Hiljuti sain e-kirja, kus inimene arvas, et “no kolme päevaga ei õpi ta küll midagi”. Tõepoolest 3 päeva on koera õpetamise mõttes lühike aeg. Ometi on see väga laialdaselt kasutatav praktika üle kogu maailma. Miks siis? Sest sellised koolitused keskenduvad ikka rohkem inimeste õpetamisele. Isegi 8-tunnised koolitused 1-2 korda nädalas, on ju ebapiisav püsivate muutuste saavutamiseks koera käitumiseks, kui kodus tööd ei tehta.
Mida õpib inimene 3-päevasel kursusel?
Inimene saab võimaluse intensiivse koolituse jooksul, 2-tunniste sessioonide käigus lihvida oma teadmisi ja oskusi järgmistes valdkondades:
inventeerida oma ootusi koera suhtes
teadmisi koerte käitumisest, õppimise seaduspäradest
algteadmised kaasaegse loomatreenimise põhialustest
käitumist hinnanguteta jälgima õppida
nõudmisi sõnastama
tagasisidet ajastama
maiusega kinnistamise erinevaid viise rakendama
rihma oskuslikumalt käsitsema
koera treeningut planeerima jpm
Mida õpib koer 3-päevasel kursusel?
Et kas ta siis 3 päevaga õpib midagi või ei? Jah, kindlasti ta õpib. Kui koer saab teada, et tal on tore oma inimesega tegutseda, et teatud kindlal viisil käitumine toob talle häid tagajärgi, siis see on hea algus. Koer hakkab järjest enam käituma viisil, mis ka inimesele sobib, sest ta saab selle tagajärjel asju, mis talle meeldivad. See on baas, millele saab ehitada kogu edasise treeningu. Sellest hakkab kasvama usaldus. Koer õpib kursuse lõpuks kindlasti ka sagedamini kontakti otsima ja seda hoidma.
Kuna Hea Koer pole võlukunstikool, vaid koerakool, siis 3 päevaga koera käitumist kardinaalselt ja püsivalt ei muuda.
Treenimine on elukestev protsess. 3 päeva jooksul saate te treenimisega algust teha. Saate harjutada kogenud treeneri käe all ja saada tagasisidet selleks, et kodus järjepidevalt ja igapäevaselt edasi treenida. Mitte midagi müstilist ei juhtu 3 päeva jooksul.
Millega arvestada, kui kaalud nädalavahetuse kursusele tulekut?
See on intensiivne kursus. Peaksid olema valmis keskenduma, infot vastu võtma.
Sinu koer peaks suutma taluda teisi koeri enda ümber päris hästi, sest umbes 80 m2 peal on kuni 5 koera.
Su koer peaks olema teiste koerte suhtes sõbralik.
Sa peaksid kindlasti kaasa võtma koera jaoks erinevaid närimismaiuseid (nahast kondid, seakõrvad vms) ja suurel hulgal trennimaiuseid (nt kuubikuteks lõigatud seasüdamed või kanasüdamed vms).
Kaasa tuleks ka võtta vaikne (ilma piiksuta) sikutusmänguasi ja palle ei peaks kaasa võtma.
On hingedeaeg ja huvitaval kombel mängis elu mulle eelmise nädala lõpul kätte võimaluse mõelda tagasi neile inimestele, kel minu unistuste täitumises oluline roll.
Mis tapab unistusi? Mis hoiab neid elus? Mis aitab erinevatel unistustel kokku sulada üheks tervikuks?
Oma hobu
Hiljuti sattusin jutustama oma ülikooliaegsete õpingukaaslastega. Jutuks tulid lapsed ja nende unistused. Ei muutu miskit selles vallas ka aastakümnete möödudes – ikka on lapsi, kes unistavad oma hobusest, või siis koerast. Või kui koera ei saa, siis võiks ju võtta kasvõi kassi…
Rääkisime ühest 1. klassi tüdrukust, kes oli käinud ratsutamistrennis, aga tervise tõttu otsustas ema ta sealt ära võtta. Ema imetles tütre visadust. Neli korda oli hobu tüdruku seljast maha visanud, aga tema ronis iga kord jälle selga ja soovis edasi ratsutada. Hobused olid tema eluunistus. Tüdruku unistus on suurena pidada talli, elada hobustega, treenida neid, ratsutada nendega. Juba praegu tahaks ta endale päris oma hobust. Vanemad selleks võimalust ei näe. Ühel õhtul uuris laps vanemalt, et kui ta hakkab algklassiõpetajaks, nagu ta end oma unistustes näeb, kas ta siis saab endale oma hobuse osta? Vanem aga vastas, “Kallike, õpetajana sa küll oma hobust ülal pidada ei jõua! Vaata, õpetajad saavad väga vähe palka.”
Ai. See oli valus.
Seejärel kuulsin teist vanemat rääkimas, kuidas ta oma algklassi lapse mõtet ülikooli tulekust laitis, sest … “No vaata, kõik su lähisugulased on doktorikraadiga ja mõned ka professorid. Ja kuhu me jõudnud oleme?”
Milleks see kõik?
Ma ei arva, et raha pole üldse oluline. On oluline, et meie põhivajadused oleksid kaetud. Ma arvan, et meie vaimule on hea, kui sa kogu aeg ei pea sente lugema et vaadata, kas tuled söögirahaga kuu lõpuni välja. Ma arvan, et vahel on tore reisida. Ma arvan, et on hea, kui igaühel on oma kodus oma koht, kus ta saab olla. Aga kus on mõõdupuu? Kas oma koht on oma tiib majas? Oma tuba? Oma voodi? Kus on finiš?
Mina olen õppinud usuteadust ja religioonipedagoogikat. Ja kuigi ma olen omandatud erialal töötanud vähe, olen ülitänulik selle eest, et olen saanud nii laia humanitaarhariduse. Mul on hea meel, et olen saanud mõtiskleda teemadel, mis on suuremad kui inimene ja igapäevane rähklemine. Et olen saanud osaleda silmapaistvate õppejõudude loengutel ja seminaridel ning kuulnud nende mõttekäike ja õppinud tundma suurepäraseid isiksusi, kellest mitut endale eeskujuks olen saanud pidada. Et olen saanud heita pilku endiste aegade inimeste mõtetesse, eluolusse, uskumustesse. Et olen saanud näha, kuidas nad on proovinud endast jälge inimkonna ajalukku jätta. Olen tänulik, et sain külge ka pisiku uurida kaasaegse psühholoogia ja pedagoogika arenguid ja tõekspidamisi. Et õppisin nägema maailma tervikuna – inimesed siin ja sealpool maakera, inimesed ja keskkond… Inimene oma väiksuses ja võimsuses.
Olles saanud nägijaks, ei saa sa enam mitte näha. Olles saanud pisiku uurida ümbritsevat maailma, selle seaduspärasid ja mustreid, ei ole enam võimalik tõmbuda oma kesta ja teha asju nii, nagu on öeldud-tehtud kogu aeg ilma küsimata, MIKS?
Miks ema ütleb ei?
Ma tunnen selle hobust sooviva lapsega hingesugulust. Lapsepõlves tundsin ma tohutut igatsust looma järele. Nagu aga paljudes peredes, oli ka meie peres viimane sõna emal, kes ütles “siis, kui sa omaette elad” või “kasva veel, kallike!”. Nii palju kui ma olen selliseid lugusid kuulnud, on alati ema see, kes ütleb ei.
Mul pole mõtteski emasid süüdistada. Naised kannavad sageli suurt vastutust – kodu, lapsed, töö, vahel ka omastehooldus. Emad töötavad sageli täistööajaga. Üks hiljutine uuring näitab, et 2 lapsega töötavad emad on 40% rohkem stressis kui lastetud töötavad naisterahvad. Seega, peabki küsima, kas ka ema on nõus võtma endale koera. Ja “ei” võiks olla aktsepteeritud vastus, sest see viitab kõhklustele selle osas, kelle vastutusalas see koer ikkagi olema hakkab, kuidas kõik igapäevaelu toimima saab, kui kohustusi ja töid on juba niigi piisavalt.
Mida me teame elust tulevikus?
Ükskõik kui tüütud võivad olla igaõhtused vestlused teemal “võtame koera!”, ei tohiks ükski vanem, vanavanem, tädi-onu lõhkuda laste unistusi!
Kui sulle tõesti tundub, et humanitaarteadlase või algkooliõpetajana või tšellomängijana laps tulevikus raha piisavalt ei teeni, siis mõtle veel. Me ei tea, milline näeb meie elu välja 10 aasta pärast, rääkimata 20 aastast! Kas sel ajal on algklassiõpetajaid? Me ei tea! Kas sel ajal on algklasse ja kool sellisel kujul nagu praegu? Me ei tea! Kas sel ajal on veel inimene maamunal? Me ei tea! (Seda viimast ei soovita ma lastele öelda. Sellest võib tekkida tarbetu ja ülemäära suur ärevus lapse hinges.) Aga see viimane küsimus peaks andma meile perspektiivitunde, kui me teiste inimeste unistustega ümber käime. Kõik võib olla võimalik! Täiskasvanuna on meie ülesanne toetada teiste inimeste unistuste teokssaamist!
Toitkem unistusi!
Ja nüüd siis küsimus, et mis sellel kõigel koerakoolitusega pistmist on? Kui mina lapsena koera tahtsin, siis ütles ema “ei”. Kui ma rääkisin oma lähedastele sugulastele unistustest, et ma tahan koeratreeneriks saada, siis kõik minu ümber olnud mõistlikud täiskasvanud laitsid selle mõtte maha. See pole ju kellegi amet!
Minu teadlasest isa rääkis seepeale aga oma lapsepõlvelugusid, kui võrratud loomad koerad on. Kui ma rääkisin koertest, tõi ta mulle raamatuid koerte käitumisest ja treenimisest. Kui ma sellest väsisin ja tahtsin näitlejaks saada, siis tõi ta mulle raamatuid näitlejate elulugudest. Kui muusikuks tahtsin, siis sain Paganini ja Beethoveni elulooraamatu…
Küll asjad selginevad omal ajal! Nagu minu kallis õpetaja Pille Valk tavatses öelda: pole vaja ette muretseda asjade pärast, mis pole veel kätte tulnud! Võib-olla nad ei tulegi! Siis on kogu muretsetud aeg raisus! Aga võib-olla muretsed hoopis valede asjade pärast… Siinkohal soovitan kuulata Pille Ööülikooli. Hingedeajaks ja jõulueelseks ajaks eriti sobiv kuulamine.
Iga hooliv koeraomanik teab, et kõiki kutsikaid ja täiskasvanud koeri on vaja regulaarselt vaktsineerida. Ainult tänu massilisele ja regulaarsele vaktsineerimisele on meil hetkel selline olukord, et parvosse kutsikad ei sure ja marutaud on peaaegu olematu. See olukord pöördub aga niipea, kui kriitiline hulk inimesi oma kutsikaid vaktsineerimata jätab. Seega – nii enda kutsika kui kogu Eesti koerapopulatsiooni kui ühiskonna tervise nimel – vaktsineerige oma koeri vastavalt nõutud skeemile.
Kutsikate vaktsineerimisskeemid on erinevad. Mõned alustavad vaktsineerimisega 8-nädalaselt, kutsikas saab 3 süsti 4-nädalase vahega. Seega, viimane süst tuleb 16. nädalal. Mõned kasvatajad ja veterinaarid soovitavad kutsikat vaktsineerida alates 12. nädalast. Lühidalt on küsimuse all siin emalt saadava immuunsuse ja vaktsiinist saadava immuunsuse koosmõju ning vaktsiini tõhusus. Kui alustada vaktsineerimisega 12. elunädalal, siis saab kutsikas 2 süsti 4-nädalase vahega. Igal juhul on oluline, et kutsikas oleks viimase süsti ajal vähemalt 16 nädalat vana. Peale seda tuleb noort koera vaktsineerida 1 aasta pärast ning seejärel jätkata vastavalt skeemile. Marutaud 2 aasta tagant, koertekatk, hepatiit, paragripp ja parvoviirus 3 (või 2) aasta tagant, leptospiroos ja paragripp e. kennelköha 1 aasta tagant. Oluline on vahesid mitte sisse jätta, vaid vaktsineerida järjepidevalt.
Eesti Maaülikooli Väikeloomakliiniku nõuandeid koeraomanikule vaktsineerimise kohta saad lugeda siit.
Sotsialiseerimine
Kutsika sotsialiseerimine on väga laialt levinud teema! Kutsikaomanikuna võid sageli kohata inimesi, kes teavad täpselt, kuidas on sinu kutsikat õige sotsialiseerida. Tihti soovitatakse kutsikat viia kohtadesse, kus ta pole veel käinud, panna kodus mürisema masinad ja kutsuda palju külalisi, et kutsikas saaks palju erinevaid elamusi juba enne sotsialiseerimisperioodi lõppu 14.-16. nädala vahel.
See on vaid pool tõde. Jah, kutsikas peab saama õppida oma keskkona tundma ja talle peab pakkuma uusi kogemusi. Jah, uute elamuste ja nähtustega harjutamine on elulise tähtsusega. Jah, teadusuuringud toetavad seisukohta, et tõhusaim ja kogu edasist elu mõjutav on kõik see, mis toimub perioodil 4.-16. elunädalani. Sel perioodil tuleb kutsikale tutvustada elu, millega ta hilisemas elus kokku peab puutuma hakkama.
Kutsika sotsialiseerimisiga
Kutsika sotsialiseerimisperioodiks loetakse tavaliselt 4.-14. elunädalat. Tavaliselt räägitakse, et sel perioodil peaks kutsikale pakkuma palju erinevaid häid kogemusi, mis aitaksid tal mõista, et uus ja teistsugune pole ilmtingimata hirmus ja ohtlik. Ta peaks saama harjuda erinevate häälte ja helidega kodus toas, õues. Ta peaks saama näha erinevas vanuses, erinevast soost, erineva nahavärviga, erineva riietusstiiliga inimesi. Ta peaks saama luua mõnedega neist positiivseid kontakte. Ta peaks õppima liikuma erinevatel pindadel. Ta peaks saama harjuda puudutustega (nii silitamise näol kui hooldus- ja meditsiiniprotseduurideks). Ta peaks nägema erinevaid paiku ja õppima toime tulema füüsilise piiratusega. Samuti peaks ta tutvuma teiste koertega ning harjuma teiste loomaliikidega.
Mis saab valesti minna?
Sotsialiseerimine ei tähenda kutsika üleujutamist erinevate stiimulitega! Sotsialiseerimine ei tähenda kutsika panemist olukordadesse, kus ta ei oska hakkama saada! Sotsialiseerimine ei tähenda, et kõik noored koerad muutuvad ühtviisi chilliks kõige keskkonnas toimuva suhtes. Geneetikal on oma oluline roll ning sa ei saa olulisel määral muuta sotsialiseerimise ega mingi muu treeninguga koera olemust ja kehakeemiat.
Kuidas siis ikkagi kutsikat sotsialiseerida?
Hea Koer Kutsikate eelkool
Järelvalve all kutsikas maast kõrgemal pinnal
Parim sotsialiseerimisperiood on kutsika 4.-14. elunädalal. Viimase vaktsiini peavad kutsikad saama kindlasti 16. elunädalal. See tähendab, et kui oodata vaktsineerimiste lõppu, siis on hea sotsialiseerimisiga möödas.
Hoolimata sellest, et ka tänapäeval on Eestis veel veterinaare ja kasvatajaid, kes soovitavad kutsikaga kodus istuda, on tänapäeval siiski ka küllalt palju kasvatajaid ja veterinaare, kes mõistavad sotsialiseerimise olulisust kutsika arengule ja koera heaolule.
Hea Koera koolis toimuvad Kutsikate eelkooli tunnid puhtas ja soojas siseruumis, mille põrandad ja matid on pestavad ja desinfitseeritavad. Kõik koerad, kes koolitusel käivad, on nõuetekohaselt vaktsineeritud, kehtivat vaktsineerimist kontrollitakse iga kursuse alguses. Silmnähtavalt haige koeraga (kõhulahtisus, oksendamine) tundi tulla ei tohi. Need kutsikad, kes tulevad koolitusele ilma vaktsineerimata (esmane vaktsiin 12-nädalaselt), peavad olema veterinaaril üle vaadatud ja koolitusele tuleb kaasa võtta sellekohane arstitõend.
Hea Koera kutsikate eelkool keskendub just sellele, millele kutsikaomanik kodus tähelepanu pöörama peaks ja kuidas kutsikat harjutada nii, et kutsikas võiks kasvada enesekindlamaks ja maailmast rõõmu tundvaks koeraks. (Olen näinud ka juhuseid, kus omaniku teadmatuse tõttu on kutsikas hoopis arglikumaks ja ebakindlamaks muutunud.)
Hea Koera kool teeb tihedat koostööd veterinaaridega, arutades nendega läbi võimalikud kitsaskohad, mis võivad mõjutada koolitusi külastavaid koeri (nt trepp 4. korrusele või nakkushaiguste seis Eestis). Kui meil Eestis peaks nakkushaiguste puhang tulema, siis on loomulikult tarvis teha muutuseid ka Kutsikate eelkooli korraldusse.
Juba ongi kella 9 ajal pime. Koera jalutamine pimedas muutub jälle tavapäraseks. Õigupoolest enamik tööinimesi õhtuseid jalutuskäike teisiti tehtud ei saagi. Sõltumata sellest, kas koer jalutab lahtiselt või jalutusrihmas, on oluline, et ta oleks nähtav.
Hoia loodust!
Ma ei taha küll sugugi julgustada sind kohe hoobilt poodi tormama ja soetama erinevaid plastikust valmistatud jubinaid, mis plingivad ja helgivad.
Meie emake Maa on meie soovide ja vajaduste all otsi andmas. Ometi võib pimedast ootamatult välja ilmuv koer kujunedaemakesele Maale lõpuks koormavamaks, kui helkurvesti soetamine. Ma mõtlen siin koeri, kes auto või ratta ette jooksevad ning sellega sõidukile tugevat kahju põhjustavad. Ma ei hakkagi siin kontekstis rääkima sellest kahjust, mida saab koera tervis ja koerainimese emotsionaalne tasakaal.
Ühiselt linnakeskkonnas liikumisel on oluline, et koer oleks piisavalt nähtav nii jalakäijatele, ratturitele kui autojuhtidele. Maal oleks aga mõistlik lahendus, kui koera oleks pidevalt näha sõltumata sellest, kas mõnest valgusallikast talle valgus peale langeb.
Koera jalutamine pimedas – Helkurpael varustuse külge
Esimene ja kõige lihtsam variant on osta poest helkurpaela ja kinnitada selle ribasid kaelarihma (rõnga) ja jalutusrihma külge ning õmmelda ka endale mõningad ribad riietele. See on igal juhul kõige odavam ja ilmselt ka üks kõige vähema ökoloogilise jalajäljega tooteid.
Koera jalutamine pimedas – Helkurvestid
Teine variant on osta oma koerale helkiv kaelarihm ja jalutusrihm, ent neist veidi tõhusam on siiski helkurvest. Kui nüüd poodi minna ja vaadata, mida seal müüakse, siis on odavad Trixie vestid, mille puhul on kogemus nii minul kui mu klientidel, et need ei püsi seljas. Jalutuskäigu jooksul pead vesti korduvalt kohendama, kui ei soovi, et helkurid koera kõhu all helgiksid. See vesti kohendamine 5 korda jalutuskäigu jooksul on üldiselt aga päris tüütu. Seetõttu soovitan pigem Hurtta tooteid. On see siis krõpsuga nurkrätik, lukuga vest või klõpsuga helkurvest, minu kogemusel püsivad nad kõik hästi seljas ning peavafd ka hästi vastu.
Kolmas variant on koer tulukestega nähtavaks teha. Millega aga arvestada tuleks, kui valida tulukesi? Nende pluss on muidugi see, et näed koera pidevalt, mitte vaid siis, kui valgus kusagilt helkurile langema juhtub. Samuti tuleb aga silmas pidada seda, kus see lambike paiknema hakkab. Kas kujutad ette, kui su kaela juures pidevalt miskit plingib? Kas kujutad ette, kuivõrd häiriv võib olla valgusallikas, mis on sinu silmadega umbes ühel kõrgusel? Koerale lampi valides, tasub kaaluda pigem seljale paigutatavaid lampe või ka neid, mis lõua all ripuvad. Plinkimisest tasub pigem hoiduda ja valida püsivalt põlevad valgusallikad.
Oled sa tähele pannud, kuidas mõnel koerainimesel kohe klapib oma koeraga? Ilus on vaadata, kuidas nad jalutavad, aeg-ajalt üksteisele otsa vaadates ja justkui küsides “On sul hästi?” Vahel liputab koer veidi saba, nii umbes üks-kaks korda, mitte pööraselt nagu kutsikad. Sellest piisab, et inimene saaks aru, et nii ongi hästi. Ja et koer mõistaks, teda nähakse, kuuldakse, temaga arvestatakse.
Ilmselt oled sattunud nägema ka teistsuguseid suhteid inimese ja koera vahel. Näiteks sellist, kus koer on sunnitud lohisema rihmas inimese järel, kuigi koeral on ilmselgetl raskusi liikumisega. Võib-olla oled näinud, kuidas inimene hoiab ühes käes koera jalutusrihma ning teises telefoni. Pilk andunult helendavale ekraanile suunatud. Koer vaatab aeg-ajalt üles oma inimese poole, ent sealt ei tule mitte mingit vastust. Ainult vahel, täiesti ootamatult tulevad mõned järsemad rihmatõmbed. Miks? Kes teab…
Meil kõigil on kiire. Elu on kiire ja läheb ainult kiiremaks. Kui me laseme. Kui elu on talumatult kiire, kas siis on õige võtta koera? Leiad sa tema jaoks aega? Kas koer on üks lisakohustus või armastatud pereliige?
KOOS
Oma armsate inimeste mõistmise nimel oleme valmis pingutama. Me soovime näha ja mõista, mida ta mõtleb, tunneb, kuidas maaima näeb. Isegi kui me nõus pole, oleme ta kõrval.
Heade suhetega koerainimesed näevad ka koera sellise isiksusena, keda tasub tundma õppida, kelle maailmanägemise viisi tasub tundma õppida. Nad mõistavad, et selle maailmaga, kus koer elab, tuleb arvestada kui reaalsusega, mida meie päriselt kunagi tundma ei saa. Avatus koera jaoks olulise suhtes aitab inimesel õppida, kuidas paremini koera vajadustele vastu tulla. Koer, kelle vajadused on rahuldatud, on mõnus kaaslane.
Tingimusteta sõnakuulmine ja alandlik allumine ei kuulu Hea Koera koolitustel koerte õppeprogrammi. Küll on õppekava üks põhieesmärke usladusel põhinev koostöö.
Kui sa tahaksid oma koera paremini mõista, aga ei tea, kust pihta hakata, siis Hea Koera koolitused on loodud sinu aitamiseks.
Paljud inimesed armastavad koeri. Nad armastavad neid nii väga, et tänaval vastutuleva koera silitamine ja hellitamine tundub hädavajalik, suisa kohustuslik. Kui paljud neist koera kehakeelt mõistavad? Mitte just paljud. Kui koer ütleb nunnutamisele selge “ei” (kehakeeles, muidugi), siis meie poolt enda pealesurumine on ebaviisakas ja ei viita just suurele koeraarmastusele. Koerale jätab selline pealesurumine mulje, et mõned inimesed on ohtlikud ja hirmutavad.
Silitamine vastu koera tahtmist.
Ehk oled kuulnud, et lastele tasub õpetada, et küsi alati omanikult luba, kas võid koera silitada. Lisaks sellele, et koerainimeselt küsida, kas koera tohib puutuda, tuleks luba küsida ka koera enda käest.
Kuidas küsida koeralt luba silitamiseks?
Seisa koera lähedal, paku oma kätt nuusutada nii, et seisad koera poole küljega. Siruta oma rusikas käsi rahulikult koerale lähemale, et ta ulatuks nuusutama. Koera erinevatest vastustest võib välja lugeda tema kavatsusi:
1. Kui ta liigub su käest eemale, siis pole ta sinuga suhtlemisest huvitatud.
2. Kui ta liigub rahulikult su käe poole nuusutab kätt, ent eemaldub siis käest, ei tasu samuti pai tegema minna.
3. Kui ta nuusutab su kätt ja jääb rahulikult samasse kohta seisma, on ta ilmselt nõus edasi suhtlema.
4. Kui ta nuusutab su kätt ja hakkab seejärel koonuga kätt nügima, siis võib teha paar viisakat paid koera küljele või seljale.
Kuidas koera silitada ja hellitada?
Kindlasti ei tohiks kätt üle koera pealae seljale viia, sest see valmistab ebamugavust enamikule koertele. Mõned astuvad eest ära, mõned kannatavad, mõned võivad koonuga lüüa ja mõned võivad hambad kätte lüüa. Ja mõnel koeral on suva, aga lastele pole mõistlik õpetada enda peal katsetamist, et kas see koer talub pea patsutamist…
Kui soovid koera silitada ja luba on saadud, siis seisa koera kõrval. Silita koera kaelarihmast (kaelast) tahapoole (saba poole).
Kui koer on sinu enda oma, siis on ilmselt katsumise ja silitamise variatsioone pea lõputu hulk. Ometi tasub meeles pidada, et koer on elusolend, kel on oma eelistused ja tal on täielik õigus neile. Koera katsudes tungime me tema isiklikku ruumi ja selleks peame temalt luba küsima. See on elementaarne austus teise elusolendi suhtes.
Selline hellitamine tundub koerale sobivat.
Lastele tasub õpetada maast-madalast (alates sellest, kui nad tekile maha pannakse ja nad koeraga sama ruumi jagama hakkavad) seda, et nad silitaksid koera avatud käega. Õpetada tuleks sedagi, et karvadest ja kõrvadest sikutamise asemel on parem pai teha. Ja et saba ei katsu, selle asemel teeme seljale pai. Beebile koeraga suhtlemise õpetamine on pikk ja pidev protsess, kus vanemate kannatlikkus, sõbralikkus ja järjekindlus viivad sihile. Lapsel, kes oskab koera soovidega arvestada, on turvalisem elada. Koeral, kelle vajaduste ja eelistustega arvestavad kõik pereliikmed, on rahulikum ja stressivaesem elu ning tal ei teki nii kergelt konflikti inimestega.
Kallistamisest
Inimeste jaoks on kallistamine loomulik õrnust väljendav käitumine. Meil on käed. Koertel käsi ei ole ja see on paljudele neist arusaamatu õrnutsemise viis. Kallistamine kui käitumine on omane primaatidele (ahvidele, inimestele). Koer võib kallistamisest ärevusse sattuda ja isegi hammustada. Vanematele lastele tuleks sageli meenutada, et kallistamine ja musitamine ei ole ohutu tegevus. Koerad mõistavad sellist hellusejagamist pigem haardesse võtmisena, kuna nende käitumismustrid ja anatoomia on täiesti teistsugused. Laps on aga kallistades ja musitades väga haavatavas seisus, sest tema nägu ja koera nägu on väga lähestikku ja koera rünnak võib olla ülikiire.
On üksikuid koeri, kes naudivad kallistamislaadset hoidmist. Sellisel puhul on ilmselt koera õpetatud sellist läheduse vormi nautima. Selle õpetamine eeldab väga tundlikku koeraga ümberkäimist, koera kehakeele hoolikat jälgimist, ning koera vabastamist käte vahelt kohe, kui ta seda soovib. Kõik hellitused peaks käima koera vabatahtlikkuse alusel.
Koera kallistamise alternatiivid
Koera kallistamise asemel võiks vanemad koos lastega vaadata ja katsetada, millist suhtlust koer naudib. Kust koerale meeldib, et teda sügatakse, kust silitamine mõnu valmistab?
Kindlasti tuleks lastele selgitada, et kui üks inimene võib koera kõhu alt sügada, siis ei pruugi talle meeldida kui keegi teine seda teeb. Koerad pole sugugi nii erinevad inimestest. Koeral on iga inimesega oma suhe. Mõnega usaldavam, mõnega vähem usaldav. Kui koer konkreetset inimest või kohta või olukorda piisavalt ei usalda, siis ta oma kõhualust ei paljasta ja seda ei tohiks kindlasti ka nõuda. Muidu paneme koera stressirohkesse olukorda ning hirm või rünnak on oluliselt kergem tulema.
Kuidas õpetada last koera ohutult hellitama?
Kuidas seda lastele selgeks teha, kui lapsel on suur soov siiski koera lähedust nautida? Üheks võimaluseks on tuua analoog inimestevahelistest suhetest. Millised tädid-onud, sugulased ja vanemate sõbrad, kallistavad või puuduvad last. Tasub arutada, kelle ja millistel tingimustel kallid lapsele meeldivad? Millistel tingimustel on lapse jaoks ok, kui teda kallistatakse? Koos tuleks leida lapsesõbralik lahendus olukorrale, kus täiskasvanu soovib kallistada, ent laps ei taha. Tasub leida sobiv variant ütlemaks, “ma ei soovi kallistada”.
Sellised arutlused annavad lastele ka parema ettevalmistuse enda eest seismiseks olukorras, kus tema privaatruumi tungitakse. Ja kui sellised arutelud on peetud lapse enda näitel, siis saame samu mõtteid tuua mängu ka koera-lapse suhtest rääkides. Suhted arenevad tasapisi ja usalduse tekkimiseks on vaja aega ja palju häid ühiseid kogemusi. Kui laps on valmis hoo maha võtma, hoolitsema koera eest, mängima temaga ning andma talle vabadust, siis õpib ka koer last usaldama.
Käitumine muutub tugevamaks, kui me kinnistame ja kiidame last õige käitumise eest! Sageli soovime nii väga, et laps käituks “õigesti” ja samas näeme, et ta teeb nii, nagu ei tohi. Niisiis keskendume kogu oma energiaga sellele, mida on vaja käitumises muuta. Muudkui näägutame, õpetame, seletame jne. Kui me aga selgitaks lapsele, miks ühe või teise käitumise muutmine on oluline, ning seejärel asuks otsima iga väikseimat õnnestumist, saaksime ilmselt soovitud käitumise kiiremini. Kõrvalnähtudena saaksime parema suhte oma lapsega ja lapse-koera vahelise parema suhte.
Empaatia
Kui me seletame lapsele tema enda eluga seotud näidete varal, mis koeraga toimub, siis on lapsel kergem mõista ning suhtestuda. Kas sa tahaksid, et sinuga midagi sarnast tehtaks? See küsimus enamasti töötab ja sellest tasub alustada. Koerad on tundvad elusolendid ning nende soovidega on vaja arvestada.
Kõigile elusolenditele meeldib, kui neile piisavalt ruumi ja aega antakse, kui neil rahulikult süüa ja puhata lastakse. Meile kellelegi ei meeldi, kui meilt asju ära võetakse ning me midagi selle asemele ei saa. Meile ei meeldi, kui meie magamisasemel trambitakse sel ajal, kui me puhata tahame. Meile ei meeldi kisa ja karjumine, kui tahame puhata.
Erandiks on ja jääb hellitamine – kallid, süllevõtmised jne. Meie anatoomiliste ja käitumisrepertuaaride erinevuste tõttu on ka hellistuskäitumine on erinev. Koertel käsi pole, seega nad ei kallista. Kõvad kallistused ei meeldi neile ammugi. Muus osas leidub aga ka õrnusejagamises sarnasusi. Inimestele vahel meeldib oma lähedase külje alla pugeda. Koertele ju ka. Kui on õige hetk ja õige inimene või teine armas loom.
Kokkuvõte
1. Koer on isiksus, kel on oma soovid ja õigused. Meie kohus on kaitsta tema õigusi ja heaolu.
2. Iga suur ja väike koeraomanik peaks õppima tundma koera kehakeelt, arvestama sellega ning kohandama keskkonda selliseks, et koer ei peaks kannatama, kartma ja ennast hammastega kaitsma.
3. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele koera kehakeele tähendust.
4. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele, kuidas koeraga turvaliselt suhelda.
5. Täiskasvanu ülesanne on õppida koera käitumist juhtima positiivset kinnistamist kasutades (premeerides sobivaid käitumisi), ilma jõudu ja karistust kasutamata.
6. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele positiivse kinnistamise põhialuseid. See on eeskuju, mida lapsed hakkavad kordama. Positiivse kinnistuse kasutamine vähendab oluliselt riski hammustada saada võrreldes kärkimise ja jõu kasutamisega.
Tahad õppida koerte kehakeelt tundma?
15.mail kl 19.15-21.15 toimub stressisignaalide loeng, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab. Stressisignaalide loengule on oodatud muidugi ka iga koeraomanik, kes oma loomast hoolib! Ainult nende kehakeelt mõistes saame tagada oma koera emotsionaalse heaolu igapäevaselt.
Koer on pereliige. Sageli tuleb koer perre, kus on juba lapsed. Õigupoolest sageli koer just laste pärast võetaksegi. Millele aga mõelda siis, kui kasvatada korraga last ja koera? Paljud vanemad soovivad kaasata lapsi kohe maast-madalast kutsika koolitamisse. Kui laps pole varem loomade eest hoolitsema pidanud ning teda pole õpetatud loomaga austavalt ja mõlemale poolele ohutult suhtlema, siis pole väga mõistlik proovida,kuidas lapsel omapäi kutsika kasvatamine välja tuleb. See projekt võib olla edukas, aga pigem (tavaliselt) saab kutsikas sellisel puhul õppida palju selliseid käitumisi, mida me tegelikult ei tahaks, et koer õpiks.
Ilmselt pean kohe ka ära ütlema, et edadspidi pean lapsest kirjutades silmas last beebieast kuni umbes 10 aastani. Ja kuigi tegemist on väga suure üldistuseganing kõik näited ja probleemid ei kehti kõigi vanuserühmade (ja ka kõigi koerte) puhul, on sellegipoolest hea, kui täiskasvanud teavad, millised probleemid võivad lapsi ja koeri ühes majapidamises kasvatades ette tulla.
Laste ja koerte mäng
Lastel ja kutsikatel on väike elukogemus, palju toredaid mõtteid ja palju energiat, et oma kavatsusi ellu viia. Sageli on sümpaatia vastastikune, sest mõlemal on vurtsu ja lusti ja loovust. Jaksu, et joosta, avatust, et siiralt rõõmustada. Tegevused, mida koos teha, pole laste ja koerte jaoks sageli nii olulised kui fakt, et saab koos tegutseda ja sellest rõõmu tunda.
Et nad on erinevast liigist, siis võivad nende toredad mõtted ja neist lähtuvad teod üksteisele arusaamatud olla. Ühe lõbu võib teisele valu või kannatust põhjustada. Seetõttu on oluline laste ja koera suhtlust pidevalt jälgida! Tean, et enamik tegusaid lapsevanemaid tahaks siinkohal artikli kõrvale panna sõnades “Võimatu! Ma ei saa ju päev läbi laste ja kutsika mängu pealt vaadata.” Jah, tõsi. Tean seda ka omast kogemusest. Selleks, et oma elu lihtsamaks teha (nii nüüd kui tulevikus), on mõistlik ka keskkonda kohandada. Turvaväravate kasutamine erinevate ruumide vahel, kutsika puuriga harjutamine ja talle üksiolemise õpetamine, aitavad teha pause lõputusse mängu. Kutsikas, kes saab korralikult lõunaund magada, on stabiilsema närvikavaga ning temast kasvab rahulikum koer.
Kui ennist sai nimetatud, et mõned laste mõtted ei pruugi koerale arusaadavad olla, siis näiteid ka.
Näide 1: Koeraga padjasõda mängida pole tark tegu, sest reeglina koerad ei näe seda padjasõjana, toreda mänguna, vaid tajuvad seda patjadega tümitamise, kallaletungina. Kui mitte vaenulikuna, siis vähemalt arusaamatuna.
Näide 2: Koera kallistamine võib olla koera jaoksniivõrd ebamugav, etta võib haardest vabanemiseks last hammustada. Sageli saab kannatada sel juhul just lapse nägu, sest koera ja lapse nägu on kallistamise ajal väga lähestikku.
Näide 3: Koolieelik ja keskmist või suurt kasvu koer sikutusmängu mängimas. See mäng kütaberutuse vägakiirestija kergesti üles. Kui rääkida kutsikast, siis siin on selge oht kutsikas väga kiiresti täiesti pöördesse ajada, nii et ta hakkab hammastega kinni kõigest, mis ette juhtub. Isegi kui see oht ei realiseeru, saab kutsikas õppida, kes on kiirem, tugevam, osavam, nutikam. Ka täiskasvanud koera puhul on oht, et ta erutusseisundis hammustab kõvemini, haarab kogemata käest või sikutab nii tugevalt, et laps kukub pikali või saab muud moodi haiget. Seega on jällegi laps otseses ohus.
Rünnakud ja stressisignaalid
Tasub meeles pidada, et koerad ei ründa kunagi “täiesti lambist”, nagu sageli öeldakse. “Ma ei saa aru, kõik oli toredasti. Nad mängisid koos ja järsku ilma ette hoiatamata koer lõi hambad sisse.” Rünnakule eelnevad alati stressisignaalid. Sageli ignoreerivad inimesed neid koerte poolt antavaid signaale minuteid järjest ja nii päevade-nädalate-kuude kaupa.
Jälle jõuame tagasi laste ja koerte suhtluse jälgimise juurde. Kui täiskasvanu vaatab pealt lapse ja koera suhtlust, siis võib ta näha korduvalt vajadust soovitada väikesi muutusi lapse käitumisse ning neid siis kinnistada. See on täiesti okei. Täiskasvanu saab öelda, et kui laps koera kõrvadest haarab, siis see on koerale ebameeldiv ja valus. Kui sabast sikutab, siis on tal paha…
Kui me aga ainult keelame last, siis ei õpi ta sellest koeraga õigesti käituma. Me peame lapsele andma ka aimu, mida ta selle asemel tegema peaks. See tähendab, et me peaksime õpetama sobivaid käitumisi. Näiteks: “Kõrvadest võtmise asemel silita teda õrnalt kurgu alt või süga kõrva tagant.” või “Kui Muki su nukku närima hakkab, siis kutsu mind kohe appi!” Kinnistuseks on lapsele sageli nii täiskasvanu heakskiit kui tõdemus, et koerale paistab see meeldivat ning et koer valib tasapisi järjest rohkem aega lapsega veeta.
Kui täiskasvanu eeskuju on probleemiks
Vahel annavad täiskasvanud ise lapsele ohtlikke ideid, kuidas koeraga suhelda võiks. Lisan siia ühe viite youtube’i videole. Vaata seda ja mõtle korraks järgmistele asjadele: kuidas tundis koer end selles situatsioonis? Proovi ka põhjendada! Mida sai selles olukorras õppida laps? Mida õppis koer edaspidiseks? Mis oli kogu selle loodud olukorra eesmärk? Kas pead sellist tegevust eetiliseks?
Kui oled käinud minu loengul “Mida su koer sulle öelda proovib? Koerte stressisignaalid”, siis märgi üles, mitu stressisignaali sa selle 2-minutise video jooksul märkasid! Kui trükid otsingusse “funny/ cute kids and dogs”, leiad ohtralt õppematerjali stressisignaalide tundmaõppimiseks.
Koerad annavad alati märku oma ebameeldivusest. Kui kaua aega meil on, et olukorda turvaliseks tagasi pöörata, sõltub koerast. Mõnel juhul on hammustuslävi väga madal, mõned aga hoiatavad palju kordi ja pikalt, enne kui nad hammustamiseni jõuavad. Täiskasvanu ülesanne, koera heaolu eest vastutajana, on õppida koera kehakeelt hoolikalt jälgima igas suhtluses. Eriti aga neis, kuslaps on üks osapool.
Ilmselt pean üle kordama, et korrates enamikku neis videodes nähtavatest situatsioonidest oma kodus, paned lapse tõsisesse ohtu ja kahjustad tugevalt koera heaolu ning teievahelist usaldust.
Ootan sind 15.mail kl 19.15-21.15 toimuvale stressisignaalide loengule, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab. Loomulikult peaks koera kehakeelt ja stressisignaale tundma ka iga koeraomanik, et tagada oma koera heaolu igapäevaselt.
Kuidas hoolitseda koera heaolu ja tervise eest? Sõna koerakool seostub tavaliselt trenniplatsi ja istu-lama-kõrval harjutustega. Ometi jääb ainult sellest väheks. Hea Koer pakub 2 korda aastas loenguid, kust saadavad teadmised on olulised igale koeraomanikule, kes oma koerale head elu pakkuda soovib.
Kuidas hoida koera heaolu ja tervist?
Selleks, et koerad võiksid end hästi tunda, on nende inimestel vaja adekvaatset infot teadlike otsuste tegemiseks. Koeramaailmas on väga levinud müüdid ja traditsioonidel põhinevad soovitused. Eesti inimene on harjunud kasutama talupojamõistust, mis tähendab, et me proovime oma varasemaid teadmisi ja kogemusi rakendada erinevates olukordades. See ei pruugi aga alati head tulemust anda. Üheks drastiliseks näiteks võib olla siin teadmine, et koerad armastavad konte. Ja siis sõbralikud inimesed panevad pühade eel kõik süldikondid tuttavatele (või naabrite) koertele kõrvale. Süldikondid on aga keedetud, lihast paljaks poleeritud lihalõhnalised kondid. Jah, koerad söövad neid ja söövad isukalt. Aga tagajärjeks on piinav kõhukinnisus, võib aga olla sooleummistus ning operatsioonilaud. Kõige hullemal juhul aga läbistavad teravad kuumtöödeldud kondi killud soole ja tekitavad sisemise verejooksu, mille kätte koer võib surra.
Selleks, et adekvaatset infot leida, võib lugeda kaasaegset erialast kirjandust. Aga võib ka tulla loengule ja kuulata, mida oma valdkonnas tunnustatud ja kogenud praktikud sel teemal räägivad.
Kutsika ja noore koera tervis
Inimesed armastavad anda oma koertele inimtoidu jääke. Millised on aga need toiduained, mis meie jaoks igapäevased, ent koerte organismile toksilised (mürgised)?
Ja kuidas siis nende kontidega ikka on? Tohib või ei? Ja millist toitu koerale üldse anda? Kodutoitu või krõbinaid või toorest toitu?
On ka inimesi, kes arvavad, et iga koer peaks ikka korra emarõõme nautida saama. Kuidas sellega siis ikkagi on ja mis on sellise mõtteviisi tagajärjed?
Sellest kõigest tuleb juttu Janne Orro poolt peetaval loengus Kutsika ja noore koera tervis. Loeng toimub E, 10. detsembril kl 18.00-20.00
Kuidas mõista, millal koer ütleb “ei”?
Koerad on väga leplikud loomad ning kuna nad on nii sotsiaalsed, siis annavad nad meile paljugi andeks. Üpris tavaline on näha inimesi koeri asendisse vajutamas või rihmast tirimas.
Kui sõbralikud inimesed liginevad ja paluvad luba luba koera silitada, siis me enamasti tahaks lubada. Sotsialiseerimine ju tähendab koerale paljude uute kogemuste pakkumist. Tegelikult peaks me alati vaatama, mida koer sel hetkel sellest inimesest selles situatsioonis arvab. Sotsialiseerimine peaks tähendama paljude heade kogemuste pakkumist. Ja seda, mis on hea ja kas see talle hea tundub, saab öelda ainult see, kellega asjad juhtuvad (ehk siis koer).
Kuidas mõista seda, mida su koer sulle ütleb? Selleks on vaja õppida koera kehakeelt tundma ning õppida tundma põhilisi stressisignaale. Nii neid, mis väljendavad kerget ebamugavust kui neid, mis väljendavad tõeliselt suurt kannatust ja pinget.
T 11.12. kl 19-21 toimuval loengul Koerte stressisignaalid (lektor: Kristina Mägi) õpime tundma koerte kehakeelt. Vaatame, milliste vihjete kaudu nad annavad meile teada, et nad tunnevad end pigem halvasti või on väga erutunud. Loengu käigus vaatame palju pilte ja videoid koertest, analüüsime neid ning mõtleme, kuidas vähendada koertel negatiivset stressi.
Pühadeaeg on tulemas ja sellega seoses liiguvad inimesed päris palju. Käiakse külas, võetakse külalisi vastu, on jõuluvanad, aastavahetuse ilutulestikud jpm. Koerte jaoks on see aeg üks stressirohkemaid aegu aastas.
Valmistu pühadehooajaks teadlikumaks saamise läbi. Nii saad olla koera heaolu ja tervise suhtes tähelepanelikum ja kohandada keskkonda ja olusid nii, et koer tunneks end hästi. Las see olla sinu kingitus su koerale!
Ikka ja jälle juhtub, et lobisen inimestega koertest. Sagedamini, kui ma tahaks, jõuavad vestlused punkti, kus kuulen “Oh, ega ma ei taha mingit tsirkusekoera. Me ei plaani temaga ka näitustel käima hakata. Koertekool on meil seepärast ka plaanist maas. Meile piisab, kui ta meil lihtsalt sõbraks on.” See jutt järgneb tavaliselt otsekui vabandades sellele, kui ütlen, et koolitan koeraomanikke.
Kurvastavalt palju kuulen ka sellist muret “ Meil on x tõugu koer (aktiivne linnukoer). Me tahaksime, et ta kuulaks sõna ja ei jookseks aiast välja ja jalutuskäigul ära. Meil ei ole väga palju aega tema jaoks, sest oleme aktiivsed inimesed, me tahame ainult, et ta kuulaks sõna.”Sellisel juhul tekib mul küsimus, et miks te võtsite koera, kui teil on tegevust juba ilma tematagi ja ta ei mahu teie päevaplaani?Milline roll on siis koeral teie elus? Milliste ootuste või mõtetega te ta võtsite?
Inimeste ootused koerale
Katsumused tänaval
Inimestel on koertele alati ootused. On nad siis teadvustatud või teadvustamata, aga me eeldame, et teatud tüüpi koer teeb teatud tüüpi asju (või siis ei tee). Elementaarseks peetakse, et koer ei hüppa üles, ei haugu liigselt, suhtub võõrastesse rahulikult, aga peletab vargad ära. Ta ei hammusta häid inimesi ja ei urise, kui see omanikule piinlikkust valmistada võib (näiteks ratastoolis sõitva inimese või väikeste laste peale, kes oma vanematega jalutavad). Ta lubab peremeest toidu ligi ja lubab tal seda eest ära võtta, ka korduvalt.Samuti oodatakse, et koer suhtub teiste koerte lähedusse rahulikult. Osad inimesed peavad normaalseks aga ka, et mõned koerad purelevad.Me tahame, et kutsikad ei näksaks meid, ei näriks mööblit, riideid, ei jookseks lastele järele, lükkaks neid ümber, võtaks ära nende mänguasju.
Me eeldame, et koer teab, kus ta tohib trepist käia ja millisest trepist mitte kunagi käia ei tohi. Me tahame, et koer ei näriks meie kalleid nahast peokingi, aga sussi nätsutamine pole midagi hullu.Me tahame, et ta ei kaevaks toalille pottidest mulda elutuppa laiali, et ei näriks toataimi ja ei kaevaks üles tulbisibulaid (mida me just temaga koos istutanud oleme…).
Me tahame, et saaksime temaga jalutada tänaval nii, et ta püsiks meie juures.Me tahame temaga erinevates kohtades käia – rahvarohketes kohtades, lärmakates kohtades, hämarates ja väga ereda valgusega kohtades. Me tahame, et saaksime koera rihmast lahti lasta ja et ta tuleks juurde kohe, kui kutsume.
Meie nõudmised koertele on tegelikult väga suured. Ja kõige raskem on see, et need pole selgelt läbi mõeldud ja üheselt mõistetavad. Paljud on vaikimisi seotud kultuuriga, ühiskonna nõudmistega. Osad nõudmised on kontekstuaalsed. Koeral pole ilma koolituseta mitte mingit lootust õnnestuda nendele ootustele vastamisel.
Millised on sinu nõudmised koerale?
Sa peaksid välja mõtlema, millist elu järgneva 15 aasta jooksul elada kavatsed. Millised reisid võivad koeraga kõne alla tulla, näiteks paadimatkad, kanuumatkad, rattamatkad, telkimine ja jalgsimatkad looduses, praamireisid, lennureisidjm. Millised on sinu harrastused ja kas saad koera neisse kaasata? Näiteks võiks tuua jooksu või tervisekõnni, supiga sõidu, orienteerumise vm. Millised koerte harrastused võiks sinu valitud koerale sobida ja kuidas sa selleks talle võimalusi saad pakkuda?
Mõelda tasub ka sellele, millist elukeskkonda su koer vajab. Koerad on erinevad. Tõug ei garanteeri teatud iseloomutüüpi või teatud käitumist. Küll on sul vaja arvestada tõuliste eelduste ja individuaalsete vajadustega. Sellega võib kaasneda ootustenimekirja revideerimisvajadus. Pead arvestama ka, et kutsikas ei käitu nagu täiskasvanud ja koolitatud koer. Kutsikas on laps. Seetõttu tasub näiteks arvestada, et ka kutsikas sellisest koeratõust, kes hiljem on rõõmsalt valmis üksi suurel territooriumil patrullima, ei taha titena öösel üksi õues olla.Ja mõni paksu karvaga koer ei taha oma põhikohta elamiseks õue, vaid vajab hoopis rohkem inimeste lähedust.
Milliseid oskusi koer vajab?
Kas su koer oskab üksi olla? Kuidas ta peaks käituma, kui sa kodunt lahkud? Kui kaua ta peaks üksi olema kutsikana? Kui kaua ta peaks üksi olema siis, kui on täiskasvanu? Siinkohal pean ütlema kohe, et ei ole mõistlik hoida kutsikat esimesel poolaastal ainult enda läheduses, et ta ei niutsuks. Selleks ajaks, kui ta on 6-kuune, on ta õppinud, et inimene on alati temaga. Kui sul siis järsku tekib vajadus teda üksi jätta, siis on see kordades raskem, kui kutsikat järk-järgult algusest peale harjutada.
Jalutame koos?
Kas su koer oskab toime tulla piiratud olemisega? Piirangud võivad tulla rihmast, aedikust, väravatest või ustest. Kas sa oled õpetanud talle, mida teha siis kui sa väravast või uksest välja lähed? Mis on sinu jaoks sobiv käitumine selleks ajaks? (Pane tähele, et vastaksid küsimusele täpselt! Ma ei küsinud, mida sa ei taha, et koer teeks, vaid mida sa tahad, et ta teeks. Me saame koera treenida midagi tegema, mitte millestki hoiduma.)
Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui perekond laua juures söömas on? Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui sulle külalised tulevad? Kuidas sa tahad, et su koer käituks, kui sul külalised pikemalt külas on? Kuidas peaks koer käituma, kui sa kodus tööd teed?
Kuidas sa tahad, et ta võõraste või oma laste juures käituks? Mida koer tegema peab? Kuidas sa tahad, et ta vanurite juures käituks? On sul plaan, kuidas seda soovitud käitumist talle õpetada?Kuidas sa tahad, et ta tänaval täiskasvanutest, väikestest lastest, vanuritest, lastevankritest, ratastoolidest, teetöölistest ja postiljonidest mööduks? Kuidas sa tahaks, et ta suusataja või uisutaja ilmudes end üleval peaks? (“Hästi” ei ole ammendav vastus. See on hinnang, aga mitte kirjeldus.)
Kuidas koer saab teada, mida tohib närida ja mida mitte? Pea meeles, et kutsika jaoks on kõik asjad närimisasjad. Kuidas sa võimaldad tal ilma ehmumata ja hirmu tundmata närida õigeid asju? Kus koer kaevata võib? Kuidas ta teada saab, et just see on õige koht?
Kust koer teab, mida tähendab “siia”, “ei”, “lama”, ? Ükski koer ei sünni oskusega eesti keelt mõista. Kuidas sa õpetad koera mõistma erinevaid sõnu või liigutusi, mis peaksid talle ütlema, mida nüüd järgmiseks teha?
Neid küsimusi, mida küsida, on tegelikult palju rohkem. Osad sõltuvad koera elukeskkonnast,paljud on aga nii üldised, et kehtivad kõigile.
Vähemalt esimene aasta kulub koolituseks
Ilmselt saad aru, kuhu ma sihin. Hea sõber väärib rohkem pingutust, kui “me ei taha mingit tsirkusekoera ja seepärast me teda ei koolita”.Selleks, et su koer suudaks vastata ülalpool toodud nõudmistele (mis pole lõplik ja ammendav nimekiri), peaksid planeerima aega tema õpetamiseks. Koerakool on hea koht, kus kogenud juhendajaga oma probleemile teist vaatenurka, näpunäiteid saada ning oma treenimisoskuste kohta tagasisidet saada.
Heas koerakoolis ei õpetata ainult koera. Hea Koera koolis õpib kõige enam inimene. Mõnes tekitab selline teadmine veidrat kihelust – “Mina pean minema koertekooli õppima?? Olen ma mingi koer või?” Ei, sa ei ole koer. Sa oled inimene, kes on võtnud endale teisest liigist sõbra ja sellega oled võtnud kohustuse õppida temaga suhtlema talle arusaadavalt. Meeles tasub pidada, et vägivallaga suhtlemine (sh rihmast rapsamised, karjumine, pahandamine, sage keelamine) ei ole koera õpetamine. Sageli täidavad sellised võtted hirmutamise funktsiooni, halvemal juhul on tegu väärkohtlemisega.
Hea koolituse tulemusena õpib koer, et tema inimene on kindel ühik, kellega arvestada ja keda võib usaldada. Usalduse esimene aste on tõdemus, et teine pool ei tee mulle haiget. Sellelt baasilt saab edasi ehitada üles arusaama, et inimesel on selged ja ühesugused nõudmised, kuidas samas olukorras käituda. Ja et ta aitab koera, annab koerale kindlust, kui koer kardab. Temaga on lõbus mitte ainult toas, vaid ka õues ja jalutuskäikudel. Teiselt poolt teab koer, kuidas ühes või teises olukorras käituda, sest teda on järjekindlalt õpetatud nii tegema. (Kuidas võtta vastu töölt koju tulnud pererahvast? Kuidas mööduda vastu tulevast koerast? Kuidas käituda, kui küünetangid välja võetakse?)
Millised on võimalused?
Hea Koera Kutsikate eelkool annab su koerale hea võimaluse tutvuda juba varases eas (alates 3. elukuust) erinevate häälte ja pindadega, kohtuda teiste koerte ja inimestega, õppida toime tulema piiratud olemisega. Kutsikate eelkoolis saab õppida, kuidas võiks koristamine õnnestuda ilma selleta, et kutsikas hammastega mopi otsas lehviks ja muudki veel.
Hea Koera Kodukoera põhikoolitus annab sulle oskuseid, millega koera käitumist “viisaka koera” suunas muuta. Keskendume treenimisoskustele, sest treenimine on suhtlemine ja vahendid suhtlemiseks peaksid olema selged ja arusaadavad mõlemale poolele. Selleks, et õppimine eduelamusi nii inimesele kui koerale pakuks, on programm hästi läbi mõeldud ning algab lihtsamate harjutustega nii inimesele kui koerale.
Põhikoolitusse võib tulla nii noore koeraga kui täiskasvanud sõbraliku koeraga.
Jõulud on saabumas ja kingituste valimine on detsembris tõsine lisatöö paljudele. Suur on me soov näha kingisaaja silmis siirast rõõmu. Kinkimine on alati riskantne. Soovime parimat, aga välja tuleb…vahel… nagu ikka… Seetõttu tekib mõnel inimesel mõte – kingiks looma? See tundub olevat ju kindla peale minek- vanaemale või lastele kassipoeg, koer, või suisa suur papagoi.
PALUN ÄRA KINGI JÕULUDEKS, SÜNNIPÄEVADEKS EGA MUUDEKS TÄHTPÄEVADEKS ELUSOLENDIT! Kinkides elusolendi, kingid tegelikult kuhja kohustusi ja kulutusi.
Kirjutan veidi lahti, mille kõigega on tarvis arvestada, kui on plaanis võtta looma võtta. Enamalt jaolt käib jutt koertest, aga tegelikult on põhimõtted üldisemat laadi ja kehtivad mis iganes loomaliigi puhul.
Kingimäed
Meie kiiret ja odavat mõnu pakkuv maailm on teinud ka kingitused nö odavaks. Kui vanasti kuulsid lugusid sellest, et “… Siis käis isa linnas ja tõi mulle kingiks saapad! Ja saia tõi ka. Ja kõik tuba sai saapa ja saia lõhna täis!” ja sa võid mõista kui väärtuslikud need saapad olid, siis praegu… asjad tulevad ja lähevad. Kingid tulevad ja lähevad. Üpris tavaline on, et kinke saavad lapsed jõulu ajal mitte 1 või 2 vaid 20. Kui üks kingitus on koer, siis muidugi on ta esialgu ilmselt meelelahutuslikus mõttes kõige vingem – interaktiivne ja puha. Aga see, et koer on tulnud koos nuku või ralliautoga, muudab ta mingis mõttes võrdseks kõigi muude asjadega. Kingitud asjad vajuvad sageli unustusse. Neist kasvatakse välja, nad kaotavad oma funktsiooni.
Asi vs elusolend
Elusolend pole asi. Elusolend on elus, ta nõuab pühendumist, mõistmist, kannatlikkust, aega, rahalist ressurssi. Mõnes mõttes on koerapidamine nagu lapse kasvatamine. Selle vahega ehk, et lapsed kasvavad ja muutuvad järjest iseseisvamaks, aga koer jääb meist alati sõltuma. Koeravõtt on isegi tõsisem pühendumine kui abiellumine, sest koera eluiga on keskmiselt pikem kui paljud eesti abielud. Lisaks saab inimene valida, kas ta otsustab sinuga koos elama hakata, lemmikloom aga mitte.
Loomal on omad vajadused, mis lähtuvad tema liigist ja tõust. Need ei sõltu üldse meie soovidest ega ka võimalustest. Võimalused tuleb luua ja vajadustega tuleb lihtsalt arvestada, sõltumata sellest, kas meeldib või ei. Loom on isiksus, kes võib olla väga ekstravertne ja suhtleja (mis võib ühele introverdist inimesele olla kaugelt liiga palju), või hoopis rahu ja vaikust armastav. Ja sageli ei oska me ka ette näha, milliseks ta kasvab. Kas looma kingiks saaja on arvestanud järgnevate aasta(kümne)te pikkuse kohustuse võtmisega? Oled kindel?
Kes vastutab?
Kinkimise juures on oluline üllatusmoment. Sageli me ei räägi kingi saajale, mida me plaanime talle kinkida. See tähendab, et ühel hetkel on inimene fakti ees, et nüüd on tal see loom, kes elab 3, 10 või 40 aastat.
Inimene peab vastutama selle eest, et loomal oleks hea elada (loe: rahuldatud erinevad vajadused) selles keskkonnas, kuhu ta võetud on. Loomaga koos elades peaks ideaalis tekkima looma ja inimese vahel suhe. Tugev usalduslik suhe, mille aluseks on teadmine, et pooled ei tee üksteisele haiget. Ja enamgi veel, teadmine ja usaldus, et ollakse üksteise vastu sõbralik ja arvestatakse teise vajadustega.
Otse loomulikult lasub sellise suhte loomise eest vastutus kingisaajal- inimesel. See tähendab, et inimene peab õpetama oma looma taluma hooldusprotseduure, õpetama teda enda juurde tulema ja näitama, et see on parim asi, mida teha. Samuti peab inimene pakkuma loomale võimalust sotsiaalseteks kontaktideks, ajutöö tegemiseks, piiavaks liikumiseks jm.
Kui looma vajadused on rahuldatud ja loom saab oma hooldajat (peremeest/-naist) usaldada, on loomaga elamine suur rõõm. Hea ja usalduslik suhe teisest liigist olendiga ning oskus suhelda arusaadavalt ja tulemuslikult teisest liigist loomaga, võib pakkuda väga suurt rahulolu.
Lapsele looma kinkimine tähendab aga tavaliselt, et vähemalt üks pere täiskasvanu vastutab selle looma heaolu eest, sest laps võib küll anda oma parima, ent ta vajab abi ja juhendamist. Looma hülgamine või tema uude kodusse andmine ei peaks olema võimalik variant tema võtmisest saati.
Millistest kohustustest käib jutt?
Teadmised
Ükskõik, kes koju on tulemas, teadmised selle loomaliigi ja tõu käitumise ja vajaduste kohta on vältimatult vajalikud. Millises keskkonnas neile loomadele elada meeldib, kas nad on häälekad või vaiksed, kas nad on suhtlevad loomad või eraklikud, kas neil on vaja elada koos oma liigikaaslastega või saavad nad hakkama üksi inimeste juures. Samuti on vaja teadmisi sellest, kuidas kujundada oma kodukeskkonda nii, et aidata loomalapsel kasvada heaks pereliikmeks, kes teab, millised käitumised on oodatud ja tasustatud.
Oskused
Kuidas saada aru, mida loom sulle ütleb oma kehakeelega? See nõuab tundide kaupa looma jälgimist ja silma treenimist, aga ka teadmisi ning oskust, et interpreteerida seda, mida me näeme. Kuidas treenida looma? Läbirääkimised või käskluste jagamine (= rääkimine) on kaugelt üks ebaefektiivsemaid treenimise ja käitumise kujundamise viise. Kas loomaomanik tunneb aga operantse tingimise põhimõtteid ja oskab positiivse kinnistuse kaudu käitumist juhtida? Ka selle õppimine võtab aega ja tahab harjutamist, eelkõige aga kannatlikku ja alandlikku meelt ning soovi luua head ja usalduslikku suhet.
Aeg
“Nii tore on, kui tuled töölt koju ja koer sulle vastu jookseb! Ikka on ju koerad olnud. Teed talle paar paid ja pärast saab kohe parem. Oled vähem närvis, kui pere juurde tuppa jõuad.” Koer on siin instrumentaliseeritud stressipalliks. Selleks, et stressitaset alla saada, soovitan hingamisharjutusi.
Koer vajab oluliselt rohkem ja mitmekesisemat suhtlust, mh jalutamine erinevates keskkondades ja ka halva ilmaga. Koeral on vaja küüsi lõigata ja karva hooldada. Dekoratiivse välimusega koera puhul võib igasse päeva lisada 10-30 min kammimiseks. Pahatihti on vaja teha ka raviprotseduure. Temaga on vaja mängida, teda on vaja treenida. Sõltuvalt loomast kulub talle päevas 1-3 tundi. Koertele ja sotsiaalsetele loomadele kulub aega pigem rohkem kui vähem.
Raha
Seda on alati veidi liiga vähe ja seda kulub alati liiga palju. Kui sul on aga loom, siis kulub raamatute, koolituste, treeningute, vahendite ja arstide peale. Sagedamini, kui omanikud arvavad, võivad loomaarsti arved hea ja asjatundliku abi eest küündida sadadesse eurodesse. Lisaks on vaja erinevaid vahendeid – rihmasid, mänguasju, pesasid, joogikausse, rihmasid, puure jpm. Kõik maksab. Ja arusaadavalt ei saa lapsele panna kohustust, et ta oma taskurahast peaks loomale soetama kõik vajaliku. See pole mõeldav. Pensionäri puhul on samuti küsimus, kui palju tal pensionist lisaks söögile ja üürile üle jääb. Kas kinkijad plaanivad koera ülal pidada?
Mida siis teha, kui tundub, et lähedasel peaks ikka loom olema, aga ise ta seda ei võta?
Räägi oma plaanist
Loom ei peaks olema üllatuskingitus. Arutage kingisaajaga läbi, kes see loom võiks olla, uurige viimase aastakümne allikatest, mis põhinevad teadusuuringutel, millised on selle looma/ tõu eripärad ja vajadused, kui häälekad nad on (probleem korteris), kui palju liikumist vajavad, kui kerge on igapäevaselt hooldada. Väga oluline on ka see, et leiate hea kasvataja, kellelt looma võtta. Kutsika varases lapsepõlves valitsenud olud ja ema stress mõjutab tugevalt tema hakkama saamist tulevases elus. Ei ole mõistlik võtta kutsikaid, kes on esimesed 2 kuud kasvanud kusagil laudanurgas.
Võta aega!
Võtke aega! 3 -6 kuud on täiesti normaalne aeg, et teha tööd ja uurida, kust loom võtta, et panna hea alus järgnevale 10 õnnelikule aastale. Millised on iga loomaliigi või ka koeratõu vajadused, seda tuleb uurida enne, kui loom võetakse. Linnu koju võtmine võib tähendada, et sisekujunduses tuleb teha suuremaid muutusi. Kutsika koju võtmine tähendab tavaliselt seda, et umbes pool aastat on kingad mütsiriiulil ja raamaturiiulid barrikadeeritud, suured toataimed evakueeritud ja antiiksete klaverite jalad polsterdatud. Maitsekat sisekujundust kõrgelt hindavate inimeste jaoks on see väga kõrge hind.
Mõelge veel läbi, kas see kõik on seda väärt. Kas võimalikud riskid – koer, kes on oma tõu kohtaebatavaliselt tundliku närvikavaga, kes on oma tõu kohta ülienergiline, kel avalduvad erinevadhaigused, mida on vaja ravida… Kes annab selleks vahendeid? (Vanainimesel ei pruugi selleks piisavalt raha olla).
Kui ilma koerata/ papagoita elada EI saa, siis tuleb ta võtta. Muul juhul –saab käia varjupaigas, kohtuda sõpradega, kel on loomad. Las loomi võtavad need, kes tõesti on valmis looma heaolu eest seisma. Papagoid ilusajaks võtta on julm. Koera võtta selleks, et koerad on ikka olnud ja tore, kui ta õues on… Saame omavahel juttu puhuda, kui ta tunnikeseks maja taha metsa jalutama viime… on julm sotsiaalse ja intelligentse looma suhtes.
Lood elust
Lisan mõned näited sellest, kuidas koera läbi mõtlemata võtmine või kingiks saamine on muutnud omanike elu nii, et nad on saanud rohkem kannatusi, kui nad oleksid ise kunagi arvata.
Üks Vana ja Teine suur
80-aastasel vanaproual suri 14-aastaseks elanud labrador, kellega nad viimastel aastatel olid jalutamas käinud. Koera ja ta perenaise tempo jalutuskäikudel oli sünkroonis. Siis aga koer suri. Kurbus oli vaieldamatult suur. Lapsed otsustasid kinkida emale uue koerakutsika. Kutsikas oli armas – valge tumedate laikudega lontkõvaline kuts. 7- kuuselt aga küündis koera turjakõrgus perenaise puusanukini. Koer oli kõrgejalgne, atleetlik, midagi paistab olevat kesk-aasia lambakoerast päritud, midagi jumal-teab-kellelt. Koer tahab joosta, aga ei tule kutse peale hästi juurde. Vahel näitab teistele isastele hambaid. Seetõttu peab enamasti jalutama rihmas. Selleks, et omanik suudaks paremini kinni hoida, on ta pannud koerale kaela ogaketi. Koer jalutab oma omaniku tempos – väga aeglases kõnnis. Kui nad teisi koeri näevad, siis proovib koer teise koera juurde saada. Kavatsused on vahel segased. Ehk mäng? Aga võibolla ka mitte… Erutus on kõrgel igatahes… Tal on mõned sõbrad, kellega ta teatud aegadel saab lipata vabalt. Kui aga siis keegi võõras silmapiirile ilmub, on koer uustulnuka juures ja omanikul koerale järele jõudmine võib võtta 4-5 minutit või rohkem, sest distants, millelt koer ära jookseb, võib olla paarsada meetrit… Sellise olukorra tagajärjel on nendega samades jalutuskohtades käivad teised koeraomanikud pidevalt hirmul ja vaatavad kella, millal neid “ei tohiks jalutamas olla”, millal saab rahulikult jalutada ja millal tuleb ette-taha-kõrvale pilke heita. Selles suhtes ei saa koera vajadused kaugeltki rahuldatud. Vahel saab ka vana perenaine pragada, et ta oma koera ei ohja. Teisest küljest – puhtfüüsiliselt ei olegi see tema jaoks võimalik. Pole just match made in heaven… isegi, kui nad üksteisest hoolivad…
*****
inimese Füüsilised piirangud ja energiline koer
Teine näide kus lapsed kinkisid emale koera, et ema liiguks veidi rohkem, sest tervis hakkas tasapisi käest minema ja kaal ohtlikule tasemele tõusma… Kingiti beagle. Beagle on võrdlemisi madal, väga energiline jahikoer, kes sageli ka haugub. Omaniku jaoks oli selle beagli energiatase kaugelt liiga palju. Samuti ei saanud omanik kükitada ega põlvitada, aga kuidas sa koeraga mängid või teda igapäevaselt hooldad, kui liikumine sellisel viisil raskendatud? Muidugi, kõik on hea tahtmise korral võimalik, aga selleks on vaja investeerida kõigepealt mõttejõudu ja siis ellu viia teatud ümberkorraldused selleks, et vajalikke protseduure korraldada, milliseid vahendeid on vaja, kuhu need paigutada, et kõige vajalikuga saaks hakkama… Ja kas selleks korteris ruumi on…
*****
Häälekas koer – peres lahkhelide tekitaja
Noor pere otsustas võtta väikese spitsi. Teate küll – väike karvapall – nagu mängukoer näeb välja (Lemmikloomade salaelu filmis väike naksakas tegelane, kes oma suure sõbra päästis). Imearmas. Imeväike. Tundub lihtne – saab igale poole kaasa võtta. Mida uued omanikud aga ei teadnud, oli see, et spitsid hauguvad väga palju. Ja nüüd on perre sündimas tita ja see haukumine muutub tõeliseks nuhtluseks… Kui koeraga pahandada, siis muutub käitumine hullemaks, sest pahandamine muudab koera ärevamaks. Aga kuidas siis? Nüüd käin neid õpetamas… Individuaalkoolitus on kallim kui grupitrenn, aga grupitrennis kõiki probleeme lahendada ei ole võimalik.
*****
Kalapidamine
Ja üks isiklik kurb kogemus looma kingituseks saamisest… Ühel jõulupeol tegid kenad inimesed kõigile oma sõpradele kingituse… Kõik pered said kilekoti, milles oli 1 kuldkala. Ega siis midagi… (Polnud veel internetiajastu.) Ostsin loomapoest kerakujulise akvaariumi (sisuliselt klaaspurgi), veidi kalasööki ja panin selle klaveri peale… Ilmselt kõik kalasõbrad teavad tänaseks, et sellises purgis looma hoidmine mõjub tema ajule halvasti ja seda ei peaks tegema. Teiseks kuulsin hiljem kalasõprade käest, et kuldkalad tahavad elada mitmekesi. Ja kui ma avastasin, et ma olen unustanud kala söögikorra ja nii mitmel korral nädalas, otsustasin meie Hubbile leida parema kodu. Õnneks leidsin. Vabandasin tema ees oma teadmatuse pärast ja mõtlesin mõrult, miks meie vaene Hubbi pidi olema kingitus inimesele, kes polnud sugugi valmis (ega tegelikult ka huvitatud) kalapidamisest.
*****
Papagoi kingiks?!
Üks kogemus seoses lindudega. Ühes väga ilusas pulmas tegi pruutpaar pulmapäevale järgneval hommikul kingituse emadele. Imeilus mõte, aga… Kingiks olid mingid suured papagoid… Ei olnud viirpapagoid. Olid u 30-40 cm kõrged ilusad linnud. Tol ajal polnud mul aimugi, mis liik ja tänaseks ei mäleta enam nii täpselt… Mida aga tegelikult kingiti? Kogu kodu sisustus tuleks üle vaadata – nipsasjad ära, aknaid ei saa nii lahti hoida, nagu vanasti. Palju treenimist, et need loomad käsi katki ei nokiks, sest kui neist nö üle sõita (nüüd tuled ja lõikame küüned ära), siis suur papagoi võib öelda väga otsustavalt ja tuntavalt, mida ta sellisest lähenemisest arvab. Kuna nad on väga intelligentsed, tuleb neile pakkuda palju ajutööd, sest muidu lähevad nad stressi ja nende käitumine võib olla inimesele pea väljakannatamatu. Sellised linnud elavad looduses 80 aastat. Vangistuses elavad sellised linnud vähem, aga mõnekümne aastaga peaks arvestama.
Seega – looma kinkimine on sageli ebaõiglane nii kingi saaja kui kingitava looma suhtes. Maailmas leidub lõputult asju, elamusi ja muud, mis on ohutumad ja paremad kingitused kui loom. Las loom tuleb siis, kui sel perel või inimesel pole võimalik ilma temata elada.
