan Sind tulema kutsikaga kooli – kas Kutsikate eelkooli või Kodukoera põhikoolitusse kohe. Kutsikate eelkool ja Kodukoera põhikoolitus algavad 4. mai õhtul.
Ka edasijõudnute koolitused algavad järgmisel nädalal. Kodukoera põhikoolituse 3. moodul algab 6. mail kl 9.00 ja Kodukoera põhikoolituse 2. moodul 6. mail kl 17.00 Zoomi tunniga.
Liitu meiega! Siin leiad võimaluse kursusele tulla ning siin on ka lähem info: virtual.heakoer.com
Ära pane koera ootele! Just nüüd, eriolukorra ajal vajab ta sihipärast mõttetööd, mida Hea Koera koolitustelt saad!
On hingedeaeg ja huvitaval kombel mängis elu mulle eelmise nädala lõpul kätte võimaluse mõelda tagasi neile inimestele, kel minu unistuste täitumises oluline roll.
Mis tapab unistusi? Mis hoiab neid elus? Mis aitab erinevatel unistustel kokku sulada üheks tervikuks?
Oma hobu
Hiljuti sattusin jutustama oma ülikooliaegsete õpingukaaslastega. Jutuks tulid lapsed ja nende unistused. Ei muutu miskit selles vallas ka aastakümnete möödudes – ikka on lapsi, kes unistavad oma hobusest, või siis koerast. Või kui koera ei saa, siis võiks ju võtta kasvõi kassi…
Rääkisime ühest 1. klassi tüdrukust, kes oli käinud ratsutamistrennis, aga tervise tõttu otsustas ema ta sealt ära võtta. Ema imetles tütre visadust. Neli korda oli hobu tüdruku seljast maha visanud, aga tema ronis iga kord jälle selga ja soovis edasi ratsutada. Hobused olid tema eluunistus. Tüdruku unistus on suurena pidada talli, elada hobustega, treenida neid, ratsutada nendega. Juba praegu tahaks ta endale päris oma hobust. Vanemad selleks võimalust ei näe. Ühel õhtul uuris laps vanemalt, et kui ta hakkab algklassiõpetajaks, nagu ta end oma unistustes näeb, kas ta siis saab endale oma hobuse osta? Vanem aga vastas, “Kallike, õpetajana sa küll oma hobust ülal pidada ei jõua! Vaata, õpetajad saavad väga vähe palka.”
Ai. See oli valus.
Seejärel kuulsin teist vanemat rääkimas, kuidas ta oma algklassi lapse mõtet ülikooli tulekust laitis, sest … “No vaata, kõik su lähisugulased on doktorikraadiga ja mõned ka professorid. Ja kuhu me jõudnud oleme?”
Milleks see kõik?
Ma ei arva, et raha pole üldse oluline. On oluline, et meie põhivajadused oleksid kaetud. Ma arvan, et meie vaimule on hea, kui sa kogu aeg ei pea sente lugema et vaadata, kas tuled söögirahaga kuu lõpuni välja. Ma arvan, et vahel on tore reisida. Ma arvan, et on hea, kui igaühel on oma kodus oma koht, kus ta saab olla. Aga kus on mõõdupuu? Kas oma koht on oma tiib majas? Oma tuba? Oma voodi? Kus on finiš?
Mina olen õppinud usuteadust ja religioonipedagoogikat. Ja kuigi ma olen omandatud erialal töötanud vähe, olen ülitänulik selle eest, et olen saanud nii laia humanitaarhariduse. Mul on hea meel, et olen saanud mõtiskleda teemadel, mis on suuremad kui inimene ja igapäevane rähklemine. Et olen saanud osaleda silmapaistvate õppejõudude loengutel ja seminaridel ning kuulnud nende mõttekäike ja õppinud tundma suurepäraseid isiksusi, kellest mitut endale eeskujuks olen saanud pidada. Et olen saanud heita pilku endiste aegade inimeste mõtetesse, eluolusse, uskumustesse. Et olen saanud näha, kuidas nad on proovinud endast jälge inimkonna ajalukku jätta. Olen tänulik, et sain külge ka pisiku uurida kaasaegse psühholoogia ja pedagoogika arenguid ja tõekspidamisi. Et õppisin nägema maailma tervikuna – inimesed siin ja sealpool maakera, inimesed ja keskkond… Inimene oma väiksuses ja võimsuses.
Olles saanud nägijaks, ei saa sa enam mitte näha. Olles saanud pisiku uurida ümbritsevat maailma, selle seaduspärasid ja mustreid, ei ole enam võimalik tõmbuda oma kesta ja teha asju nii, nagu on öeldud-tehtud kogu aeg ilma küsimata, MIKS?
Miks ema ütleb ei?
Ma tunnen selle hobust sooviva lapsega hingesugulust. Lapsepõlves tundsin ma tohutut igatsust looma järele. Nagu aga paljudes peredes, oli ka meie peres viimane sõna emal, kes ütles “siis, kui sa omaette elad” või “kasva veel, kallike!”. Nii palju kui ma olen selliseid lugusid kuulnud, on alati ema see, kes ütleb ei.
Mul pole mõtteski emasid süüdistada. Naised kannavad sageli suurt vastutust – kodu, lapsed, töö, vahel ka omastehooldus. Emad töötavad sageli täistööajaga. Üks hiljutine uuring näitab, et 2 lapsega töötavad emad on 40% rohkem stressis kui lastetud töötavad naisterahvad. Seega, peabki küsima, kas ka ema on nõus võtma endale koera. Ja “ei” võiks olla aktsepteeritud vastus, sest see viitab kõhklustele selle osas, kelle vastutusalas see koer ikkagi olema hakkab, kuidas kõik igapäevaelu toimima saab, kui kohustusi ja töid on juba niigi piisavalt.
Mida me teame elust tulevikus?
Ükskõik kui tüütud võivad olla igaõhtused vestlused teemal “võtame koera!”, ei tohiks ükski vanem, vanavanem, tädi-onu lõhkuda laste unistusi!
Kui sulle tõesti tundub, et humanitaarteadlase või algkooliõpetajana või tšellomängijana laps tulevikus raha piisavalt ei teeni, siis mõtle veel. Me ei tea, milline näeb meie elu välja 10 aasta pärast, rääkimata 20 aastast! Kas sel ajal on algklassiõpetajaid? Me ei tea! Kas sel ajal on algklasse ja kool sellisel kujul nagu praegu? Me ei tea! Kas sel ajal on veel inimene maamunal? Me ei tea! (Seda viimast ei soovita ma lastele öelda. Sellest võib tekkida tarbetu ja ülemäära suur ärevus lapse hinges.) Aga see viimane küsimus peaks andma meile perspektiivitunde, kui me teiste inimeste unistustega ümber käime. Kõik võib olla võimalik! Täiskasvanuna on meie ülesanne toetada teiste inimeste unistuste teokssaamist!
Toitkem unistusi!
Ja nüüd siis küsimus, et mis sellel kõigel koerakoolitusega pistmist on? Kui mina lapsena koera tahtsin, siis ütles ema “ei”. Kui ma rääkisin oma lähedastele sugulastele unistustest, et ma tahan koeratreeneriks saada, siis kõik minu ümber olnud mõistlikud täiskasvanud laitsid selle mõtte maha. See pole ju kellegi amet!
Minu teadlasest isa rääkis seepeale aga oma lapsepõlvelugusid, kui võrratud loomad koerad on. Kui ma rääkisin koertest, tõi ta mulle raamatuid koerte käitumisest ja treenimisest. Kui ma sellest väsisin ja tahtsin näitlejaks saada, siis tõi ta mulle raamatuid näitlejate elulugudest. Kui muusikuks tahtsin, siis sain Paganini ja Beethoveni elulooraamatu…
Küll asjad selginevad omal ajal! Nagu minu kallis õpetaja Pille Valk tavatses öelda: pole vaja ette muretseda asjade pärast, mis pole veel kätte tulnud! Võib-olla nad ei tulegi! Siis on kogu muretsetud aeg raisus! Aga võib-olla muretsed hoopis valede asjade pärast… Siinkohal soovitan kuulata Pille Ööülikooli. Hingedeajaks ja jõulueelseks ajaks eriti sobiv kuulamine.
Jõulud on saabumas ja kingituste valimine on detsembris tõsine lisatöö paljudele. Suur on me soov näha kingisaaja silmis siirast rõõmu. Kinkimine on alati riskantne. Soovime parimat, aga välja tuleb…vahel… nagu ikka… Seetõttu tekib mõnel inimesel mõte – kingiks looma? See tundub olevat ju kindla peale minek- vanaemale või lastele kassipoeg, koer, või suisa suur papagoi.
PALUN ÄRA KINGI JÕULUDEKS, SÜNNIPÄEVADEKS EGA MUUDEKS TÄHTPÄEVADEKS ELUSOLENDIT! Kinkides elusolendi, kingid tegelikult kuhja kohustusi ja kulutusi.
Kirjutan veidi lahti, mille kõigega on tarvis arvestada, kui on plaanis võtta looma võtta. Enamalt jaolt käib jutt koertest, aga tegelikult on põhimõtted üldisemat laadi ja kehtivad mis iganes loomaliigi puhul.
Kingimäed
Meie kiiret ja odavat mõnu pakkuv maailm on teinud ka kingitused nö odavaks. Kui vanasti kuulsid lugusid sellest, et “… Siis käis isa linnas ja tõi mulle kingiks saapad! Ja saia tõi ka. Ja kõik tuba sai saapa ja saia lõhna täis!” ja sa võid mõista kui väärtuslikud need saapad olid, siis praegu… asjad tulevad ja lähevad. Kingid tulevad ja lähevad. Üpris tavaline on, et kinke saavad lapsed jõulu ajal mitte 1 või 2 vaid 20. Kui üks kingitus on koer, siis muidugi on ta esialgu ilmselt meelelahutuslikus mõttes kõige vingem – interaktiivne ja puha. Aga see, et koer on tulnud koos nuku või ralliautoga, muudab ta mingis mõttes võrdseks kõigi muude asjadega. Kingitud asjad vajuvad sageli unustusse. Neist kasvatakse välja, nad kaotavad oma funktsiooni.
Asi vs elusolend
Elusolend pole asi. Elusolend on elus, ta nõuab pühendumist, mõistmist, kannatlikkust, aega, rahalist ressurssi. Mõnes mõttes on koerapidamine nagu lapse kasvatamine. Selle vahega ehk, et lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks, aga koer jääb meist alati sõltuma. Koeravõtt on isegi tõsisem pühendumine kui abiellumine, sest koera eluiga on keskmiselt pikem kui paljud eesti abielud. Lisaks saab inimene valida, kas ta otsustab sinuga koos elama hakata, lemmikloom aga mitte.
Loomal on omad vajadused, mis lähtuvad tema liigist ja tõust. Need ei sõltu üldse meie soovidest ega ka võimalustest. Võimalused tuleb luua ja vajadustega tuleb lihtsalt arvestada, sõltumata sellest, kas meeldib või ei. Loom on isiksus, kes võib olla väga ekstravertne ja suhtleja (mis võib ühele introverdist inimesele olla kaugelt liiga palju), või hoopis rahu ja vaikust armastav. Ja sageli ei oska me ka ette näha, milliseks ta kasvab. Kas looma kingiks saaja on arvestanud järgnevate aasta(kümne)te pikkuse kohustuse võtmisega? Oled kindel?
Kes vastutab?
Kinkimise juures on oluline üllatusmoment. Sageli me ei räägi kingi saajale, mida me plaanime talle kinkida. See tähendab, et ühel hetkel on inimene fakti ees, et nüüd on tal see loom, kes elab 3, 10 või 40 aastat.
Inimene peab vastutama selle eest, et loomal oleks hea elada (loe: rahuldatud erinevad vajadused) selles keskkonnas, kuhu ta võetud on. Loomaga koos elades peaks ideaalis tekkima looma ja inimese vahel suhe. Tugev usalduslik suhe, mille aluseks on teadmine, et pooled ei tee üksteisele haiget. Ja enamgi veel, teadmine ja usaldus, et ollakse üksteise vastu sõbralik ja arvestatakse teise vajadustega.
Otse loomulikult lasub sellise suhte loomise eest vastutus kingisaajal- inimesel. See tähendab, et inimene peab õpetama oma looma taluma hooldusprotseduure, õpetama teda enda juurde tulema ja näitama, et see on parim asi, mida teha. Samuti peab inimene pakkuma loomale võimalust sotsiaalseteks kontaktideks, ajutöö tegemiseks, piiavaks liikumiseks jm.
Kui looma vajadused on rahuldatud ja loom saab oma hooldajat (peremeest/-naist) usaldada, on loomaga elamine suur rõõm. Hea ja usalduslik suhe teisest liigist olendiga ning oskus suhelda arusaadavalt ja tulemuslikult teisest liigist loomaga, võib pakkuda väga suurt rahulolu.
Lapsele looma kinkimine tähendab aga tavaliselt, et vähemalt üks pere täiskasvanu vastutab selle looma heaolu eest, sest laps võib küll anda oma parima, ent ta vajab abi ja juhendamist. Looma hülgamine või tema uude kodusse andmine ei peaks olema võimalik variant tema võtmisest saati.
Millistest kohustustest käib jutt?
Teadmised
Ükskõik, kes koju on tulemas, teadmised selle loomaliigi ja tõu käitumise ja vajaduste kohta on vältimatult vajalikud. Millises keskkonnas neile loomadele elada meeldib, kas nad on häälekad või vaiksed, kas nad on suhtlevad loomad või eraklikud, kas neil on vaja elada koos oma liigikaaslastega või saavad nad hakkama üksi inimeste juures. Samuti on vaja teadmisi sellest, kuidas kujundada oma kodukeskkonda nii, et aidata loomalapsel kasvada heaks pereliikmeks, kes teab, millised käitumised on oodatud ja tasustatud.
Oskused
Kuidas saada aru, mida loom sulle ütleb oma kehakeelega? See nõuab tundide kaupa looma jälgimist ja silma treenimist, aga ka teadmisi ning oskust, et interpreteerida seda, mida me näeme. Kuidas treenida looma? Läbirääkimised või käskluste jagamine (= rääkimine) on kaugelt üks ebaefektiivsemaid treenimise ja käitumise kujundamise viise. Kas loomaomanik tunneb aga operantse tingimise põhimõtteid ja oskab positiivse kinnistuse kaudu käitumist juhtida? Ka selle õppimine võtab aega ja tahab harjutamist, eelkõige aga kannatlikku ja alandlikku meelt ning soovi luua head ja usalduslikku suhet.
Aeg
“Nii tore on, kui tuled töölt koju ja koer sulle vastu jookseb! Ikka on ju koerad olnud. Teed talle paar paid ja pärast saab kohe parem. Oled vähem närvis, kui pere juurde tuppa jõuad.” Koer on siin instrumentaliseeritud stressipalliks. Selleks, et stressitaset alla saada, soovitan hingamisharjutusi.
Koer vajab oluliselt rohkem ja mitmekesisemat suhtlust, mh jalutamine erinevates keskkondades ja ka halva ilmaga. Koeral on vaja küüsi lõigata ja karva hooldada. Dekoratiivse välimusega koera puhul võib igasse päeva lisada 10-30 min kammimiseks. Pahatihti on vaja teha ka raviprotseduure. Temaga on vaja mängida, teda on vaja treenida. Sõltuvalt loomast kulub talle päevas 1-3 tundi. Koertele ja sotsiaalsetele loomadele kulub aega pigem rohkem kui vähem.
Raha
Seda on alati veidi liiga vähe ja seda kulub alati liiga palju. Kui sul on aga loom, siis kulub raamatute, koolituste, treeningute, vahendite ja arstide peale. Sagedamini, kui omanikud arvavad, võivad loomaarsti arved hea ja asjatundliku abi eest küündida sadadesse eurodesse. Lisaks on vaja erinevaid vahendeid – rihmasid, mänguasju, pesasid, joogikausse, rihmasid, puure jpm. Kõik maksab. Ja arusaadavalt ei saa lapsele panna kohustust, et ta oma taskurahast peaks loomale soetama kõik vajaliku. See pole mõeldav. Pensionäri puhul on samuti küsimus, kui palju tal pensionist lisaks söögile ja üürile üle jääb. Kas kinkijad plaanivad koera ülal pidada?
Mida siis teha, kui tundub, et lähedasel peaks ikka loom olema, aga ise ta seda ei võta?
Räägi oma plaanist
Loom ei peaks olema üllatuskingitus. Arutage kingisaajaga läbi, kes see loom võiks olla, uurige viimase aastakümne allikatest, mis põhinevad teadusuuringutel, millised on selle looma/ tõu eripärad ja vajadused, kui häälekad nad on (probleem korteris), kui palju liikumist vajavad, kui kerge on igapäevaselt hooldada. Väga oluline on ka see, et leiate hea kasvataja, kellelt looma võtta. Kutsika varases lapsepõlves valitsenud olud ja ema stress mõjutab tugevalt tema hakkama saamist tulevases elus. Ei ole mõistlik võtta kutsikaid, kes on esimesed 2 kuud kasvanud kusagil laudanurgas.
Võta aega!
Võtke aega! 3 -6 kuud on täiesti normaalne aeg, et teha tööd ja uurida, kust loom võtta, et panna hea alus järgnevale 10 õnnelikule aastale. Millised on iga loomaliigi või ka koeratõu vajadused, seda tuleb uurida enne, kui loom võetakse. Linnu koju võtmine võib tähendada, et sisekujunduses tuleb teha suuremaid muutusi. Kutsika koju võtmine tähendab tavaliselt seda, et umbes pool aastat on kingad mütsiriiulil ja raamaturiiulid barrikadeeritud, suured toataimed evakueeritud ja antiiksete klaverite jalad polsterdatud. Maitsekat sisekujundust kõrgelt hindavate inimeste jaoks on see väga kõrge hind.
Mõelge veel läbi, kas see kõik on seda väärt. Kas võimalikud riskid – koer, kes on oma tõu kohtaebatavaliselt tundliku närvikavaga, kes on oma tõu kohta ülienergiline, kel avalduvad erinevadhaigused, mida on vaja ravida… Kes annab selleks vahendeid? (Vanainimesel ei pruugi selleks piisavalt raha olla).
Kui ilma koerata/ papagoita elada EI saa, siis tuleb ta võtta. Muul juhul –saab käia varjupaigas, kohtuda sõpradega, kel on loomad. Las loomi võtavad need, kes tõesti on valmis looma heaolu eest seisma. Papagoid ilusajaks võtta on julm. Koera võtta selleks, et koerad on ikka olnud ja tore, kui ta õues on… Saame omavahel juttu puhuda, kui ta tunnikeseks maja taha metsa jalutama viime… on julm sotsiaalse ja intelligentse looma suhtes.
Lood elust
Lisan mõned näited sellest, kuidas koera läbi mõtlemata võtmine või kingiks saamine on muutnud omanike elu nii, et nad on saanud rohkem kannatusi, kui nad oleksid ise kunagi arvata.
Üks Vana ja Teine suur
80-aastasel vanaproual suri 14-aastaseks elanud labrador, kellega nad viimastel aastatel olid jalutamas käinud. Koera ja ta perenaise tempo jalutuskäikudel oli sünkroonis. Siis aga koer suri. Kurbus oli vaieldamatult suur. Lapsed otsustasid kinkida emale uue koerakutsika. Kutsikas oli armas – valge tumedate laikudega lontkõvaline kuts. 7- kuuselt aga küündis koera turjakõrgus perenaise puusanukini. Koer oli kõrgejalgne, atleetlik, midagi paistab olevat kesk-aasia lambakoerast päritud, midagi jumal-teab-kellelt. Koer tahab joosta, aga ei tule kutse peale hästi juurde. Vahel näitab teistele isastele hambaid. Seetõttu peab enamasti jalutama rihmas. Selleks, et omanik suudaks paremini kinni hoida, on ta pannud koerale kaela ogaketi. Koer jalutab oma omaniku tempos – väga aeglases kõnnis. Kui nad teisi koeri näevad, siis proovib koer teise koera juurde saada. Kavatsused on vahel segased. Ehk mäng? Aga võibolla ka mitte… Erutus on kõrgel igatahes… Tal on mõned sõbrad, kellega ta teatud aegadel saab lipata vabalt. Kui aga siis keegi võõras silmapiirile ilmub, on koer uustulnuka juures ja omanikul koerale järele jõudmine võib võtta 4-5 minutit või rohkem, sest distants, millelt koer ära jookseb, võib olla paarsada meetrit… Sellise olukorra tagajärjel on nendega samades jalutuskohtades käivad teised koeraomanikud pidevalt hirmul ja vaatavad kella, millal neid “ei tohiks jalutamas olla”, millal saab rahulikult jalutada ja millal tuleb ette-taha-kõrvale pilke heita. Selles suhtes ei saa koera vajadused kaugeltki rahuldatud. Vahel saab ka vana perenaine pragada, et ta oma koera ei ohja. Teisest küljest – puhtfüüsiliselt ei olegi see tema jaoks võimalik. Pole just match made in heaven… isegi, kui nad üksteisest hoolivad…
*****
inimese Füüsilised piirangud ja energiline koer
Teine näide kus lapsed kinkisid emale koera, et ema liiguks veidi rohkem, sest tervis hakkas tasapisi käest minema ja kaal ohtlikule tasemele tõusma… Kingiti beagle. Beagle on võrdlemisi madal, väga energiline jahikoer, kes sageli ka haugub. Omaniku jaoks oli selle beagli energiatase kaugelt liiga palju. Samuti ei saanud omanik kükitada ega põlvitada, aga kuidas sa koeraga mängid või teda igapäevaselt hooldad, kui liikumine sellisel viisil raskendatud? Muidugi, kõik on hea tahtmise korral võimalik, aga selleks on vaja investeerida kõigepealt mõttejõudu ja siis ellu viia teatud ümberkorraldused selleks, et vajalikke protseduure korraldada, milliseid vahendeid on vaja, kuhu need paigutada, et kõige vajalikuga saaks hakkama… Ja kas selleks korteris ruumi on…
*****
Häälekas koer – peres lahkhelide tekitaja
Noor pere otsustas võtta väikese spitsi. Teate küll – väike karvapall – nagu mängukoer näeb välja (Lemmikloomade salaelu filmis väike naksakas tegelane, kes oma suure sõbra päästis). Imearmas. Imeväike. Tundub lihtne – saab igale poole kaasa võtta. Mida uued omanikud aga ei teadnud, oli see, et spitsid hauguvad väga palju. Ja nüüd on perre sündimas tita ja see haukumine muutub tõeliseks nuhtluseks… Kui koeraga pahandada, siis muutub käitumine hullemaks, sest pahandamine muudab koera ärevamaks. Aga kuidas siis? Nüüd käin neid õpetamas… Individuaalkoolitus on kallim kui grupitrenn, aga grupitrennis kõiki probleeme lahendada ei ole võimalik.
*****
Kalapidamine
Ja üks isiklik kurb kogemus looma kingituseks saamisest… Ühel jõulupeol tegid kenad inimesed kõigile oma sõpradele kingituse… Kõik pered said kilekoti, milles oli 1 kuldkala. Ega siis midagi… (Polnud veel internetiajastu.) Ostsin loomapoest kerakujulise akvaariumi (sisuliselt klaaspurgi), veidi kalasööki ja panin selle klaveri peale… Ilmselt kõik kalasõbrad teavad tänaseks, et sellises purgis looma hoidmine mõjub tema ajule halvasti ja seda ei peaks tegema. Teiseks kuulsin hiljem kalasõprade käest, et kuldkalad tahavad elada mitmekesi. Ja kui ma avastasin, et ma olen unustanud kala söögikorra ja nii mitmel korral nädalas, otsustasin meie Hubbile leida parema kodu. Õnneks leidsin. Vabandasin tema ees oma teadmatuse pärast ja mõtlesin mõrult, miks meie vaene Hubbi pidi olema kingitus inimesele, kes polnud sugugi valmis (ega tegelikult ka huvitatud) kalapidamisest.
*****
Papagoi kingiks?!
Üks kogemus seoses lindudega. Ühes väga ilusas pulmas tegi pruutpaar pulmapäevale järgneval hommikul kingituse emadele. Imeilus mõte, aga… Kingiks olid mingid suured papagoid… Ei olnud viirpapagoid. Olid u 30-40 cm kõrged ilusad linnud. Tol ajal polnud mul aimugi, mis liik ja tänaseks ei mäleta enam nii täpselt… Mida aga tegelikult kingiti? Kogu kodu sisustus tuleks üle vaadata – nipsasjad ära, aknaid ei saa nii lahti hoida, nagu vanasti. Palju treenimist, et need loomad käsi katki ei nokiks, sest kui neist nö üle sõita (nüüd tuled ja lõikame küüned ära), siis suur papagoi võib öelda väga otsustavalt ja tuntavalt, mida ta sellisest lähenemisest arvab. Kuna nad on väga intelligentsed, tuleb neile pakkuda palju ajutööd, sest muidu lähevad nad stressi ja nende käitumine võib olla inimesele pea väljakannatamatu. Sellised linnud elavad looduses 80 aastat. Vangistuses elavad sellised linnud vähem, aga mõnekümne aastaga peaks arvestama.
Seega – looma kinkimine on sageli ebaõiglane nii kingi saaja kui kingitava looma suhtes. Maailmas leidub lõputult asju, elamusi ja muud, mis on ohutumad ja paremad kingitused kui loom. Las loom tuleb siis, kui sel perel või inimesel pole võimalik ilma temata elada.