Igal aastal, kui kevad jõuab, kasvab märkimisväärselt Emajõe-äärsete alleede liiklustihedus. Koeraomanikud, armunud paarid, lapsed jooksu- ja jalgratastel koos titevankritega vanematega. Ja siis muidugi ka jalgrattad.
Ma ise olen pea paarkümmend aastat liikunud Tartus peaasjalikult jalgrattaga. Tartu on nii mõnusa suurusega linn, et tõepoolest jõuab rattaga praktiliselt igasse punkti pea 30 minutiga.
Aga ma jalutan ka koera. Ja seda teen ma alati rattata. Seega saan vaadata seda olukorda mõlema mätta otsast.
Kellahelin ja kraavihüppamine
Eestis ei julge ratturid kella lasta, sest osad jalakäijad saavad pahaseks.
Ja osad jalakäijad hüppavad rattakella helina peale Emajõe kaldavallist alla. Või kraavi. Päriselt. Inimesed reageerivad õrnale tilistamisele ülimalt tugevalt. Ja see on mõnevõrra kurb, sest kui ma hästi õrnalt oma rattakella helistan, siis minu ainus soov on anda teada, et olen tagant tulemas ning soovin, et inimene saaks oma järsu vasak- või parempöörde osas teha informeeritud ja hästi ajastatud valiku.
Kuidas seda hoiakut siis muuta saaks? Ilmselt peaks kellahelinat lihtsalt rohkem kostma. Ja seda sõbralikus-hoolivas seoses (klassikaline tingimine). Kohane oleks ka, kui rattur jalakäijat tänaks, kui talle ruumi jäetakse.
Kellahelin, lapsed ja koerad
Pean oluliseks, et linna mahuksid ära kõik huvigrupid – koerajalutajad, ratturid, jooksjad, väikesed lapsed, kes alles õpivad sirgjooneliselt liikume jne jne.
Rattakell kaugelt, mitmekümne meetri kauguselt võib olla väga suureks abiks koeraomanikule või ka väikese lapse vanemale. Kui piisavalt kaugelt tilistada, siis on võimalus reageerida mõistlikult – korjates oma kahe- või neljajalgsed hoolealused tee paremale servale, lasta ratas mööda ning jätkata oma kulgemist.
Ma olen alati olnud väga tänulik ratturitele, kes tagantpoolt lähenedes aegasasti endast märku annavad. Nii ei pea kogu aeg paranoiliselt üle õla vahtima kartuses, et äkki nüüd tuleb keegi, keda me võime häirida.
Tempo
Tempo osas on mul suur palve kõigile ratturitele (sh pean seda ise alati meeles).
Palun sõida väikestest lastest ja loomadest mööda aeglaselt ja suure kaarega!
Mul on 3 last, nad kõik on mööda sirget Emajõe alleed sõitnud küll jooksu- küll jalgrattaga. Üks ebameeldivamaid (kuigi õnnelikke) õnnetusi juhtus meie kodu-ranna teel, kus mina jalutasin koera ning väikesel jalgrattal sõitev laps sõitis minust ette. Nägin tulemas spordirattal sõitvat meesterahvast, hõikasin lapsele, et ta eest ära tuleks. Ta ei kuulnud hästi, vaatas tagasi. Rattur ei aeglustanud. Laps aga, kuuldes, et ma talle midagi hõikan, pööras pead ning keeras end ratturile ette. Kõik kukkusid. Rattur pomises midagi vihaselt enda ette, istus ratta selga ning väntas edasi. Küsimata lapselt, kuidas tal on, vabandamata jne jne. Tegemist on alleega, kus jalutamine on norm. Temal oli aga mitukümmend km/h rauas…
Igasuguseid asju juhtub elus. Olgem üksteisega arvestavad!
Rattakella tilistamine näidaku hoolivust! “Ma näen sind! Tahan, et teaksid, et ma lähenen!” Ja tehkem seda siis nii, et inimesel oleks piisavalt aega, et reageerida!
Ilusat kevadet!
Sa oled väga oodatud lisama kommentaaridesse oma mõtteid nii jalgrataste ja koerte kui teistel koertega seotud linnaruumi kasutamise teemadel!
Oled väga oodatud 27.04 kl 14.30 umbes 2 tundi kestvale vestlusele Tartu abilinnapea Raimond Tammega. Vestlus kuulub vestlussarja “Koertest kultuuripealinnas”. Vestlust juhin mina koos Lea Tummelehega ning kõik osalejad on oodatud ka oma mõtteid avaldama ning küsimusi küsima!