Kas sa oled teadlik sellest, et koer õpib igast suhtlusest, igast kontaktist meiega? Iga olukord võib olla kas kinnistav või karistav. Iga olukord vormib pikas jooksus koera käitumist. Koera treenimine on mõnes mõttes oluliselt keerukam, kui näiteks loomaaias elava elevandi või tiigri treenimine. Kuidas nii? Kohas, kus me saame otsustada, millal suhtleme (=treenime), on käitumise kujundamine oluliselt lihtsam. Koer elab meiega aga 24/7. Me ei suuda kogu aeg koera käitumist ja keskkonda kontrollida ning teeme sageli vigu just trennisessioonide vahelisel ajal. Need vead võivad tulla sellise suhtluse alahindamisest, otsustusväsimusest või teadmatusest-oskamatusest.
Kas sul on olemas suur plaan, kuidas sa saaksid oma koerast endale suurepärase kaaslase?
Sageli on inimestel soovid, aga plaane pole. See on nagu teadmine peidetud aardest, mille juurde juhatavat kaarti sul pole. Teadmised ja oskused treenimise vallas ongi aga see kaart, mis viib sind lähemale sellele aardele e. selliselt käituvale koerale, kellest sa unistanud oled.
Kas sul on selged plaanid, kuidas kujundada tema käitumisi erinevates situatsioonides tema vajadustele ja oma ootustele vastavaks?
Kuidas saada heaks treeneriks?
Eesti keeles napib head ja adekvaatset kirjandust koerte käitumise ja treenimise kohta. Parimad raamatud senimaani on Karen Pryori “Ära koera maha lase” ja Tuire Kaimio “Koerte käitumine”. Kahe raamatu lugemine ei muuda meid aga heaks treeneriks. Heaks treeneriks saab praktiseerides. Harjutamine, analüüsimine, tagasiside saamine ja andmine, kogemuste jagamine, ühised arutelud, põhimõtete enda jaoks selgeks mõtlemine ja teistele selgitades nende täpsustamine, aitavad meil saada tasapisi ekspertideks oma koerte treenimise vallas.
Treenimisoskuste õpitoad
Tegin oma esimese Treenimisoskuste õpitoa 5 aastat tagasi, sest mõistsin, et inimestel on vaja rohkem võimalusi treenimise harjutamiseksilma koerata.
Treenimisoskuste õpitoad on mõeldud kõigile koeraomanikele, kes soovivad mõista, kuidas on õppida sel viisil, nagu meie koerad õpivad. Me mängime nendega midagi äraarvamismängu sarnast. Meie treeneritena saame selle teha lõbusaks mänguks, kus on palju väikeseid auhindu. Meie treeneritena saame selle teha aga ka rajaks,mille lõpus on küll üks suur jackpot, ent kogu tee on väga frustreeriv ja vaevarikas. Kumb viis on parem? Teadus ütleb, et motivatsioon säilib ning käitumine kujuneb tugevamaks, kui me kasutame esimest strateegiat. Kuidas seda teha? Seda saab treenimisoskuste õpitubades proovida.
Mis toimub treenimisoskuste õpitoas?
Olen paljudelt saanud tagasisidet, et materjalides olev teooria ja tundides harjutustele lisaks räägitu aitab omanikel tunnis tehatavaid harjutusi laiemasse konteksti seada. Ometi keskendume koeraga tundides põhiliselt koerte treenimisele ja aega süvenemiseks jääb sageli liialt väheks. Õpitoad on aga need, kus mitmed küsimused oma vastused saavad ja mõned pusletükid õigetesse kohtadesse saate. Erinevates õpitubades uurime treenimist erinevate nurkade alt. Kõik, mida me teeme, on aga tihedalt seotud igapäevaeluga ja sellega, kuidas meie tegevus või tegevusetus koera käitumist igapäevaselt mõjutab.
Selle hooaja esimene õpituba keskendub planeerimisele. Planeerimine peaks eelnema igale treenimisele. Samuti peaks iga treenimise juurde käima ka oma plaani revideerimine. Milleks planeerida, millele tähelepanu pöörata ja kuivõrd hea plaani omamine treenimisele kaasa aitab, saabki esimeses õpitoas proovida. Uuel aastal järgneb sellele õpitoale veel teisigi, mille kohta kirjutan lähemalt detsembri lõpus-jaanuari alguses.
Miks tulla Treenimisoskuste õpituppa?
Siin saad harjutada treenimist ilma koerata! See tähendab, et sa saad rahulikult õppida ja harjutada ilma, et peaks muretsema selle pärast, kas koer saab sinust aru või mitte.
Saad heas seltskonnas õppida. Saad vahetada mõtteid nendega, kes teavad, kui palju on väärt selge infovahetus. Saad tagasisidet neilt, kes juba teavad, et me keegi pole sündinud treeneriks. Kes teavad, et head treenimisoskused tulevad harjutades.
Saad oma treenerioskuseid proovile panna. Selle käigus hakkad paremini aru saama, mis on sinu tugevused ning milliseid vigu teed oma koera treenimisel.
Saad koostada treeningplaane ning saada tagasisidet nende tugevuste ja nõrkuste kohta.
Varem õpitoas osalenud on öelnud, et Treenimisoskuste õpitoa järel mõistavad nad oma koera palju paremini. Nad on oma koera suhtes palju mõistvamad, sest teavad, et koera vead on tegelikult nende endi treenimises tehtud vigade peegeldus. Nad on öelnud, et annavad endast parima, et oma koera treeningu käigus aidata ja vältida segadust.
Treenimisoskuste õpitubasid viime läbi kahekesi: Lea Tummeleht ja Kristina Mägi. Nii tuleb häid ideid topelt ja õpitubades viibijad saavad tagasisidet kahelt kogenud treenerilt.
Algamas on jälle uus koolituste hooaeg. Sel puhul kirjutan veidi trennimaiustest ja söötmisest, sest selle kohta esitab iga koolituse algul mitu inimest küsimusi.
Miks koolitustel maiuseid kasutatakse?
Selleks, et mõjutada koera käitumist endale sobivas suunas ja ehitada üles usalduslikku, head suhet, peame me pakkuma koerale tema pingutuste eest midagi head. Koolitustel kasutame me kinnistajateks peaasjalikult maiuseid. Kinnistajaks võib põhimõtteliselt olla misiganes, mida koer sel hetkel soovib: mäng, lõhna nuusutamine, sügamine, ujumine, lemmikkäitumise sooritamine jpm.
Miks eelistame maiust?
Maiuste eelistamisel on mitu põhjust. Esiteks on söök kõigile elusolenditele elus püsimiseks vältimatult vajalik. Seega on vaja luua lihtsalt olud, kus õppijal poleks kõht kurguni täis, vaid tal on isu. Tavaliselt piisab selleks, kui kutsikale paari tunni vältel enne koolitust mitte süüa anda. Täiskasvanud koera puhul hoiduda lõuna- ja õhtusöögi andmisest enne koolitust. Teiseks, maiustega treenimine saab olla väga kiire ja tõhus, sest maiuse tükid on nii väikesed, et koer neelab nad hoobilt alla ning on valmis kohe järgmist sooritust tegema. Mida rohkem kordusi lühikeses ajaühikus, seda tõhusam. Kolmandaks, kuna treeningule tulevad väga erineva taustaga koerad, siis on vahel gruppides neid koeri, kes ei suuda rahulikult taluda teiste koerte mürgeldamist ja mängimist ning hakkavad haukuma ja rihmas tirima. Maiustega treenimine (erinevalt nt. mänguga kinnistamisest) on ka nende arvates tavaliselt aga “vaikne ja viisakas” tegevus.
Kuigi Kodukoera põhikoolitustel kasutame me peamiselt maiuseid kinnistajaks, siis koolitustel tuleb juttu ka sellest, kuidas alternatiivseid kinnistajaid käitumiste treenimisel kasutada.
Kuidas maiuseid valida?
Trennimaiusteks sobivad väga erinevad toidud. Me peaksime sobivaid maiuseid valima esmalt selle järgi, mis koerale väga maitseb, kui rasket sooritust me koeralt ootame ning millistes tingimustes me treenime. Näiteks toores hakkliha võib koerale nii väga maitseda, et ta ka rasketes oludes selle nimel tööd on nõus tegema, aga kui sul pole võimalik pärast trenni korralikult käsi pesta, siis mina toorest liha kasutada ei soovita.
Mida raskem on sooritus, seda kõrgema väärtusega kinnistajat peame koerale pakkuma.
Seega – kui tuled koeraga esimest korda grupitrenni, kus on peale sinu koera veel 4 võõrast koera, siis seeonväga raske olukord koera jaoks ja siin peaks olema kõigist mõeldavatest parimad maiused.
Kuidas ma Nina treenisin
Kodusetes ja lihtsamates oludes juba tuttavate käitumiste sooritamist võib kinnistada ka veidi madalama väärtusega toiduga. Näiteks Nina puhul on minul tavaks kaaluda hommikul koera päevane toiduports valmis. Siis annan talle umbes 1/4 toitu mänguasja sees kätte. Umbes pool läheb maiusekotti koos muude, paremate maiustega. Neid kasutan jalutuskäikudel või kodustel treeningutel ning õhtul saab ta oma viimase veerandi toidust. Nii hoidun ma koera üle söötmast. Maiusekotis koos lihase kraamiga võtab ka krõbin paremad lõhnad ja maitsed juurde. Kindlasti ei paku ma aga tema oma tavalist toitu siis, kui me läheme koolitusele või näiteks suvepäevadele, kus on lapsi ja pallimängijaid ja grillimist jms… Sinna tuleb kaasa võtta ikka konkurentsivõimelised maiused 🙂
Mida lõhnavam kraam, seda väiksemad võivad olla tükid. Üldiselt peaks maius olema umbes hernetera suurune. Toytõugude omanikel on aga vaja tugevad peenmotoorilised oskused omandada, sest nende koerte maiused on umbes nööpnõela pea suurused!
Mis sobib maiuseks?
Lõhnav kraam. Lihane kraam. Rasvane kraam (rasv toob lõhna hästi esile). Rasvaga ei tasu aga arusaadavatel põhjustel liiale minna.
Igasugune keedetud lihane kraam
Lihased (praetükid jms), siseelundid (süda, kops, lihasmagu, maks, keel). Koerale tuleks liha keeta ilma soolata! Kui keetmise järel tundub liha olevat veidi ligane ja vesine, siis võid selle ära tükeldada või viilutada ning ahju madalal temperatuuril kuivama panna. Hoidu maksa üle keetmast! Üleküpsetatud maks maiusena on paras katastroof!
Miks keedetud? Praadimine käib üldjuhul rasvas ja seda pole meie võrdlemisi väheliikuvatele koertele lisaks vaja. Toores liha kleepub väga kergesti sõrmede külge, st ta pole väga lihtsasti kasutatav kinnistaja. Toore liha käitlemisel võiks olla ka teatavad hügieeninõuded täidetud ja seda on sageli raske saavutada. Kui aga pesuruum on lähedal, siis laske käia!
Ettevalmistustööd
Potti
Potike keeda…
Noad välguvad…
Ahju kuivama
5 karpi maiust
Kuivatatud liharibad ja tükid
Kuivatatud liharibad ja tükid, mida meil kaubandusvõrgus müüakse, on ka võrdlemisi hästi sobiv kraam. Siin tasub aga arvestada sellega, et kuivatamine tähendab vee eraldamist. See tähendab, et tükid on väikesed ja hästi kontsentreeritud. St keedetud lihaga võrreldes sama kogus maiust annab su koerale rohkem valku, rasva jne. Kuivatatud maiustel on kindlasti oma koht näiteks jope taskus, kus nad väga ei haise, ent sul on alati midagi head oma koera jaoks kaasas. Regulaarselt aga trennimaiusteks ma neid ei soovita.
Köögi- ja puuviljad
Köögi- ja puuviljad – maitse asi. Mõnele koerale meeldib väga kurk. Mõni koer vaatab köögi- ja puuvilju andvat inimest nagu poolearulist… ja ei saa üldse aru, miks sellist jama talle pakutakse. Kindlasti tasuks siin hinnata, kas see, mida sa näed, on vaimustus sellest maiusest või on see vaid “parema puudumisel” konsumeerimine… Kui käitumine ei muutu tugevamaks/ sagedasemaks/ kiiremaks, siis järelikult polnud sinu poolt pakutav õppija jaoks tajutav kinnistajana.
Kui hakkad lihast kraami maiusteks keetma, siis tee korraga valmis suurem kogus trennimaiuseid. Mina ostan näiteks tavaliselt 4-5 seasüdant, keedan nad kõik korraga ära, lõigun ära, panen 0,3 liitristesse karpidesse ja siis sügavkülma. Kui neid liiga märjalt külma ei pane, siis on nad täiesti valmis kasutamiseks. Tükid on nii väikesed, et sulavad praktiliselt 10 minutiga maiusekotis. Sügavkülmas maiuste hoidmine on veel hea ka selleks, et teaksid, millal aegsasti uut portsu liha osta. Kui eelviimane karp käiku läheb, siis on aeg sammud turu poole seada.
Rosinad – kuigi need on võrdlemisi sobivas suuruses, tekitavad rosinad ja viinamarjad osadel koertel neerupuudulikkust.
Leib – üldiselt ei ole koertele soovitav anda leiba, sest see võib tekitada gaase ning suureneb maokeeru risk.
Kanapallid. Nojah, nüüd olen libedal teel… Otseselt keelata ju selliseid asju ei saa. Liha on, lõhna on, maitset on. Koertele väga maitseb… Ses mõttes sobib ikka maiuseks. Aga kanapallides on väga palju soola, mis koormab organismi. Kanapallides on sibulat, mis suurtes kogustes põhjustab koertel punaste vereliblede lagunemist e. aneemiat. Kanapallides on nii palju rasva, et enamik maiusekotte ei suuda teie riideid kaitsta selle rasvakoguse eest, mis sealt tuleb.
Viinerid, juust. Palju rasva, palju soola.
Sink, suitsuvorst. Suitsutatud ja grillitud liha võib põhjustada kõhunäärmepõletikku e. pankreatiiti.
Kolme viimatinimetatud kategooria puhul on nii, et jah, ma vahel kasutan neid rasvaseid ja soolaseid asju. Kui on koer, kes ei kõssagi millegi muu peale, siis on meil vaja teda mõjutada meiega koostööd tegema. Ometi ei tohiks meie mugavus saada meist võitu, et enne iga trenni käid pooltoodete letist läbi ning ostad jälle karbi kanapalle…
Lõhnatud- maitsetud koeraküpsised, mida meil enamasti loomapoodides treeningmaiuste nime all müüakse. Kui sa tuled oma koeraga tundi ja sul on kaasas sellised maiused, siis võin üsna kindlalt kinnitada, et su koer kas ei tööta üldse või ei näe sa erilist entusiasmi ega edasiminekut harjutustes.
Kas koer paksuks ei lähe, kui me maiustega treenime?
Nagu juba räägitud sai – mõned maiused on rammusamad, kui teised ja seda, mida maiusteks kasutatakse, võib näha sageli ka koera taljest.
Kui sa söödad koerale päeva jooksul maiuseid, siis pead selle koguse maha arvestama tema õhtusöögist. Üldiselt ei soovitata täisväärtuslikust toidust maiustega asendada üle 10% päevasest toidukogusest. Pea aga meeles, et kõik kalorid loevad – nii need, mis tulevad tavatoiduga kui ka need, mis saadakse treeningul kasutatavatest maiustest. Seetõttu soovitan proovida osa või kogu päevast toidukogust kasutada treeninguks. Siis tuleb rammusat lisamaiust vähem juurde anda.
Omanikul on oma koeraga igapäevaselt koos elades väga raske näha seda, kui ta on võtnud 1-2 kg juurde. Seetõttu oleks mõistlik võtta plaani igakuine loomakliinikus kaalumas käimine. See käik täidab kaht head eesmärki: esiteks saad teada, kas su koer püsib vormis ning teiseks õpib koer, et loomakliinik on üks tore koht, kus saab kaalule minna ja selle eest saab preemiaid.
Praegu on liikvel kennelköha. Peiteaeg on kuni 2 nädalat. Seetõttu ei saa koeraomanik ette teada, kas koer on nakatunud või mitte. Sel põhjusel võib sinu koer kennelköha saada kõikvõimalikest kohtadest, kus koerad koos on. Näitustelt, arsti juurest, juuksurisalongist, trennist ja pargis teise koeraga mängides. Kennelköha on väga kergesti nakkav. Reeglina on kennelköha võrdlemisi kergesti mööduv viirushaigus. Just nagu inimestelgi. Aga kutsikate ja vanade koerte puhul tuleb ettevaatlik olla, neil võivad tüsistused tekkida kergemini. Kui koer köhib juba 2 nädalat, siis tuleks kindlasti veterinaariga ühendust võtta! Kennelköha tüsistuseks on sageli kopsupõletik.
Kui koer köhib, siis ei tohi temaga minna trenni, näitusele ega lasta kusagil mujal teiste koertega kokku!
Eelmise aasta septembris ilmus ka Postimehesse artikkel, et kennelköha on jälle liikvel.
Kas kennelköha ohu pärast jätta trenni minemata?
Hea Koera koolitustel pole ühtki köhivat koera käinud ja kui mõni peaks hakkama tunnis köhima, siis saab ta kenasti koju paranema saadetud. Küll on olnud paar juhtumit, kus kuulen nt kursuse lõpetanud koerast, kes paar päeva hiljem hakkas köhima.
Inimesed jäävad ka kevadel-sügisel nohusse ja köhasse, ent ei lõpeta seetõttu poes, kinos jm rahvarikastes kohtades käimist, kuigi on oht. Samuti pole mõistlik jätta treeningusse tulemata terve koeraga kartes köha, kui koer on muidu terve ja tugev.
Kennelköha puhangud on igal aastal kevadeti ja sügiseti. Viiruste leviku jaoks on päikesevaene, niiske ning jahe aeg väga sobiv. Püsigem rahulikud ja oodakem kevadet! Kui aga vaja, siis andkem koertele tubast tegevust (ninatöö, trikid jm).
Inimesed on vahel segaduses Hea Koera kooli kursuste rohkusest ja süsteemist. Mõned arvavad, et kui Kutsikate eelkooli kursus on läbitud, siis on saadud piisavalt. Mõned arvavad, et kui Parema kontakti kursus (Kodukoera põhikoolitus 1 e. KPK1) on läbitud, siis on kombes, rohkem pole vaja, sest “näitusekoera” ju ei taheta… Vahel tahetakse võtta esimeseks KPK3 (Jalutame KOOS) ja alles siis mõelda, kuidas edasi, sest esmalt tahaks ainult, et koer lõdvas rihmas käiks.
Miks ei saa kursuseid suvalises järjekorras läbida?
Heal Koeral on õppekava, mis on koostatud koera ja koeraomaniku heaolu, õppimise loogikat ning vajadusi silmas pidades. See tähendab, et koer ja koeraomanik peaksid saama elada nii, et mõlemad seda elu naudiksid. See tähendab, et omanik peab teadma, millised on tema koera eeldused, eelistused ja vajadused ning kuidas ta saab neid rahuldada. Samuti peaks inimene tegema mõttetööd selle kallal, millised on ta enda ja pereliikmete soovid ja vajadused ning millistes oludes hakkab koer elama. Milliseid oskuseid on koeral eluks vaja. Need aspektid annavad meile juhised selle kohta, milliseid käitumisi üldse õpetama hakata, sest aeg ja muud ressursid on ju piiratud. Koeral, kes elab korteris koos hulga lastega, on vaja mõnevõrra teistsuguseid oskuseid kui koeral, kes elab maal üksiku vanainimesega.
Kursused
Kutsikate eelkool
Kutsikakool on mõeldud äsja koju saabunud, päris tillukestele, 2-4-kuustele kutsikatele. Neil on vaja harjuda oma uues kodus ilma õdede-vendadeta elama. Neil on vaja harjuda autode, tolmuimejate, köögikombainide, kasside, murutraktorite, lumelabidate, uksekellade jpm-ga. Neil on vaja harjuda mõttega, et kõik asjad, millele saab hambad sisse lüüa, ei ole lubatud selliseks kasutuseks. Neil on vaja õppida, kuidas saada tähelepanu, kuhu teha hädad jpm. Kutsikakoolis käsitleteavad teemad tegelevadki sellega, kuidas harjutada kutsikat erinevate nähtuste, tundmuste, tõsiasjadega nii, et me aitaks kutsikal kasvada enesekindlaks ja tubliks koeraks. Samuti on selle kursuse ülesanne aidata inimestel oma ootused reaalsusega vastavusse viia. Sageli on lootused ja nõudmised kruvitud lakke ja kutsikale pole jõukohane nendele ootustele vastata. Lihtsalt sellepärast, et ta on veel väga väike kutsikas. Samuti puuduvad sageli värsketel kutsikaomanikel elementaarsed teadmised sellest, kuidas kutsikad õpivad, kuidas kaasajal loomi treenitakse. Sageli puudub ka teadmine miks kurja hääle tegemine ja füüsiline karistus kutsika kasvatamises ääretult ebasoovitavad võtted on.
Kui inimeste maailmaga paralleel tuua, siis Kutsikate eelkool on võrreldav lasteaiaga.
Kodukoera põhikoolitus (KPK)
Kui Kodukoera põhikoolitust (KPK) inimeste maailmaga võrrelda, siis KPK on algkool. Koolis on 3 klassi. Kool on lõpetatud ja kooliprogramm on täies mahus omandatud, kui edukalt on läbitud kõik kolm klassi. Kodukoera põhikoolitus koosneb 4 moodulist, mille üks peaeesmärk anda koeraomanikule teadmised, mille najal teha teadlikke valikuid oma koera õpetades. Teine suurem eesmärk on anda omanikele oskused – korralikud loomatreenimise oskused, mida saab rakendada ükskõik, millise looma õpetamisel, ükskõik, millal. Iga moodul keskendub erinevatele oskustele (nii inimese kui koera puhul) ja igas moodulis lähevad ülesanded veidi raskemaks.
Sel põhjusel ei saa ma võtta inimesi otse 2. või 3. moodulisse. Iga koertekool ib erinev. Õpetatakse erinevalt, põhimõtted on erinevad, harjutused on erinevad, metoodikad on erinevad. Ma ei tea, milline põhi on koeral, milline inimesel. Samas 2. ja 3. moodul eeldavad, et esimeses moodulis käsitletud teemad ja käitumised on teatud tasemele jõudnud. Viitame pidevalt sinna tagasi, tuleme jälle samade harjutuste juurde tagasi, teeme neid raskemaks, st igapäevastele situatsioonidele lähedasemaks.
Minu eesmärgiks on, et iga omanik, kes käib läbi kogu programmi Kutsikate eelkoolist kuni Kodukoera põhikoolituse 3. moodulini (Jalutame koos), saab põhilised tööriistad, mida igapäevaselt kogu koera elu vältel vaja läheb.
Miks on oluline õppida treenima, kui mu täiskasvanud koer juba “teab” mida peab.
Käitumine on oma olemuselt muutuv. Aeg, keskkond, situatsioonid, meie emotsioonid vastuseks koera käitumisele jpm lasevad sel muutuda. Meie elus tuleb pidevalt ette uusi olukordi. Suukorv, järsk trepp praamil, ettevalmistused loomakliiniku visiidiks jpm. Elus tuleb igasugu asju ette. Hea on, kui me oskame oma koera nendeks potentsiaalselt stressirohketeks olukordadeks ette valmistada.
Ma ei usu kiiretesse lahendustesse ja ma ei õpeta inimesi viisil “tee nagu ma ütlen, sest ma ütlen nii!” Ma proovin alati selgitada MIKS, sest usun, et kui põhjused ja tagamaad on selgemad, siis suudavad ka õpilased ise leida oma probleemidele lahendusi.
Paljud minu õpilased on läinud ka teiste treenerite juurde edasi agilitysse või kuulekusse. Minu suureks rõõmuks ütlevad nad aga, et see tugev põhimõtteline ja tehniline põhi aitab neil hoida oma koera.
Loodan, et see kirjatükk muutis süsteemi Sinu jaoks selgemaks!
Meie kalli vana hea sõbra, Mürgli aeg siin meiega sai otsa. Mürgel oli 12 aastat ja 10 kuud vana. Ta oli meie pere hea koer, ta oli meie sõber, ta oli meie õpetaja.
Mitmed, kes teda tundsid, ütlesid, et ta oli rohkem nagu inimene kui koer, sest ta oli nii hea koer. On lapsi, kes jäävad teda mäletama kui “lehvitavat koera”. Ja on neid lapsi, kelle jaoks Mürgel oli ainus koer, keda nad ei kartnud.
Mürgel oli Hea Koera kooli loomise ajendiks. Ma tahtsin ise õppida oma koerale parem inimene olema ja ma tahtsin aidata ka teistel koerainimestel seda teed käia. Mürgel oli eeskujuks paljudele, sest ta käis sageli tundides kaasas. Ta julgustas inimesi uskuma, et hea koer on iga koer, kui temaga hästi ümber käia.
Mürgli pilt on Hea Koera logol, arvututel fotodel, mis on koolituste kuulutuste juures olnud, tema käpajäljed kaunistasid esimesi õppematerjale.
Ta oli minu esimene ja kaua-kaua ainuke koer. Ta oli minu õpetaja, sõber, kompanjon. Tema oligi HEA KOER.
Nina tuli meile väga järsku. Jaanuaris sai helistatud kasvatajale ja uuritud ühe väga toreda pesakonna kohta ja broneeritud üks emane kutsikas. Nädala pärast nägigi Nina ilmavalgust. Kevade esimestel minutitel sõitsime Ninaga oma hoovile 🙂 Kutsika võtmise plaan tekkis siis, kui tekkis selgem visioon, kuidas väravaid ja puuri kasutades saaks Mürglit kaitsta kutsika pealetükkivuse eest. Soov näha, kuidas kahe koeraga elu käib, kuidas omavahelised suhted kujunevad ja muutuvad, oli juba ammu olemas. Ja lapsed soovisid muidugi kutsikat. Et see aga mitte üksnes nende, vaid ka minu soov oli, ja ka mees nõus oli, siis saigi otsus tehtud.
Igapäevaelu
Toitmine
Nina tulles avastasin, kui palju rohkem aega läheb 2 koera jalutamise ja 2 koera toitmise peale. Eriti, kui soovid täita KONGid toiduga ning teha kihilisi KONGe, et söömine koertel rohkem aega võtaks, energiat kulutaks ja nauditavam oleks. Täidetud toidumänguasjade koertele andmise eesmärk oli selles, et kutsikas ei paneks tähele seda teravat üleminekut pärast hommikust melu, kui järsku on kõik läinud ja hääled nagu noaga lõigatult lõppevad ja vaikus saabub… Kui tal on mõnus maius ees, millele keskenduda, siis ei tundugi kõik muu nii tähelepanuväärne.Ja Mürglile oli vaja KONGi täita lihtsalt seetõttu, et muidu poleks aus. Tema sööb oma söögi 1 minutiga kausist ära, aga kutsikas mõnuleb pool tundi oma KONGi kallal. Aga aega võttis see protseduur oma 5-10 minutit, samas kui varem Mürglile sai süüa anda vahel poole minutiga …
Jalutamine
Ja siis koerte jalutamine. Eraldi. Algul tundus kahe koera rihmadega žongleerimine täiesti küündimatus kauguses olev kõrgem pilotaaž ja minu suur austus kuulus kõigile 2 koera korraga jalutavatele inimestele. (Austan neid endiselt, kuigi nüüd jalutan ka ise 2 koera korraga. Vahel harva.) Hiljem sain aru, et Nina pulbitsev energia ja Mürgli kaduv jaks ja energia ei olegi koos hästi käsitletavad. Eriti hommikusel ajal, kui Nina on nii puhanud ja teotahet täis… Neid tulebki enamik osa ajast eraldi jalutada. Koos käigud on vaid väga üksikud õhtused rahulikud ja lühikesed tiirud.
Igapäevane logistika
Igapäevaelu rutiinide juurde kuuluvad ka teemad nagu: kesviib lapsed lasteaeda, kes jõuab koertega jalutada ja millal, kes mis ajaks tööle läheb? Kes ostab söögi, kes teeb söögi, kes kuulab laste lugusid ja muresid-rõõme ja kes toob neid vajadusel trennist. Kes saab millal trenni minna ja kas keegi saab kunagi ka kodus tööd teha… Igapäevane pidev logistika. See on jätkuvalt raske ülesanne. Ma vahel imestan, kui inimesed ütlevad, et see (näiteks väikelapseiga) kestab vaid mõned aastad. Samas võib seda näha ka kui 3×365 päeva ehk siis ligi 1000 päeva… See teeb kokku päris hulga hetki. Ja muidugi, teisest küljest, universumi ajaloo kontekstis pole see midagi…
Nagu üks väikelaps lisaks
Kutsika võtmine on ikkagi võrreldav ühe uue lapsega peres. Kutsikas on nagu laps, kes lasteaias ei käi ja kellega tuleb ilmtingimata käiajalutus-/ õppe-käikudel erinevatesse kohtadesse, keda tuleb harjutada bussisõidu, inimestega, kellest paistab ainult pool kere ja ülejäänu on peidus autoukse taga, keda tuleb lasta uudistada ja kellel tuleb lasta mõtiskleda selle ilmaelu üle. Ja kuigi kutsikas kasvab oluliselt kiiremini kui lapsed, siis see jalutuskäikude teema ei kao kunagi. Ta ei hakka kunagi ise jalutamas käima.
Treeningväljakutsed
Avastasin üsna ruttu, et minu juhised, mida koolitustel jagan, on väga head siis, kui su peres pole just parasjagu väikesi lapsi. Avastasin, et mul on päris kõrged nõudmised omanikele ja kutsikatele.Mitmed asjad tulid meelde vanast ajast, kui Mürgel kutsikas oli… Ja jälle leidsin, et on imetlusväärne, kui paljud mu tublid õpilased on teinud nii tubli tööd ja saanud kõigega suurepäraselt hakkama ja õpetanud oma koerad tublideks ühiskonnaliikmeteks ja endale headeks sõpradeks.
Liikumine
Mina näiteks leidsin, et kindla liikumismustriga lamama ja seisma 3-kuuse kutsika õpetamine on peaaegu mission impossible, sest ta ei paista selleks veel vaimselt lihtsalt valmis olevat. Samuti hakkasin jälle märkama hoopis teravamalt, millised hääled, lõhnad, objektid mind ümbritsevad. Vana ja linnaeluga harjunud koeraga lähevad ka enda meeled töntsiks. Esimeste kuude märksõnadeks oligi harjutamine.
Helid
Nina on üpris müratundlik. Mürisevad mööduvad autod, naaberaiast kostvad mütsud või kolinad – kõik panid teda korraks eemale hüppama. 3,5-kuuselt oli tal ka hirm kõigi lähenevate koerte suhtes. Tema reaktsioon tabas mind täiesti ootamatult tänaval, kui meile jalutas vastu kaks mulle tuttavat täiskasvanud labradori! Meie oma õues on liikvel 5 erinevat tüüpi koera, kellega ta läbisaamist harjutas.
Autosõit ja muu elu
Autosõiduga harjumine oli ka päris pikaajaline protsess. Võin öelda, et alles nüüd, praktiliselt 3 kuud hiljem, sõidab nina autoga üpris meeleldi ja rahulikult. Siinkohal tahan rõhutada autovõre olulist rolli liiklusohtlike olukordade vältimises! Samuti on pidevalt olnud ja on jätkuvalt teemaks koos jalutamisega harjumine ja lisaks kõigega, mis jalutuskäikudel ette tuleb… Harjutada tuleb rihmaga ja rihmata koos jalutamist… Rihmast lahti olles minu jälgimist ja juurdetulemist… Suurdevette minekut algul ainult kõhuni, siis ujumist ja lõpuks vette hüppamist… Naabrikoertega “jutule saamist”, mängimist, mõistmist, millal on aeg lõpetada, millal taksid või malamuut nii palju tüdineb, et olukord “hapuks” läheb…
Mürgliga koos jalutamist… Mürgliga viisakat suhtlemist… Nina sai üpris ruttu aru, et ta on jõu ja püsivuse poolest Mürglist kangem. Mürgel on eluaeg olnud väga leebe loomuga. Ma olen teda terve elu pidanud kaitsma küll kutsikate kiusamisest, küll isaste koerte ahistamisest. Kui talle ei meeldi, siis ta lahkub. Viimane asi, mida ta tahab, on tüli kiskuda. Nina on möllune kutsikas ja kuigi ta saab mängida naabritakside ja malamuudisegu koeraga, jääb änksi siiski üle ja ta üritab vahel Mürglit mängule saada. On ette tulnud hetki, kus see näeb välja meeleheitlik mõlemalt poolt. Laps, kes soovib niiväga mängida ja rauk, kes tahab niiväga rahu. Sellistes olukordades tuleb mul alati meelde Suzanne Clothier’ artikkel Stop Poking Grandma. See on tõeliselt hea artikkel ning toob väga selgelt välja, miks me ei peaks alati koertel ise laskma paika panna oma “karjasuhteid”…
Lapsed ja koerad
Mu oma lapsed on vanuses 3,7, 9.Sugulaslapsed ja laste sõbrad on vanuses 0-18 (kuigiviimast ei peaks vist üldse lapseks enam nimetama…).
Lapsed ootasid kutsikat väga ja nad on olnud väga andestavad arvestades seda, et ikka süüakse ära mõni armsam asi, mõni tähtis paber, mõni raamat pissitakse täis jne. Samuti andestatakse käte närimised, ja pealehüppamised. See kõik käib kutsikaks olemise juurde. Kuidas aga lapsi kaitsta? Selsamal põhjusel, pean ma pidevalt teadlik olema sellest, mis laste ja kutsika juures toimub. On olnud mitmeid situatsioone, mis võinuks lõppeda päris kurvalt, kui ma poleks lahutamas olnud. Näiteks – laps kiljub ja trambib jalgadega vastu maad kutsikast mõne meetri kaugusel. Kutsikas sööstab, hüppab lapsele peale, lükkab ta pikali ja tammub otsas, ise otsides, kust saaks hammastega kinni.
Anname ta ära, ta kasvas liiga ruttu suureks!
Vahel avaldavad mu vanemad lapsed arvamust, et need “nii nunnud kutsikad”, keda nad piltidelt on näinud, püsivad nii tillukesena ligi aasta või nii… Ja siis on nad järsku suured. Mu kohe kooli minev nutikas laps ütles täiesti siiralt, et ta ei taha Nina enam, sest ta kasvas nii kiiresti suureks. Ja üldse, me ei saanudki teda 8-nädalaselt, kui ta nii nunnuja tilluke oli. Me saime ta 9 nädalaselt, kui tal jalad juba pikemad olid, kui sel 8-nädalasel kutsikal, kellel me külas käisime… Seega ükskõik kui hästi sa ise tead, mida oodata võib olla, lapsed ei tea. Vahel võib kuulda ka ettepanekut “Anname Nina kasvatajale tagasi, sest ta…” Ja kui me siis arutame, et kuidas Nina end tunneb, kui me ta järsku oma kodust ära viime, kodust, kus ta on enamuse oma elust elanud, siis leiavad nad, et ehk siiski mitte. See ei saa olla väga mõnus tunne, kui sa oled harjunud ühe seltskonnaga ühes kohas ja siis järsku viiaksesind ära ja jäetakse kuhugi… Ja siis teistel kordadel räägivad lapsed jälle täiesti siiralt – “Nina on niiii nunnu, ta on maailma armsaim koer”
Mida on lapsed pidanud Ninaga koos elades õppima?
1. Oma tuppa sisenedes ja toast väljudes pane värav/ uks kinni.
Kuna lastetubades on ikka osad mängud põrandal ja vahel ka pool elamist ühtlase kihina laiali, siis parem, kui pidev näägutamine ja mure kutsika seedesüsteemi võimaliku ummistumise pärast, on kohandada keskkonda. Lastetoa ja elutoa uksel on värav, et kutsikat eraldada ühte või teise ruumi. Lastetuppa pole kutsikal üldse asja. Kui aga vahel on värav lahti ununenud, siis on sellel alati ka laste jaoks tagajärg olnud. Kas on mõni mänguasi ära näritud või on olnud põrandal loik ja hunnik. Tagajärjed juhivad käitumist.
2. Laps võib kutsikaga mängida, aga tuleb jälgida, kas mäng on kontrollitav
7- ja 9-aastane saavad sellega päris hästi hakkama. Algusest peale on nad veidi mänginud ning lõpetanud mängu jättes kutsika mänguasjaga rahmeldama (mis hiljem küll tähendas seda, et Nina tuli uuesti nügima ja mängu otsima) või tehes vahetust ning visates maha krõbinaid. See töötab paremini, sest maast otsimine suunab tähelepanu mängult, mänguasjalt ning lapselt kõrvale. Eriti hästi töötab see aga siis, kui visata maiused maha või anda närimismaius ja minna ise ära teise tuppa. Reegli teine pool on see, et kui täiskasvanut kodus pole, siis kutsikaga ei mängi. Laste ja kutsikate mängud on sageli üsna füüsilised. Seda ei saa neile pahaks panna, see on ealine. Selleks, et ära hoida liigset energialaksu kutsikal ja võimalikke vigastusi lapsel, ongi selline reegel.
3. Ära aja kutsikat pööraseks, sa saad haiget!
See reegel on väga mõistetav suurtele lastele. Problemaatilisem aga 3-aastase põnniga. Poiss tavatses esimesel kahel kuul, kui Nina meil oli, kilgata “Nina, hüppa! Hüppa!” ja Nina hüppas… Tore oli see täpselt seni, kuni Nina käppadega poisile peale hüpates temast pikem oli ja ta pikali lükkas… Kui Nina veel väike oli, siis sai õuel harjutatud, et poiss jookseb ees ja Nina järel. Niipea, kui mulle tundus, et Nina lülitus lihtsalt kaasa jooksmise režiimist kinnipüüdmise režiimi (kehahoiak, pilk ja liikumine annavad sellest märku), lasin lapsel seisma jääda ja peatus ka Nina. Seda käitumist ma loomulikult kinnistasin ohtralt kiites ja maiuse või mänguga premeerides. Hiljem sai sama harjutatud jalgratastega.
4. Kui kutsikas läheb pööraseks, siis kutsu kiiresti abi!
Kutsikate mängud võtavad vahel selliseid tuure, et parem on, kui keegi ette ei satu. Kutsikad närivad ja hüppavad. See on normaalne käitumine, millele alternatiivi leidmine ja kinnistamine võib võtta päris palju aega ja kannatust. Eriti, kui sa pole valmis oma kutsikat karmilt karistama selle eest, et ta oma hambaid sinu käe ümber kokku vajutab. Osad kutsikad teevad seda ka siis, kui nad juba kasvult üpris suured on. Mida ma teen selleks, et lapsed viga ei saaks? Õpetan lapsi, kuidas koeraga mängida, kuidas mölluse koera juurest rahulikult eemalduda ja sulgeda enda järel värav või uks. Õpetan, kuidas pakkuda kutsikale mänguasi enda asemel. Õpetan, kuidas visata maiust nii, et kutsikas ei hüppaks hammastega kätte. Treenin kutsikat laste juures 4 jalga maas olema, võtma lastelt maiust, mille nad on visanud maha (et vältida käe näksamist). Ja loomulikult – tuletan pidevalt meelde nii enda lastele kui kõigile sõpradele, et niipea, kui kutsikas pöörded üles võtab, tuleb kohe mind kutsuda. Enne, kui keegi haiget saab, sest kui kutsikas läheb pöördesse, siis on see vaid aja küsimus, millal ta hambaid kellestki haaramiseks kasutab.
Kes seda kutsikat siis ikkagi tahtis?
Meie. Kuigi segadust tuleb juurde nii liiva, karvade kui tihenenud ajagraafiku näol, on Nina väga tore kaaslane. Kogu see seltskond on väärt seda, et saaks väga selgelt läbi mõeldud, mis on siin elus oluline ja kuidas oma elu elada nii, et see poleks mitte pidev tulekahjude kustutamine, vaid õnnelikult elatud elu.
————-
28. juulil algab kursus Head koerasõbrad, mis õpetab 6-10 aastastele lastele olema oma koerale hea sõber. Kursusel tuleb juttu koera vajadustest, kehakeelest, harjutame treenimist ja mängimist.
Veel nädal tagasi valitses meil siin Tartus JÄÄ. Hea vabandus, et koeraga pikkadele jalutuskäikudele mitte minna. Mürgel on ju ikka vana koer, haige randmeliiges annab endast tunda kergemategi oludegagi ning vahel ka lühikeste jalutuskäikude järel. Nüüd on aga veel külm ja libe… Ja lisaks- ise võid ka kondid murda…
AGA EI! Mürgel, kes näitas küll vanaduse märke aastavahetuse kandis, on nüüd ootamatult jälle kõbusamaks muutunud ja hoolimata libedusest soovib ikkagi ka aiast välja jalutama minna. Ta isegi palub mult pikemaid jalutuskäike. Teate küll – need on need kohad, kus koer jääb ristteele seisma ning ei soostu sinuga kodu poole kaasa tulema, vaid annab selgelt mõista, et ta tahaks teist teed pidi minna. Jah, võimalusel lasen ma alati Mürglil valida, kas ta soovib üht või teist teed pidi minna ja ma naudin seda, et mu koer saab oma elu korraldada vähemalt mõnes punktis nii, nagu see talle meelepärasem on!
Kuidas treeningu tulemused kaovad…
Ma sain esimese korraliku õppetunni sellest, kui karmilt meie talved inimestele (ja ka koerte käitumisele) mõjuvad, oma koolitakarjääri esimesel talvel. Olid üks tore koer ja koeraomanik, kes alustasid oma koolitust varasügisel, käisid kogu sügise ning novembri lõpuks oli neid hea vaadata – omavaheline suhtlus toimis, koer mõistis vihjeid ja teadis, et vihjetele tasub vastata.
Mais tulid nad uuesti koolitusele ja selgus, et koeral on mitmed neist käitumistest, mida ta varem tõeliselt kenasti sooritas, muutunud väga kehvaks. Ninaga käe puudutamise osas oli kahju nii suur, et me pidime õpetama käitumise uuesti nullist ning võtma kasutusele uue vihje. Kui uurisin, mis siis vahepeal juhtunud oli, selgus, et TALV OLI. Ega siis külmaga maiuseid kaasas ju ei kanna ja kindaid käest ära ei võta… Ma polnud ausalt öeldes selle peale ise tulnudki, et nii ka saab…
Hea varustus on oluline
Ühesõnaga – varustus on oluline! Mitte selleks, et kallite asjade tegijaid nuumata, vaid selleks, et teil endil oleks mugav ja teie endi koerad käituks igal aastaajal, KA TALVEL nii, nagu üks unistuste koer käituda võiks…
Panen nüüd kirja mõned asjad, millest on minul olnud väga suur abi külmadel TALVEpäevadel ja -öödel koeraga jalutamas käies. Kui Mürgel oli veidi nooremas eas, siis olid kõik jalutuskäigud ühtlasi ka treeningud. Seega – varustus, mida läheb vaja, et koera head käitumist kinnistada…
KINDAD
Mulle meeldib koeraga käia soojade villaste käpikutega (vt fotot). Need on minu konkurentsitud lemmikud – ma valin piisavalt avarad, et neid kergelt kätte ja käest ära saada. Mu käpikud on kahekordsed, mis teeb nad mõnusalt soojaks ja isegi tuult peavad nad mõõdukalt. Ja nende vettimiseks kulub ikka vähemalt poole kauem, kui ühekordse villase kindaga. Mis kõige parem – nende sisse saab ära peita väiksema koguse maiuseid (5-10), et kui on -25C, siis ei peaks kätt hoidma tarbetult kaua kindast väljas, vaid võtan maiuse otse kinda seest. Sääraseid kindaid olen kandnud vist praktiliselt kogu Mürgli elu. Seega viimased 11 talve.
Soojad käpikud, rihma hõõrutud koht veidi tugevdatud 🙂
MAIUSEKOTT
Terry Ryan Treat Bag
Ma armastan kotte, mida saab kinnitada endale rihmaga ümber vöö. Ma armastan ka maiusekotte, mis töötavad nö hingedega (vt. Terry Ryan Treat Bag jm). Ometi võin öelda omast napist kogemusest nende kottidega, et hinged võivad mõnel kotil siiski päris raskelt käia. Minu Karen Pryori kotil olid küll mõningad kvaliteedivead – mõned vidinad hargnesid esimesel nädalal koti küljest lahti, aga kott ise ja hinged kannatasid välja ikka oma 4 aastat igapäevast kasutamist. Hinged käisid väga hästi – piisavalt kergelt ja mugavalt Nüüd on mul Hurtta kott, mille hingedesüsteem ei tööta nii kergelt ja vahel ma igatsen taga oma vana kotti. Ka on kott funktsionaalsem, kui Pryori kott – on lukuga vahe võtmete jaoks, ees krõpsuga vahe vidinate jaoks ja helkureid on mitmes kohas.
RapidRewards
Kõige parem kott, mis mul kasutuses on olnud, on RapidRewards. Seda kotti annab kinnitada klambriga riiete külge ja koti küljes on ka aasad rihma jaoks. Mis aga töökindlust lisab- see kott on suletav magnetiga ja pole muret, et hinged katki lähevad. See on mugavaim kõigist varasematest.
Kui sa maiusekotist maiuseid kätte ei saa, siis sa neid koerale ka ei anna. Kui sa koerale maiuseid ei anna ja ei kinnista ta käitumist ka muul moel, mida koer kinnistavaks peab, siis sa tema käitumist mõjutada ei suuda!
Maiusekoti suurus ei sõltu sinu koera suurusest, vaid sinu enda käe suurusest. Sinu kämmal peab kotist maiused kiiresti kätte saama.
LIBEDUSEVASTASED TALLAD
See on tähtis punkt. Vaatasin 2 nädalat tagasi, kuidas mu koolitusele tuli vapper naisterahvas ülisuurt tõugu koeraga. Maja ees oli jää. Perenaisel jalas tossud. Mõtlesin, et kuidas ta sellega hakkama saab? Ma arvan, et aeg-ajalt (kui libe on just tekkinud) on üksindagi ilma libedusevastaste taldadeta liikumine mõistusevastane. Kui sul on aga vähemalt põlvekõrgune koer, kes aeg-ajalt kiirendab, siis on see suisa enesetapjalik. Me elame aga kohas, kus vähemalt 2 kuud aastast laiutavad teedel suuremad või väiksemad jääväljad. Mis aga probleemiks on- inimesed ei tea, et olemas on ka teistsuguseid taldu kui need, mida Kaubamaja ja supermarketite toiduosakonnad müüvad… Need, mis on nii suured, et nende kaasas kandmiseks on omaette kotti vaja ja all 1cm pikkused naelad.
Yaktrax
Esimesed tallad, mida ma soojalt soovitan, on YAKTRAX. Minul on need käinud 7 aastat. Algul selleks, et mitte pikali lennata, kui titt linaga kõhule seotud ja koer rihmaga käe otsas. Mitte kunagi ei saa olla 100% kindel, et koer ei söösta kuhugi kõige ebasobivamal hetkel ja 1-kuuse titega, kes on linaga kõhule seotud oma õnne proovima ei hakka. Seega – soetasin Yaktrax walk tallad ja olin väga üllatunud selle üle, kui hästi need ka lausjääl peavad. Paar aastat tagasi läksid küll kanna alused kummid katki ja nüüd kanna all pidamist pole, aga kuna ma harjutangi vähem kanda põrutades kõndima ning raskust kiiremini päkale üle viima, siis see on pigem nagu treenimisvahend 🙂
Yaktrax
Nende suur pluss on veel nende väiksus – pole mingit probleemi tõmmata need tallad jalast ja pista jope taskusse. Isegi kui seal on juba pool elamist… ja isegi kui need taskud pole teab mis suured… Miinuseks oli kindlasti nende peale panemine… Leia libedal ja ebatasasel lumel üks koht, kus seista ühel jalal, toeta säär teise põlve peale, ütle koerale, et ta oleks nüüd ilusti paigal… ja saa kiirelt hakkama või lohise koera järel, kuni saad uuesti pidama. Alusta uuesti 🙂
Nordic Grip
Nüüd sel talvel, kui puhas ja sillerdav jää kogu meie õuest vastu vaatas, hakkas mul kahju oma lastest, kes jalgsi kooli-lasteaeda kõndisid, kui mina vaevu autoni komberdatud sain. Leidsin neile ühest põnevaid asju müüvast matkapoest sellised ümber päka käivad ja kaht naela majutavad kummid (Nordic Grip). Lapsed arvasid, et kummalegi ühest piisab ja nii nad käisid terve nädala nii, et üks oli tõuke- ja pidamise jalg ja teisega saab uisutada 😀
Nüüd sain ka ise need ära proovida. Mis ma oskan öelda- Yaktrax on mõnusam. Peamiselt seetõttu, et ta on kogu talla all ja et ka kanna all on pidamine. Nordic Gripi jääkummidega pikemat maad küll käia ei taha, sest päkk jääb naelte tõttu kõrgemale kui kand ja selline ebanormaalne asend väsitab. Lühiajaliselt ja hädaabiks sobivad nad aga hästi. Eriti tore boonus on veel see, et nad käivad väikesesse karpi ning nii saab isegi taskud puhtad ja kuivad hoida. Ja kui sa ikka avastad keset Toomemäge, et ees on libe ja taga on libe ja külje peal ka, et 1,5 m paremal on üks lumelaik, aga sinna ei saa, sest jalad vajuvad laiali selle perfektselt sileda jää peal… Siis istu maha ja pane tallad alla… Edasi läheb lõbusamalt.
MAIUSED
Vali kuivemat sorti maiuseid või pane enda keedetud maksad jms ahju ja kuivata madalal temperatuuril mõnikümmend minutit. Kuivemad maiused on külmaga paremini kasutatavad – säästavad su sõrmi.
MÄNGUASJAD
Vali mängimiseks sobiv pinnas! Ära jooksuta oma koera libedal lumel või jääl. Ära lase oma koeral hüpata libedal lumel või jääl! Koerad vigastavad end samamoodi kui inimesedki. AGA igal pool pole libe. Seal, kus pole , on mäng väga teretulnud. Eriti sikutusmäng. Kui sa korralikult mängid, siis saad hästi sooja. Ja sa ei pane tähelegi, et on külm, siis soojem, siis veel soojem. Ja varsti juba tulebki kevad.
Mürglil oli raske lapsepõlv. Mürgel oli 22 aastat oodatud koer. Käisin lapsepõlves isaga paaril koertenäitusel ning neist mäletan ainult teenistuskoerte demonstratsioonesinemisi. Unistasin sellest, et minu koer saab minust aru ilma sõnadetagi ja teeb kõike, mis ma ütlen. Loomulikult mitte masinlikult, vaid nägin meid vaimusilmas ikka nagu parimaid sõpru.
Lõpuks, aastal 2003 tuli Mürgel. Isa pärandusest saadud raha eest sai ta ostetud. Isa oli suur koerasõber ja minu jaoks oli see sümboolne.
Ära lase tal endale pähe istuda!
Mürgel ei saanud sellist nime ilmaasjata. Tema kennelnimi oli My Brand Doubletrouble. Tema ärkas kell pool viis hommikul, ronis oma pesakonnakaaslastele otsa, kiunus, ajas kõik kutsikad ja kasvataja üles ning keeras siis ise magama. 🙂 Mürgli kasvataja Haita- Maarit Zahharov ütles omal ajal, et Mürgel on selline tugev isiksus. Temaga peavad reeglid hästi selged olema. Kuulsin järgnevat lausejupp päris palju: “ta on tugeva iseloomuga, ära lase tal endale pähe istuda”. Kuidas käib “mitte pähe istuda laskmine”? Lugesin parimate eesti koerakoolitajate artikleid. Kus iganes oli juttu pähe istumisest, olid ka soovitused – raputa turjast, keera selili ja hoia kinni, vaata silma, loe moraali. Oli isegi soovitus, et suure koera kutsikas tuleb turja pidi kõigi 4 jalaga maast lahti tõsta, kuni veel jaksad. Eks ma siis proovisin kasutada neid võtteid lootuses, et saan endale hea koera. Vabandust, Mürgel.
Tänasel päeval ma ei oska öelda, kas Mürgel siis polnudki “tugeva iseloomuga” (mida see üldse tähendab?!) või ma tampisin selle temast esimese 6 kuu jooksul välja. Mõni arvaks ehk, et tubli töö! Minul on sellest aga väga siiralt kahju, et ma ei näe oma koera sellisena, nagu ta tegelikult oli. Mõned asjad kadusid sinna varasesse lapsepõlve ja ma ei saa enam kunagi teada, mis praegu teisiti oleks…
Aga kuidas siis teisiti? Ja mida see endaga kaasa toob?
Ma armastan koertega suhtlemist. Ma armastan seda, kui saan tema käitumise põhjal heita pilku tema hingeellu, tema eelistusse. Ma armastan vaadata, kuidas koer üritab oma soove ellu viia – milliseid võtteid ja strateegiaid ta kasutab. See eeldab aga minult hoolikat “kuulamist”.
Ma armastan seda, kuidas mu koer tuleb minult abi paluma, kui söögipall läheb tugitooli alla ja ta seda sealt ise kätte ei saa. Ma armastan seda, kuidas mu koer õhtul “palub”, et ma paneksin diivanile tema lina, mille peal ta peesitada tohib. Ta tuleb umbes 2 sammu kaugusele diivanist, vaatab otse tühja diivanit, hingab sügavalt välja. Seejärel vaatab ta minu poole, kui mina teda vaatan, vaatab ta uuesti diivanit. Imeliselt selge, kas pole?
Mida ma vaadeldes Mürgli kohta õpin?
Ma armastan seda, kuidas Mürgel teeb teatrit. Nuusib aias ringi ning sattub kogemata värava ligidusse. Kui ma näen, siis teeb näo, nagu ta lihtsalt nuuskis. Kui ma ei näe, siis vaatab, kas saab väravast välja. Aga igal juhul tuleb “imbuda” väravale lähemale väga märkamatult. 🙂 Nüüd tuleb ülestunnistus – ma naudin isegi tema laualt varastamise käitumise arengu jälgimist. Mitte et mulle laualt varastav koer lõbu pakuks, aga andsin endale aru, et 3 väikese lapsega kodus pole vanale koerale põhimõtteliselt võimalik selgeks teha, et laualt ei saa süüa. Seega koristan nüüd hoolikamalt ja vahel jälgin seda, kuidas Mürgel õpib. Õpib jälgima minu liikumisi korteris, minu hõivatuse astet, minu tähelepanuvõimet jpm. See on ääretult hinnaline õppetund.
Ja nüüd neile, kes jõudsid hakata õhku ahmima, et kuidas üks koeratreener nii võib, siis, esiteks, võib seda pidada väikest viisi osaluseksperimendiks. Teiseks – kutsikaga ma selliseid mänge kindlasti ei mängiks. Kolmandaks – ma kindlasti EI soovita selliseid katseid ühelegi koeraomanikule, kellel pole põhjalikke teadmisi koerte käitumisest ja õppimisteooriast! Selleks, et seda teha, peaks kindlasti ette teadma, millega riskite, kus võib tulla suuri probleeme, kuidas neid ennetada ja kuidas elada edasi koeraga, keda olete lubanud “paha peale”. Ma ei saa salata, et meie puhul mängib veidi rolli ka Mürgli vanus – ta on ikkagi juba 11. Võib kõlada küüniliselt, aga ikkagi – varastamine lõpeb siis, kui tema elupäevad lõpevad. Kui meil on õnne temaga pikalt koos olla,siis ikkagi kõige rohkem 5 aasta pärast.
Valikud
Mõnel inimesel on valikuid raske teha. Ja ehk see sõltub ka valdkonnast. Mina näiteks tunnen iganädalast piina, kui mõtlen perele järgmiseks nädalaks menüüd. Teate küll – kõik need eelistused ja tervislikkuse ja mitmekesisuse printsiip ja juba tundubki kõik kokku jooksvat.
Imelikul kombel pole mul Mürgli kasvatamise puhul olnud valikute tegemine raske. Mürgli heaolu meie maailmas on olnud alati esimene prioriteet. Meie maailma all pean ma silmas nii inimühiskonda kui oma peret. See tähendab, et treening oli täiesti vältimatu, sest kasvatamatu koeraga ei ole hea elada ja kui minul pole koeraga hea elada, siis väga tõenäoliselt pole ka koeral enam minuga hea elada. Alustasime sõnakuulelikkuse treeningutega, kui Mürgel oli kutsikas. Kuna ta oli energiline koer, siis oli talle tegevust ja sihipärast tööd vaja. Treening oli lahe. Käisime ka aeg-ajalt võistlustel, aga seal mulle ei meeldinud. Ei meeldinud just sellepärast, mida ma seal nägin. Nägin muidu toredaid ja mõistlikke inimesi (kes paistsid muidu oma koeri ju hoidvat ja armastavat) muutumas oma koerte suhtes kurjaks, ebaõiglaseks ja isegi vägivaldseks. Mõistsin väga ruttu, et ma pean oma võistluste meelelaadi hoidma lähme- ühte- tavatusse- kohta- trenni- tegema- võtmes. Ehk siis valisin rahuliku õppimise ning loobusin agressiivsest võidu jahtimisest, mis oleks tõenäoliselt käinud Mürgli heaolu arvelt.
Järgmine suurem valik oli tealik SKst loobumine, sest laste ja kodu ehitamise kõrvalt ei jäänud piisavalt aega ja jaksu, et süsteemselt trenni teha. Mäletan hetke, kui ma oma 2-aastasel tütrel lubasin esimest korda võtta kätte maiuse ja vihjata Mürgli istuma. See oli hetk, kus ma mõistsin, et meie võistluskarjäär on läbi. Teisest küljest saime ametlikult oma perre suurepärase kodukoera.
Tervisega seotud valikud
Ma olen palju mõelnud selle üle, kuidas Mürglile sobiks elu, mida soovitas arst, kes diagnoosis Mürglil traumajärgse artriidi. Ettekirjutused olid: jalutada ainult rihmas, kiired sööstud, suunamuutused keelatud, asjade järele jooksmine keelatud. Kui hullem oli möödas, siis hakkasin teda ikka lahti laskma, samuti loobin talle aeg-ajalt pulki vms. Ja lahtiselt nuuskima laskmine on elementaarne. Ta naudib seda väga.
Me võime oma koera koolitada nii hästi sõna kuulavaks ja nii “mugavaks” koos elamise mõttes, et koer kaotab võimaluse olla koer. Me võime erinevatel põhjustel “hoida” oma koera. Kas siis millegi eest või millegi jaoks, aga kuidas koer seda tajub?
Kui ma peaksin jalutama oma koera alati ja igal pool rihmas, et ta mingil juhul oma jalga uuesti ei vigastaks, siis on siin 2 küsimust. Kui tõenäoliselt vigastaks ta ennast siis, kui ta lahti oleks? Ja vastus sõltub loomulikult kohast, ajast jpm. Teine küsimus on – kui palju ta kaotab oma elukvaliteedist, kui ma ei anna talle vabadust olla koer?
Millised vajadused on koeral 21. sajandil?
Mis tähendab olla koer 21. sajandil? Mina ju ei tea seda tegelikult ja ei saagi teada. Mulje on jäänud aga selline, et hea on nuuskida lõhnasid puutüvedel ja postidel, nuuskida maad, nuuskida õhku ja isegi vees olevaid lõhnu. Joosta märjas heinas, võtta hoogu ja kihutada mõnuga läbi sügava porilombi, joosta piki randa madalas kaldavees, nuuskida, kuhu suunas on silganud jänesed vm. Joosta pulga, palli või lendava taldriku järele, sikutada innukalt mänguasja, püüda oma inimene kinni… Püherdada värskes lumes, märjas heinas, tolmusel teel või raipes… (Tänapäeval on enamikes kodudes olemas soe vesi ja ka puhastusvahendid on vabalt saadaval!) Hea on olla inimeste lähedal ja hea on kui sügatakse põhjalikult. (“Kätepuhastuspaid” võivad olemata olla…) Hea on, kui süüa on saadaval. Ükskõik, kas kausis, põõsa all või põõsa otsas, laua all või laua peal. Ja Hando Runneli sõnadega seda kokku võttes: “hää on, kui on, kui ei – ka hää..”
