Silt: Koer

kutsikas

Kutsikad ja avatud talude päev

Published on by Hea Koer

Võtame, palun, selle kutsika! 

Kohe-kohe on üle Eesti jälle tulemas avatud talude päev. Avatud talude päeval näidatakse külastajatele erinevaid nunnusid loomi ja loomalapsi. Muuhulgas võib osades taludes ka kutsikaid ja kassipoegi näha. Ja veelgi enam, osades kohtades pakutakse külastajatele kutsikaid.

Mis juhtub siis, kui lähed lastega talusse vaatama loomi ja loodust ja lapsed kuulevad, et need kassi- või koerapojad on ära anda? Kui paljud lapsed EI ütle, et “Võtame kutsika!”

Vanematel on sellega seoses sageli vastakad tunded. “No tegelikult on need kutsikad ju tõesti nii armsad! Ja see ema paistab olevat ju päris chill, temaga ei paista küll mingit muret olevat…  Küllap on ka kutsikad sellised! Miks nad ei peaks?! Aga teisest küljest, kas me ikka saame koeraga hakkama? Kas meil on piisavalt aega?”Ja siis hakkad peas läbi käima kõiki oma sõpru-koeraomanikke, kelle koerad hirmus toredad on. Ühtlasi hakkavad aga meelde tulema ka koerad, kellest justkui ainult häda ja viletsust tekib. Ja ongi segadus

Väldi emotsiooni pealt tehtud otsust!

Jättes kõik muu kõrvale- emotsioonil põhinev koeravõtt on enamasti vale!  Koer on intelligentne, tundev ja sotsiaalne loom, kellel on vajadused, millesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. 

kutsikad taluõues
foto: Joanna Rae Lopez Unsplash

Ressursid – aeg, raha, õppimine, kannatlik meel, keskkond, seltskond

Kui palju lapsi teil peres on? Kui vanad nad on? Kui palju sinu aega ja pühendumist nad vajavad? Kas sinu elu on hetkel selles faasis, kus kõigele lisaks on koera vajaduste jaoks piisavalt aega, raha ja vaimset ressurssi? Jah, seda kõike on tarvis kuhjaga, sest sa ei tea mitte kunagi ette, milline see kutsikas ikkagi päriselt on, kes su koju saabub!

Mõnel on tohutult palju energiat, mida sa pead aitama tal kulutada konstruktiivsel kombel. Mõnel ilmneb juba mõne kuu möödudes mõni tõsine tervisehäda. Mõni on erinevates situatsioonides ärev. Jne jne. Selleks, et kutsikas üles kasvatada, on vaja nii sisemisi ressursse (kannatlik meel, õppimishuvi, empaatia) kui väliseid ressursse (sobiv keskkond, raha, aeg).

Raha

Heaolu ja ravi

Raha kulumisele eriti ei mõelda, kui võetakse segavereline peaaegu-tasuta-kutsikas. Koera soetamishind on alati väiksem kui püsikulud aastas.

Raha on väga oluline lemmiklooma heaolu tagamiseks. Näiteks veterinaari juures käimine maksab. Vaktsineerimine, ussikuurid ja ravi maksab samuti. Kui su koer vajab tõsisemat karvahooldust, siis ka grooming maksab. Ja muidugi on raha tarvis kõigi koeratarvete jaoks, mida alguses on ikka üksjagu – alates rihmadest ja pesadest kuni toidu, mänguasjade ja heade küünetangideni. 

Koolitus

Koolituse eesmärk ei ole koera tsirkusekoeraks muuta ega teda täielikult inimesele allutada. Loomatreenimist peetakse tänapäeval looma heaolu jaoks vältimatult vajalikuks. Loomatreenimise eesmärgiks peaks olema loomale nende oskuste õpetamine, mis aitaks tal tema elukeskkonnas maksimaalselt hästi toime tulla.

Koolitajat tasub valida väga hoolikalt, sest koolitus sisaldab endas alati ka koolitaja eetilisi tõekspidamisi ning põhimõtteid.

Kas koolitaja on väljendanud selgelt ja üheselt mõistetavalt, mida ta koolituses oluliseks peab? (Näiteks “positiivne kinnistus” on teaduses täiesti selgelt defineeritud termin ja seega tead, mida oodata.) Milliseid meetodeid koolitaja kasutab? Kas eesmärk pühendab abinõu, st kas on ükskõik, milliseid võtteid kasutatakse, peaasi, et koer kuuletuks? Veel tänasel päeval on ka Eestis koolitajaid, kes mesimagusal häälel näitavad videos koera poova rihmaga kõrvalkäigu õpetamist ning koera “jalaga roiete tagant katsumist” (= jalahoop kõndimise ajal koerale kõhtu).

Või on koolitaja eesmärk vastastikuse usalduse ja suhte tugevdamine läbi õpetamise? Koera heaolu seisukohalt on vahe tohutu! Kas sa tahad oma tulevasele koerale, tulevasele pereliikmele parimat? Ma usun, et just seda sa soovid. Seetõttu tasub uurida koolitaja tausta ja tasub ka arvestada, et head koolitajad on ka end palju koolitanud. Seetõttu on sageli ka hea koolitaja koolituse hind mõnevõrra kõrgem. (Kuigi alati hind haridust ja kogemust ei peegelda.)

Kui sa loed minu koolituste tutvustusi ning mu blogipostitusi, siis ilmselt juba tead, et minu jaoks on koera ja inimese heaolu primaarsed. Selleks kasutan positiivset kinnistust läbivalt kõigil oma koolitustel valdavalt. Ühtlasi on minu jaoks oluline, et inimene õpiks miks? ja kuidas? me koera treenime ning saaks nii iseseisvaks koerainimeseks, kes mõistab, kuidas koera käitumist ja emotsioone mõjutada. Drilli ja dressuuri ma ei armasta. Harmooniline kooselu teisest liigist loomaga on siht, kuhu poole ise püüdlen ja aitan oma õpilastel liikuda.

Appi, seda kõike on nii palju!

“Nii palju on vaja teada! Ma tahan ju ainult segaverelist koera!“, võid sa mõelda. Aga koer pole kunagi ainult koer! Koer on terve maailm! Ta on isiksus. Väga erinev inimesest oma tajude ja päritolu poolest, ent ometi täiesti täielik omaette maailm. Ta pole meie jaoks ja meie pärast. Ta on ise. Ja meie saame olla talle toeks ja õpetada talle oskusi, mida ta inimeste maailmas vajab. 

Aeg

Noorele koerale peaks aega kulutama vähemalt 2 tundi päevas. Alates pissitiirudest, hooldusprotseduuridest kuni treenimise ja mängimiseni. Siin ei saa hinnaalandust teha! Koerad on sotsiaalsed loomad, nad vajavad oma inimeste tähelepanu ja aega. Vahel vajavad noored loomad aega rohkemgi, sest kõik reeglid, kohad, ootused on uued, mida selgeks saada. Mida enam aega koera esimesel eluaastal temasse investeerid, seda paremaid vilju tulevikus naudid!

Süvenemine 

Jah, süvenemist on vaja igal sammul. Alates koera tervise, käitumise, arengu kohta lugemisest kuni sobivate ja ohtlike mänguasjade ja toidu väljaselgitamiseni. Samuti tuleb koolituses ette hulk küsimusi. Mitte keegi ei saa lõpuni öelda, kuidas sina oma koera kasvatama pead. On olemas teaduslikud põhimõtted, mis selgitavad, kuidas käitumised muutuvad tugevamaks ja nõrgemaks, kuidas me koera emotsioone mõjutada saame ning millist mõju avaldab kutsika sage stressamine mänguga ja vähene puhkus jne jne. Ometi on just sinul tarvis teha palju olulisi otsuseid, mis puudutavad sinu pere, sinu kodust keskkonda, sinu eetilisi tõekspidamisi, sinu unistusi oma koerast ja koeraga tegelemisest.

Tasu

Nüüdseks võib kogu koerapidamine tunduda tohutult pingutustnõudev. Kus on tasu? Üksteisemõistmine, usaldus ning kiindumus teisest liigist loomaga on mõne inimese jaoks tasu, mis korvab kuhjaga selle süvenemise ja aja-, raha- jm kulu. Sügav usaldus on kingitus loomalt. Aga see kingitus tuleb meil hoolika tööga välja teenida. Hoolika töö all pean silmas head treenimist, koera vaimse ja füüsilise heaolu eest hoolitsemist, koera suhtes sõbralik ja kannatlik olemist ka, ja just eriti siis, kui miskit on valesti läinud ja ka koera soovide ja eelistustega arvestamist. 

Me saame tänu koertele õppida end väljendama teisiti, vähem nõudes, rohkem juhendades, rohkem positiivset tagasisidet andes. See harjumus laieneb hiljem edasi ka inimestega suhtlemisele – see on lisaboonus koera positiivse kinnistamise kaudu õpetamisel, mis parandab ka meie suhteid teiste inimestega.

Kuidas siis ikkagi seal avatud taludes otsustada? Kas lapsele võiks koera võtta?  

Esmalt vasta palun jah või ei vastuseks küsimusele – “Kas sina tahad koera?”  (Vasta enne, kui allapoole kerid!)

.

.

.

.

.

.

Mis sa vastasid? Kui see ei olnud kõlav, selge ja ühemõtteline “Jah!!!”, siis ära kindlasti sealt avatud talude päevalt koera võta!

Kui koerasoov on aga ikkagi mitme pereliikme suur soov, siis tasub ühiselt läbida minu loodud veebipõhine programm  Võtaks koera?, et saada rohkem selgust, kas praegu on õige aeg ning saada rohkem teadmisi sellest, millele te tegelikult “Jah!” ütlete, kui te koera võtta otsustate.

Võtaks koera

Võtaks koera? on 7 moodulist koosnev veebipõhine programm. Igas moodulis leiad vastuse ühele olulisele küsimusele seoses koera võtmisega. Igas moodulis jagan sinuga infot, mida olen näinud koeravõtjaid vajavat. Lisasin kursusesse nii need teemad, mille osas on  koerasoovijad minult nõu küsinud kui ka mured, mida olen oma klientide juures näinud ning kus olen mõelnud “oh, oleks nad seda ometi enne teadnud!” Nüüd on sinul olemas võimalus teada enne! 

Selleks, et kursusega liitumine oleks lihtsam, on võimalik maksta ka kahes jaos. 

Tagasisidet osalejatelt Võtaks koera? programmile

Marii:

“Minu suur tänu ja kummardus seda kursust loomast! Loodan, et kõik kel soov ja plaan omale kunagi koer võtta leiaks tee selle kursuseni. Minu jaoks see teekond oli tohutult inspireeriv, sügavalt enese sisse mõtlema panev. “

Mart:

“Võtaks koera? programmis saime aru, et see tegu oleks võrreldav veel ühe lapse saamisega! Mõistsin, et pean veel ise veidi kasvama, et koer võtta!”

Tanel:

“Ma olen koertega üles kasvanud ja pean end koerainimeseks, aga nii palju põhjapanevat ja põnevat uut arusaamist koerast kui liigist ei osanud küll oodata! Minu jaoks avanes terve uus maailm!”

võtaks koera

PS: Aga kui talunik ähvardab kutsikad magama panna, kui te üht endaga kaasa ei vii? Mis siis? Siis tuleb ju kutsikas päästa ja ta koju tuua?! 

EI!! Palun mitte! Kui sa võtad sellise ähvarduse peale kutsika, siis see ainult kinnistab inimese käitumist, mis laseb emastel koertel tiinestuda kontrollimatult (vahel suisa igal innaajal). Küll võiks sellisest talunikust teavitada kas loomakaitseorganisatsiooni (ELS või ELL või PTAd ehkPõllumajandus- ja Toiduametit), sest selline suhtumine on omane kutsikafarmi pidajatele.  

Kainet mõtlemist ka nunnude kutsikate juures! 15-aastase suhte alustamine nõuab hoolikalt läbikaalutud otsust!

Kui koer kaitseb toitu

Published on by Hea KoerLeave a comment

Koertele on omane endale hoida asju, mida nad hindavad ning kardavad kaotada. Söök on eluks hädavajalik, ja seega väga väärtuslik ressurss. Pole sööki, pole elu. Kuidas erinevad koerad reageerivad inimesele, kes toidule ligineb või proovib seda enda valdusse saada, võib erineda. Sellegipoolest on toidu kaitsmine normaalne koera käitumine.

Toidu kaitsmine on koerte adaptiivne käitumine, mis ilmneb olukordades, kus koer tajub ohtu elutähtsale ressursile. Ühes USAs 2012 aastal tehtud esialgses uuringus valiti osalema 96 varjupaigakoera, kes oma toitu inimese eest kaitsesid. Nende 96 koera käitumist hinnati uuesti 3 päeva, 3 nädala ja 3 kuu möödumisel peale uude koju jõudmist. Selgus see, et vaid üksikud vajupaigas toitu kaitsnud koertest kaitsesid seda ka kodudes.1

Miks koerad kaitsevad toitu?

Varased kodustunud koerad toitusid jääkidest. Nende ellujäämine sõltus sellest, kui palju toitu nad suutsid leida ja enda valdusesse saada. Võistlust ressursside pärast mõjutasid geneetika, isiklik ajalugu ja see, kui palju toitu oli saadaval.

Koerte vajadused võivad vahel omavahel vastuollu minna. Selline konfliktis koer hakkab proovima uusi lahendusi ning kui mõni neist annab talle soovitud tulemuse, siis on tõenäoline, et see käitumine kordub ka tulevikus.2

Koera heaolu seisukohast on väga oluline, et me ei paneks koeri valima kahe talle olulise väärtuse vahel.

Etoloogide üldine seisukoht agressiooni kohta on järgmine: agressiooni peamine eesmärk on jagada piiratud, kuid olulisi ressursse grupiliikmete vahel. Kui kättesaadavate ressursside hulk väheneb, siis tõuseb huntide grupis agressiivse käitumise juhtumite arv. Sarnaselt on gruppides elavatel koertel söögi juures registreeritud enam agressiivset käitumist. Agressiivne käitumine koertel täidab eelkõige informatiivset ülesannet. 3

Ritualiseeritud valvamiskäitumised on koertel püsinud hoolimata nende kodustamisest. Koertel on välja kujunenud erinevad ritualiseeritud kaitsmisviisid – nad võivad mokki tõsta, jõllitada teravalt silma, nende keha võib kangestuda, nad võivad teha erinevaid häälitsusi ning isegi hammustada, kui neile lähenetakse. Peale söögi võivad koerad valvata veel oma järglasi, paarilist, magamiskohta, lemmikkohtade ja inimeste lähedust. Valvamiskäitumine on rituaalne ning see pole mõeldud kahjustamiseks, ent see võib panna ohtu inimese, kes ei arvesta koera kehakeelega ning ei vasta sellele adekvaatselt. 1

Koerte käitumine on agressiivsem, kui ressursid on piiratud.

Kas ainult koerad?

Kujutle, kui lähed restorani ning sulle tuuakse toit ette, ent iga hetk võib tulla kelner ja söögi su eest jälle minema viia. Tekitab kerget ärevust, eks? Ja kui sa ikka väga näljane oled või toit sulle väga maitseb, siis võib ka tekkida tunne, et tahaks talle halvasti öelda. Või äsada. Kui sul on seda sööki vaja, et elus püsida, siis viisakuste vahetamise faas võib jääda õige lühikeseks.

Mina mäletan nõukaaja lõpu puuduste aega. Kuigi olin laps ja ei pidanud ise muretsema oma ellujäämise pärast, mäletan seda, kuidas inimesed krabasid lettidelt, trügisid küünarnukkidega, pilk ainult sellel juustukeral või lihatükil, mis (sõna otseses mõttes) võiski tagada ellujäämise. Lapsele oli see oli hirmutav. Ajad olid aga sellised, et midagi polnud saada ja süüa oli ikka vaja. Ressursside puudus muudab ka inimesed agressiivsemaks.

Mälu värskendamiseks või enese kohaliku ajaloo ja inimsoo käitumise eripäradega kurssi viimiseks lisan artikli lõppu viite nõukaaja defitsiidi kohta.4

Toidukausiharjutus kutsikakoolis- milleks?

Igas Kutsikate eelkooli grupis (2-4-kuustele kutsikatele) teeme harjutust, kus paneme kaussi toitu ja siis juurde ja juurde ja juurde ja juurde. Enne, kui toit otsa lõppeb, tuleb toitu juurde. Oma vanuse ja negatiivsete kogemuste puudumise tõttu sobib selline harjutus enamikule 2-4-kuustele kutsikatele. (NB! Ära proovi seda teha vanema koeraga, kes valvab toitu! See teeb ilmselt asja hullemaks. Loe edasi!)

Kui küsida inimestelt, mida me teeme ja milleks, siis sageli tuleb vastuseks midagi sellist “Selleks, et ta teaks, et kätt ei tohi hammustada.”

Ei. Me ei tee seda harjutust selleks, et ta teaks, et ei tohi hammustada. Me teeme seda harjutust selleks, et koer ei tunneks vajadust hammustada, sest ta on õppinud usaldama ja see inimene on oma käitumisega pälvinud koera usalduse.

Kuigi meie vaatepunktist on tulemus ju sama – koer ei hammusta kätt – on koera seisukohast vahe valgusaastate pikkune. Ühel juhul tekitame teadmise, et iga hetk võib keegi midagi ära võtta ja sa pead leppima. Teisel juhul tekitame teadmise, et kui inimene tuleb, on hea, sest ta pillab palakesi kausi sisse. Ja kui see inimene soovib kausi üles võtta, siis on see suurepärane, sest inimene paneb kaussi tavaliselt midagi ülihead ja annab koerale. Just seepärast tasub koeral lubada inimest kausi juurde.

Mida tehti mainitud uuringus, et toidu valvamist vähendada?

Kõne all olevas uuringus lisati koerad kohe nö “toiduprogrammi”, mis tähendas järgmist:

  • toit oli pidevalt saadaval,
  • osa koera päevasest toiduportsust said nad söögimänguasjast või nuputamist nõudva tegevuse kaudu
  • välditi igasugust erutust söötmise ajal
  • vihjati koer istuma enne toidukausi põrandale panemist.

Adopteerijatel soovitati vältida igasugust konflikti koera söögiajal (nt panna oma käsi korduvalt söögikaussi või võttes kaussi koeralt ära). Oluline oli, et koer saaks süüa ilma igasuguse häirimiseta. Ainus kokkupuude inimesega söögi ajal oli selgepiiriline ja positiivset assotsiatsiooni loov. Kui inimene möödus toidukausist, siis pillas ta sinna kõrge väärtusega maiuseid.

Ohtlikud soovitused

Kahjuks ringlevad Eestis tänase päevani soovitused näidata koerale, kes on peremees, mitte lasta koeral endale pähe istuda, mitte mingil juhul taganeda, kui koer uriseb jne. Selle juurde kuuluvad sageli sellised teaduslikult täiesti ebapädevad ja terve mõistusega raskestimõistetavad soovitused nagu “tee, nagu sööksid koera kausist esimesena, sest ta peab teadma, et tema on karja alam liige” või ka “kehtesta ennast, vajadusel füüsiliselt koerale koht kätte näidates”.

Koer on koer. Kui mina võtan endale koju elama teisest liigist elusolendi, siis pean mina õppima ennast talle arusaadavaks tegema ilma valu ja kannatust põhjustamata. Me ei võta ju koeri koju selleks, et neid kolkida ja maha tampida! Me võtame need intelligentsed ja tundlikud loomad selleks, et nende seltskonda, isiksust ja nutikust nautida!

Kui koerale läheneda suhtumisega “ära lase pähe istuda”, siis saadab inimest pidev mure selle pärast, kui palju on tal veel edumaad jäänud ja kas koer on juba “pähe istumas” või mitte. Selle pideva mure taustal hakatakse rumalalt käituma. Vägivallatsetakse vaimselt ja füüsiliselt, et oma edumaad säilitada ja “näidata koht kätte”. Selline käitumine rikub nii inimese-koera suhte kui koera psüühika.

Sa ei saagi teada, milline isiksus su koer on, sest ta ei julge näidata, mis talle meeldib ja mis mitte. Millised olukorrad talle raskusi valmistavad, millega on rohkem tegelda vaja, et ta koguks usaldust elu ja ümbruse suhtes.

Loomakaitseseaduse järgi on loomadele valu ja kannatuste põhjustamine keelatud. Millegipärast on see paljude kasvatajate ja koolitajate jaoks vaieldav punkt. Talupojatarkus on sageli see lipp, mida sel puhul kõrgel lehvitatakse, aga haridus – teaduslikul teel leitud tõsiasjad on pisendatud eluvõõraks nähtuseks, kuna nende teadmiste rakendamise oskused neil inimestel puuduvad.

Eetiline küsimus

Eetika tegeleb küsimustega Mis on õige? Mis on hea? Võttes oma koju teisest liigist looma, on endalt nende eetiliste küsimuste küsimine vältimatu! Millist elu ma tahan oma armsale koerale pakkuda? Millist elu tahan oma koeraga elada? Mida peaksin mina ja mu koer oskama, et ka ühiskonnaliikmete jaoks oleks minu valik (nii) õige ja hea (kui võimalik)?

Eks koeraga suhtlemise viis sõltub ka inimese tundlikkusest ja empaatiavõimest, aga eelkõige on küsimus eetilistes põhimõtetes. Milliseid meetmeid olen valmis kasutama selleks, et soovitud tulemuseni jõuda? Kas need on minu õppijat (koera) toetavad?

Ka siis, kui mõnes koolitusgrupis osaled, tasub teha inventuuri treeningprotokollides. Esmalt tasub vaadata iga üksikut harjutust: kas koerale õpetatakse soovitud käitumist (käitumise tugevamaks muutmine, kinnistamine) või surutakse alla soovimatut (keskendutakse sellele, mida ei taheta, karistatakse soovimatut käitumist)? Positiivne kinnistamine asenduskäitumiste õpetamiseks on kaugelt kõige tõhusam soovimatute käitumiste vähendamiseks.

Haridus on oluline! Igal koerainimesel peaks tekkima arusaamine koerast sellisena nagu ta on (liigilised, tõulised eeldused) ja huvi selle vastu, kuidas selle konkreetse koeraga koos hästi elada saab, arvestades mõlema vajadusi.

Ajend selle artikli kirjutamiseks…

…5-kuune retriiverikutsikas, kes kaitses oma toitu. Kui inimene sööva kutsika lähedale tuli, siis kutsikas läks silmnähtavalt pingesse, kõõritas silmanurgast inimest ja kui käsi koerale või kausile lähenes, siis hakkas kutsikas lõrisema, söömise tempo kasvas umbes topeltkiiruseks. Inimene proovis õpetuste järgi teha ning võttis kutsikal turjast kinni ja eemaldas söögikausi. Turjast võtmise peale üritas kutsikas inimest rünnata. Inimene oli abi otsinud kasvatajaga rääkides ning internetist uurides. Kõige enam jäi meelde kasvataja soovitus: ära lase tal pähe istuda. Näita talle, et sinuga nii ei või! Võta toit eest ära, hoia kutsikat söögita 24h (!?!?). Kui vaja, kehtesta end füüsiliselt Jne.

2 nädalat peale 2-tunnist individuaaltundi, kus söötsime kutsikat käest ja arutasime läbi, kuidas söögisituatsiooni korraldada, andis kutsikaomanik tagasisidet:

Peale Sinu käiku on meie elu muutunud rahulikumaks ja mõnusamaks!
Aitäh, et meile appi tulid!

Koerad väärivad seda, et õpiksime, areneksime ning aitaksime neil elada parimat võimalikku elu! Elu ilma hirmu ja valuta.
Elu turvaliste õppimisvõimalustega ja heade kompanjonidega turvalises keskkonnas .

Viited

1 Mohan-Gibbons, Heather, Weiss, Emily, Slater, Margret, Preliminary Investigation of Food Guarding Behavior in Shelter Dogs in the United States. avaldatud 2. sept 2012 Animals (Basel)

2 McGreevy, Paul, AA Modern Dog’s Life. How to Do the Best for Your Dog. The Expereiment, LLC, New York, 2010, lk. 229

3 Miklosi, Adam, Dog Behaviour, Evolution and Cognition. Oxford University Press, New York 2009, lk. 171

4 Nõukaaja defitsiidist loe siit.

Kuidas ära hoida ja ära tunda maokeerdu?

Published on by Hea Koer

Hiljuti kohtusin ühe endise õpilasega, kes rääkis oma elust ameerika akita (55kg) ja siberi huskyga (30). Viimane oli just õppinud end üle selja rullima.

Rullimine on üks armastatud trikke, mida koerasõbrad oma neljajaglsetele õpetavad. See algab lamamisest, sealt veereb koer külili, üle selja, teisele küljele ja siis jälle lamama. Ja see näeb efektne välja sõltumata koera suurusest. Ometi on sellel trikil selline risk, mille pärast näiteks loomaarstid ei pööra koera kunagi üle selja teisele küljele – see võib koera mao nö sõlme keerata.

Mis on maokeerd?

Kujutle, et koera magu on nagu paun kahe paela otsas (söögitoru ja kaksteistsõrmiksool). Kui makku satub sööki ja seal tekivad gaasid, siis magu paisub. Mao laienemine tähendab seda, et mao sisu ei saa edasi liikuda, sest mao paisumine on viinud selle alumise otsa sellisesse asendisse, mis takistab toidu ja gaaside edasi liikumist. Kui magu paisub (gaasid, toit, vedelik) ja ka pikiteljel tiiru peale teeb, on paun kinni – midagi ei liigu sisse ega välja. Seedimisprotsess toimub aga edasi. Rõhk maos kasvab.

Kui tahad näha

Kuidas see välja näeb?

Gaaside tõttu, mis maost välja ei saa,

  • läheb koera kõht punni (kõht muutub suureks ja kõvaks). (Kui kõht pole punnis ja kõva, ent näed teisi sümptomeid, siis see ei tähenda, et poleks maokeerdu!)
  • öögib, proovib oksendada ja/või häda teha, ent edutult
  • tunneb ebamugavust, rahutust. Need on varased märgid. Hiljem võib koer muutuda ka apaatseks.
  • ilastamine on suurenenud
  • koer seisab esijalad harkis ja kael ette sirutatud. See asend aitab tal veidi paremini hingata. Magu rõhub kopsudele ning ta proovib instinktiivselt tekitada kopsu rohkem ruumi õhu jaoks viies küünarnukke kehast eemale.
  • hingamine on kiire, raske, pinnapealne.
  • kiire pulss.
  • kahvatud igemed
  • kokkukukkumine

Kui 1-3 tundi peale sööki näed neid sümptomeid, siis jäta kõik muu pooleli ja KIIRUSTA kliinikusse, sest koera päästmiseks on aega väga napilt!

Miks see eluohtlik seisund on? Sa ei näe koerale peale vaadates neid olulisi protsesse, mis muudavad selle seisundi eluohtlikuks. Sa ei näe, kuidas paisunud magu rõhub teistele siseelunditele ning olulistele veresoontele. Verevarustus saab häiritud, mis võib viia erinevate organite kudede kärbumiseni. Samuti langeb koera vererõhk tänu sellele, et paisunud magu surub olulistele veenidele ning veri ei jõua südamesse tagasi. Paisumine võib põhjustada maorebendit, mis omakorda võimaldab maosisul kõhuõõnde pääseda.

Lühidalt: maokeerd on väga tõsine seisund, mis vajab KOHEST arsti poole pöördumist. Muidu koer sureb 100% kindlusega.

Kes on riskigrupis?

Maokeeru tekkepõhjuseid päris täpselt ei teata, ent on teada, kellel on suurem risk.

  • suurt kasvu koerad (rottweiler, berni alpi karjakoer, husky, retriiverid, saksa lambakoerad, saksa linnukoerad, airdale terjer jt)
  • sügava ja/ või kitsa rinnakorviga koerad (borzoi, dobermann, taks (!), pekingi paleekoer (!), basset hound jt.)
  • vanemad koerad
  • toitu kugistavad koerad
  • stressis või närvilised koerad
  • aktiivne liikumine enne ja pärast sööki
  • rasvane toit (rasv ja sidrunhape toidus esimese nelja koostisosa hulgas)
  • ja mõnede arstide sõnul ka seesama armastatud üle selja rullimine, mida võib vaadata kui aktiivset liikumist.

Mida teha, et maokeerdu ära hoida?

Kahjuks pole siin 100% töötavaid lahendusi. Ometi saad oma tegevusega üht-teist ära teha, et vähendada riski.

Ära anna koerale süüa 1-2 tundi peale jalutuskäiku, matka, mängutuuri jm aktiivset tegevust. Lase tal puhata ja rahuneda peale jalutuskäiku

Hoia söögi ja jalutuskäigu vm aktiivse tegevuse vahel vähemalt 2 tundi vahet! Lase tal peale sööki rahulikult toitu seedida!

Tolmuimeja- tüüpi sööjatel kasuta erinevaid söömist aeglustavaid kausse või mänguasju. Nö ogadega kausid, KONGid jm paksust kummist toidumänguasjad peaksid toidu kugistamist vähendama.

Vaata üle toidu koostis! Ära toida oma koerale rasvast toitu!

Anna koerale süüa 2-3 korda päevas, et hoida toidukogused väiksemad.

Hoia oma koera normaalkaalus! Mõningad allikad peavad ka ülekaalu ja alakaalu riskiteguriks.

Toida oma koera rahulikes oludes! Jälgi, et keegi ei kiusaks koera söögi ajal. Pole vaja õpetada koerale, et kõige kindlam on toit 1 sekundiga endale kõhtu imeda ja eks pärast paistab, mis saab…

Tee tööd selleks, et su koer saaks end siin maailmas turvaliselt tunda! Treeni, õpeta ning vähenda selle kaudu üldist stressitaset! See, et koer tunneb end oma loomulikus keskkonnas turvaliselt, on muuhulgas väga oluline heaoluküsimus.

Inimestel on kombeks leida seda, mida nad otsisid. Me tahaks vaadata seda ülaltoodud nimekirja ja mõelda, et minu koeral on see risk pigem väike. Ta on noor, ta ei söö rasvast, ta on rõõmus ja rahul jne jne. Kahjuks tuleb meil aga kõigil valmis olla selleks, et tuleb väga kiirelt tegutseda.

Läinud kevadel tuli Kutsikate eelkooli imearmas berni alpi karjakoera kutsikas Nööp. Nööp oli tore, õpihimuline, veidi pelglik kutsikas, ent Kodukoera põhikoolituse 2. mooduli algul oli tal küünarluu operatsioon ning kui ta sellest taastumas oli, tundus, et nüüd läheb kõik ülesmäge. Ometi sain ühel kolmapäeva õhtul kirja, kus Nööbi inimene teatas mulle, et Nööpi enam ei ole. Nööp suri maokeeru tõttu. Ta oli just 6-kuuseks saamas. Valu oli piiritu.

See artikkel on pühendatud Nööbi mälestusele. Ehk päästavad need teadmised mõne teise koera elu.

Viited:

Jason Nicholas, BVetMed, Bloat in Dogs: Signs, Symptoms and Treatment, 11. April 2017, Preventive Vet, vaadatud 27.08.2020

Dog Bloat: How to Protect Your Pup Fetch by WebMD, vaadatud 27.08.2020

Maolaienemine ja – keerd: üliohtlik akuutne seisund, www.samojeed.ee, vaadatud 27.08.2020

Mis ta’st saab kui ma teda ei koolita?

Published on by Hea KoerLeave a comment

Vahel saan kõnesid, kus inimene küsib koolitust. Selgitab, et ega ta näitusekoera ei taha. Tahab vaid koera, kes tuleks juurde, kui kutsutakse, istuks, kui öeldakse ja lamaks, kui öeldakse. Lisaks peaks ta püsima õuel, kui värav on lahti, sest “Vaadake, me elame maal.” Ja kanu ei tohiks ka taga ajada, sest meil on kanad.

Ma tahaksin väga teada, kas see kõlab ainult mulle nii või on teisigi, kellele selline jutt kõlab nagu “Teate, ma sain teleka, seal kastis on. Aga ma ei saa aru, see ei tööta! Ega ma sellelt masinalt mingeid imevigureid ei oota! Tahaksin vaid, et kui ma nupule vajutan, siis vahetaks kanaleid ja punasele nupule vajutades lülituks välja. Ja kindlasti on vaja, et hääletugevust saaks reguleerida, sest mõned filmid on tänapäeval NII lärmakad! Pole ju palju tahetud.”

Miks koer ei kuula?

No telekalt polegi ju palju tahetud… aga noorelt loomalt? Lülitu palun sisse siis, kui ma olen valmis sinuga tegelema ja kui ma olen sinuga mänginud, siis palun lülitu välja! No miks ometi ta välja ei lülitu?!

Eks meil kõigil tuleb vahel selline küsimus üle huulte, küsimus on selles, kui sageli see juhtub. Ka kõige osavamad treenerid peavad vahel ära kannatama oma koera puberteedi. Nad ei oota, et miski iseenesest korda läheb. Ei, neil on plaan ees, mida on vaja treenida, kus on noorel koeral rohkem abi vaja. Aga tulemusi näeb sageli alles siis, kui hormoonid lubavad… Ehk siis, kui teismeiga lõppema hakkab, koer täiskasvanuks küpsema hakkab.

Kas koer saab sinust aru?

Vihje on see, mida koer peab tähelepanuväärseks. Piltlikult öeldes – ma võin arvata, et koer reageerib “siia” sõna peale. Aga kui ma iga kord seda öeldes ka taskust maiuse võtan, siis on tõenäoline, et kui ütled “siia” aga maiuse jätad võtmata, siis ta ei tule. Miks? Kas seepärast, et ta on põikpäine ja pommib maiuseid? Või seepärast, et maiustega treenimine rikubki koera ära? Ei, ei, ei. See liigutus – käsi taskusse on alati ennustanud seda, et kui koer juurde tuleb, siis saab ta maiust. Samas, kui “siia” ei kõla sageli ilma vastava liigutuseta ning KUI see kõlab, siis ei tule kunagi midagi head. Millal siis tasub tulla? Kas siis, kui palk on ootel või mitte?

Selline mõttekäik võib tunduda labane. Minu koer küll nii omakasupüüdlik pole! Tema küll tuleb lihtsalt kutsumise peale! Esmalt – minu siiras tunnustus sulle, kui su koer tuleb! Järelikult oled kinnistajaid õigesti kasutanud ning koer mõistab sinu antud vihjet samamoodi nagu sinagi. Omakasupüüdlikkuse kohta – igal koeral on omad eelistused. Kui ta tuleb rõõmsalt sinu juurde, siis oled leidnud tema jaoks õige asja, millega kinnistada.

Kui nüüd aga veidi veel urgitseda selle kallal, miks vahel “siia” vihje töötab ja vahel mitte, siis on oluline ka, et koer teaks, kus ta peaks sinu juurde tulema. Ja kes veel ligiduses olla võivad, et sinu juurde tulek oleks tema jaoks kasudega üritus. Ja kas see, et sa rihma karabiinist kinni võtad, et teda kohe tuleku järel rihma panna, on tugevam vihje, mis ütleb “ära tule, head asjad lõppevad” kui “siia”, mis ütleb “jookse inimese juurde, sest sealt tuleb kübeke süüa”? Siin siis teema vihjete hierarhias.

Ja kuidas harjutada ennast puhtalt vihjeid andma? Ma näen oma koolitustel palju seda, et inimene pole teadlikki sellest, mida ta veel teeb, kui sõnalise vihje annab. Seega on ümberõppimist palju. Selle harjutamiseks on pilk väljaspoolt asendamatu.

Küsida võiks endalt ka seda, kus ma võin oma noore koera rihmast lahti? Kus “siia” töötab võrdlemisi kindlalt ja kus ta kindlasti ei tööta?

Kuidas üle elada teismeiga? Kuidas muuta käitumist endale sobivaks?

Mis võiks aidata seda iga üle elada, on teadmine. Teadmine, et see teismeiga on hädavajalik etapp koera elus. Samuti oskused suunata koera käitumist. Teismelise koeraga elades kipub vahel kannatus katkema. Eriti siis, kui sul on 1011 kohustust peale koera veel. Siis on vaja häid inimesi su ümber, kes aitaksid sul meeles pidada, et ta on SINU KOER, kellele sa soovisid pakkuda head kodu ja head elu. See, et su koera keha täidavad erinevad hormoonid, on looduse poolt seatud. Mida aga sina teed ja kuidas teda sel perioodil kasvatad, määrab teie suhteid edaspidigi. Psühholoogiline tugi neil rasketel aegadel on ülioluline! Mõni grupp satub tõesti olema teismeliste koerte inimeste tugigrupp, kui inimesed omavahel klapivad. Aga sõltumata sellest, kes klientideks on ja kui palju hingehoiupotentsiaali igaühes on, saab iga koerainimene tuge, kes tunneb, et raske on.

Tere tulemast meie (noorte) koerte inimeste tugigruppi!

Ausus suhetes

Published on by Hea KoerLeave a comment

Ikka tuleb aeg-ajalt ette vestlusi, mis panevad mõtlema sellele, kuidas me elame nii oma koerte, laste kui elukaaslastega. Kui ausad me oleme igapäevaselt? Üldiselt, muidugi, on ausus ju tore ja vajalik voorus. Aga praegu on parem, kui ma oma abikaasale ei ütle, et ma need kingad ostsin. Praegu on parem, kui ma lapsele ei ütle, et sõin selle viimase torditüki ise ära. Ma ütlen parem, et ei tea, kuhu see kadus. Nii väldin ebameeldivaid vestlusi ja mis sest ikka parem saaks, kui ütleksin… Ja koer… Pidin ma ta siin rihmast lahti laskma?! Nüüd ei saa teda kätte! Aga nüüd on aeg otsas ja praegu on mul vaja ta kohe kätte saada! Peidan end maja nurga taha ja püüan ta, lollikese, kinni, kui ta mind otsima tuleb… Nii palju siis aususest…

Ma ei tea, kui palju keegi meist oma kaasat ja last petta saab ja tahab. Ma tean, et petmine tundub paljudele süütu kuni see välja ei tule. Aga, kui sellest teada saadakse, kui saadakse teada et petsin, siis ei ole miski enam endine. Siis olen tekitanud uue reaalsuse – on võimalik, et me pole üksteise suhtes avatud ja ausad. On alanud aeg, kus on võimalik, et vajaduse ilmnedes me ei räägi kogu tõde.

Koera petmine

Ma olen näinud päris palju kordi ka seda, kuidas muutub koera käitumine, keda on petetud. Koera saab sarnastes olukordades petta vaid üksikuid kordi. Mõned koerad on kiired õppijad. Neile piisab 1-2 korrast. Mõne koeraga läheb veidi kauem. Aga sa võid võtta mürki selle peale, et ta leiab tulevikus sarnases olukorras teise tee kui see, mida sina tahaksid, et ta võtaks.

Kui Mürgel oli (2000. aastate alguses magalarajoonis üles kasvav) kutsikas, sai ta ikka aeg-ajalt olla majadevahelisel õuealal ilma rihmata. Tal olid seal ka mõned sõbrad, kellega koos joosta ja möllata. Kõik oli tore, kuni iga koer leidis mingit põnevat nuuskimist. Mürglit tõmbas prügikastide juurde. Need ajasid alatihti üle ning vahel pandi koerte, kasside, vareste jt jaoks ka sööki prügikonteinerite taha. Ka õuele puistati aeg-ajalt konte ja muud, mida inimesed heaks arvasid.

Mürgel ja sõber Edina 2004

Mis toimub toas?

Teismeline Mürgel teadis juba, et tuppa minnes tuleb puhata. Süüa saab ettenähtud aegadel ja trenni tehakse põhiliselt õues. Seega, lõbus on õues, mitte toas. Seega, tuppa minna on mõttetu ja nõme.

Kui ma hakkasin ilmutama märke tuppaminekust, hoidis ta alati eemale. Tegin siis näo, nagu läheksin üksi tuppa. Tegelikult jäin muidugi maja nurga taha ootele. Ja tuligi, lollike, suure kiiruga joostes ja otse mulle sülle. Kuts rihma ja tuppa. Eesmärk täidetud.

Järgmisel korral analoogses situatsioonis läksin samuti nurga taha. Ootasin, olin valmis teda kinni püüdma. Siis ta tuli! Minust 3 m kaugusel. Jooksis ümber maja nurga, vaatas, et ahah, siin sa oled, ja jooksis tagasi oma asju ajama. Ja nii oli ka edaspidi. Kuni ma lõpetasin petmise ja hakkasin teda õpetama. Kuni ma muutsin sündmuste tagajärgi tema jaoks.

Oma vigadest õpitakse…

Mind hämmastab ikka ja jälle asjaolu, et sul võib olla aastatepikkune ja paljude erinevate koerte kasvatamise kogemus. Ent iga uus kutsikas või täiskasvanu toob välja midagi, millest sa teoorias oled kuulnud. Midagi, mida tead, mis tundub elementaarne, ent sul pole olnud sellega kunagi probleemi ja sa pole asjaolude kokkusattumuse tõttu pidanud kunagi seda teadmist praktikasse rakendama. Nüüd oled sa aga kõige ehtsama supi sees ja tõded, et jah, seda tõepoolest on teooria öelnud, ent ma pole sellele kunagi ühel või teisel põhjusel tähelepanu pööranud.

Mida parem maius, seda nõmedam ülesanne

Hiljuti oli mul jutuajamine ühe suure koerasõbra ja hea treeneriga, kes ütles, et tema 6-kuune kutsikas on vist õppinud ära selle, et mida parem maius tal käes on, seda nõmedam tuleb ülesanne. Kutsikas on õppinud temast eemale hoidma ja see teeb teatud olukordades tema rihmast vabastamise võimalikuks. Sa saad koera rihmast lahti lasta siis, kui tead, et ta tuleb su juurde tagasi ja sa saad seda kiiresti teha.

Ta rääkis, kuidas kodus läheks kutsikas autosse ka siis, kui selle uksed veel kinni on. Kui aga metsas autouksed avada, siis tuiab kuts autost mõne meetri kaugusel ja ei kavatse tulla ei auto ega oma inimese juurde. Ja kui koerad platsil omavahel mängivad, siis käib kutsikas ühe ja teise koera ja erinevate inimeste juures, aga oma inimesele ta väga läheneda ei taha. Kui ta pakub oma kutsikale head maiust, siis kutsikas muutub seda umbusklikumaks, mida parem maius on…

See on nüüd see koht, kus osadel koerasõpradel on tahtmine öelda “Ilmselt ta peksab oma koera. Miks muidu ta talle lähedale ei lähe?!” Eeiei, pidage hoogu! On palju proosalisemaid põhjuseid, miks kutsikas juurde ei tule. Need, kes Nukitsamehe filmi on näinud… “Kui enne oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle!” Kutsikaga on vastupidi “Enne oli kõik üle ja sina panid mu rihma, nüüd on kõik puudu.” Sellest kutsikale piisab.

Trikid, et koera kätte saada

Kui sa nüüd otsustad, et praegu on mul vaja ta ikkagi kätte saada ja selleks ma….. see võiks töötada… Siis mida õpib kutsikas? Antud olukorras ei tasu ikkagi inimese lähedale minna. Ükskõik, millist hüve ta pakub! Lõpuks lõppeb see kõik ikkagi vabadusekaotusega.

Mida rohkemates erinevates olukordades sa selliseid “trikke” teed, seda kitsamaks jäävad sinu võimalused koeraga suhelda. Seda rohkem pead trikitama ja seda rohkem õpib koer läbi ampsama sinu trikitamist.

Pettunud inimene

Ja lõpuks inimene pettub. Tema tahtis head, tema kutsub koera juurde, aga see teeb kõike muud, ei kuula palumist, ei tule ka enam siis, kui erinevaid trikke teha. Ja nüüd on suhe rikutud.

Inimene on alati vastutav suhte eest, mis tal loomaga on. Nii nagu täiskasvanu vastutab selle suhte eest, mis tal lapse või teismelisega on. Meie saame teada, mõista, planeerida, ellu viia. Nemad on oma elukogemuse ja teadmiste piiratuse tõttu nõrgemas seisus.

Konstruktiivne plaan

Kui eelnevast võib jääda mulje, et ma pean õigeks koeri mitte üldse piirata ja lasta neil mängida nii kaua, kui neil tuju on, siis see on ekslik mulje. Ma arvan, et head suhted on sellised, kus üksteise vajadustega arvestatakse. Sama kehtib koera kohta. Head suhted on vastastikulised. Said möllata, nüüd läheme järgmisesse kohta ja vaatame, mida põnevat seal saab teha.

Kui sa oled oma koera korduvalt petnud, siis alusta nullist. Ära eelda midagi. Ära looda midagi. Hakka ehitama suhet, mis põhineks aususel ja lugupidamisel. Kui sina pakud seda koerale, siis õpib ka tema sind usaldama ning midagi sarnast vastu pakkuma. Tulemuseks on hea koostöö.

Kuidas seda teha? Algatuseks lõpeta petmine ning mõtle, mida tema selles olukorras soovib? Mõtle, kuidas saad talle õpetada, et hoolimata sellest, et teiste koertega mäng läbi saab, ei saa kogu lõbu läbi. Ja mida teie siis koos lõbusat teete? Mida head sul talle pakkuda on?

Koolitusele

Ma olen juba 12 aastat aidanud inimestel jõuda usalduslike ja heade suheteni oma koertega. Me ei tegele kiirete lahendustega, sest kiiretel lahendustel probleemidele on sageli pikas jooksus kahjulikud kõrvalmõjud. Küll on pikaajalised ja positiivsed kõrvalmõjud hoolikal, hästi läbimõeldud ja oskuslikul õpetamisel ning ausal suhtlemisel oma koeraga.

Millist suhet tahad sina koeraga kogu tema ülejäänud eluks? Kui tahad ausat suhet, siis on õppida ilmselt vaja. Hea uudis on aga see, et positiivsel kinnistamisel põhineva loomatreenimise kohta on maailmas tohutult infot. Ja mitte ainult algtasemel “anna koerale maiust, kui ta midagi hästi teeb”, vaid väga spetsiifiliste ja keerukate teemadeni välja. Ja hea uudis on ka see, et ka meil Eestis on osad treenerid end nii teoorias kui praktikas harinud ning ei kasuta enam nippe ja trikke, mis paneksid koera kuidagi midagi tegema, vaid õpetavad inimesele ja koerale oskusi, mida eluks vaja.

Augustist algavad jälle koolitused – Kutsikate eelkool 2-4-kuustele kutsikatele ja Kodukoera põhikoolitus. Kursuste ajad ja hinnad avaldan 3. augustil.

Jätkuvalt saad koolitusi ka iseseisvalt läbida, kui lähed :

virtual.heakoer.com

Kas koer sobib sinu lemmikuks?

Published on by Hea KoerLeave a comment

Käesolev on kokkuvõte 7.06 peetud loengust Eesti Loomakaitseseltsi Facebooki lehel.

Sellele küsimusele vastamiseks on tohutult võimalusi. Käesolevas loengus rääkisin palju koerte vajadustest ning sellest, mida see inimese jaoks tähendab. Koerte vajadustest rääkides lähtusin Linda Michaels’i Koerte vajaduste hierarhia skeemist, (mis põhineb Abraham Maslow skeemil) mille Laura Kiiroja ja Maarja Tali on tõlkinud eesti keelde.

Millele pöörata tähelepanu, kui tekib mõte “Äkki võtaks koera?!”

  1. Kas näed koera vajaduste rahuldamist kui hädavajalikku komponenti koeraga koos olemisel?
  2. Kas näed seda pigem nagu rasket kohustust või võimalust õppida tundma seda intelligentset, seltskondlikku looma? Võimalust looma temaga sügavat ja usaldavat suhet?
  3. Kas sa oled valmis tegema oma ajakavasse muutusi, et su koer saaks piisavalt treeningut, suhtlust sinuga ning liikumist erinevates keskkondades?
  4. Kas sul on rahalisi ressursse koera ravimiseks, vaktsineerimiseks?
  5. Kas sul on ressursse, et võimaldada oma koerale head ja koerasõbralikku koolitust?
  6. Kas sul on ajalist ressurssi ning vaimset ressurssi, et õppida koerte käitumise, õpetamise kohta, et saada päriselt aru, kuidas looma käitumised kujunevad ning kuidas neid mõjutada? Kas oled valmis muutma vajadusel oma varasemaid arusaamu, et tagada koera heaolu?
  7. Kas oled valmis oma kodus ajutisteks või püsivateks ümberkorraldusteks, et tagada kutsika kasvamisel turvalisus ja vältida probleemkäitumiste tekkimist? Näiteks paned kingad koridoripõrandalt ära, katad elektrijuhtmed jne või kindlustad aia, ehitad selle kõrgemaks jne.
  8. Kui sul on kodus lapsed, siis kas sul jätkub jaksu, kannatlikku meelt ja oskust, et õpetada oma lapsi koeraga kannatlikult, austavalt ja sõbralikult suhtlema? Kas sul jätkub jaksu ja kannatlikku meelt ning oskusi, et õpetada koera laste juures rahulikult ja sõbralikult käituma?
  9. Kas tunned, et koerata elamine on muutunud sinu jaoks talumatuks?

Iga koera vajadused vajavad rahuldamist. Siin välja toodud mõned

Iga koer on unikaalne. Nii nagu lapse sünnil – sa ei tea, kes temast kasvab. Nii ei tea sa täpselt ka seda, kelle saad, kui kutsika endale koju võtad. Sa pead olema valmis selleks, et see koer, kes sinu ellu tuleb, erineb oluliselt sinu unistustes kujutletud koerast. Ta võib olla lõputult hakkaja ja julge, lõppematu energiaga alati valmis midagi uut välja mõtlema, alati valmis midagi uut korraldama. Oled sa selleks valmis? Ta võib olla aga ka erakordselt tundliku natuuriga, kes vajab palju aega harjumiseks ning palju kannatlikkust, et luua usaldus maailma ja inimeste suhtes. Kas oled selleks valmis? Ja ta võib olla väga hästi tasakaalus – valmis midagi ette võtma, kui olete koos õue minemas, ent on rahulik siis, kui te kodus unelete. Kas võtad aega, et oma kutsikale neid oskusi õpetada?

Iga koer on intelligentne. Iga koer vajab võimalust oma ajusid kasutada, õppida erinevaid käitumisi, probleeme lahendada. Kui inimene neile tööd ei anna, siis leiavad nad sageli ise erinevaid võimalusi oma liigse energia kasutamiseks. Näiteks võivad nad kaevata maast üles lillesibulaid ja peenraid või avada külmkapiuksi ning süüa öösel külmkapp pooltühjaks. Kas oled valmis koerale koolituse näol ajutööd pakkuma? Kas oled valmis temaga koos aega veetma?

Iga koer vajab seltskonda. Sõltumata sellest, kui pingelised su päevad on ja kui väsinud sina töölt tulles oled, su koer ootab sind ning on terve päeva puhanud, et sinuga koos toredaid asju ette võtta. Koer ei saanud valida, kas kolida sinu juurde. Sina valisid koera enda koju võtta. Seega, sina vastutad, et koer saaks liikuda, sinuga suhelda, mõnede teiste koertega suhelda.

Iga koer vajab turvatunnet. Sina oled oma koera jaoks olulisim isik. Sa oled ainus, kellele koer saab loota, kui juhtub miski, mis tema turvatunde kõikuma lööb. Ükskõik, kas kutsikaeas või täiskasvanueas. Kas kaitsed teda? Kas ta saab sinu peale loota?

Iga koer vajab liikumisvõimalust, uudsust ja võimalust suhelda oma liigikaaslaste ja teistest liikidest olenditega. Koerad vajavad vastavalt oma tõule ja tüübile piisavalt liikumist ja võimalusi uudseid olukordi ning kohti uurida. Keskkonna rikastamine kuulub vältimatult koera hea hooldamise juurde.

Sinu vastutus koera ees

Vali kasvatajat hoolikalt! Uuri sind huvitava tõu tervise kohta, uuri, kas kasvataja on teinud terviseuuringud, uuri, mida kasvataja tõu ja selle pesakonna juures oluliseks peab? Uuri ka elu kohta, mida kutsikate ema tiinuse ajal elas, kas seal oli stressirohkeid sündmusi – see jätab ka kutsikatele jälje. Vaatle kutsikate ema käitumist. Uuri samuti seda, milliseid kogemusi pakub kasvataja kutsikatele enne loovutamist.
Kui kutsikat tahetakse “maha parseldada” enne 7. elunädalat, siis see peaks olema tõsine ohumärk! Selles vanuses kutsikad peaksid olema oma pesakonnaga.

Varjupaigast koera võttes räägi varjupaiga töötajatega, külasta koera mitmeid kordi, vii teda jalutama, mängi, tegele. Nii saad temaga tuttavaks, saad teada, kas te vastaestikju üksteisele meelditte. Arvesta, et osadel varjupaigakoertel on selja taga traumaatiline minevik, mis võib mõjutada tema käitumist.

Igasuguse suhtluse ja treenimise baasiks on usaldus. Usalduse esimene aste on teadmine, et mina ei tee sulle haiget ja sina ei tee mulle haiget. See on oluline nii treenimismeetodite valikul kui igapäevases suhtluses. Edasi, tugevam usaldus võib aga olla nagu turvavõrk, mis kannab ka siis, kui asjad ongi ebakindlad. Oleme alati raskustest läbi tulnud, tuleme ka sel korral.

Usaldus hõlmab ka treenimismeetodite ja treenimisvahendite valimist. Tänapäeval on laialt kättesaadav info positiivsel kinnistusel põhineva koolituse suhtes. Hari ennast ise! Ära oota, et treener ütleks sulle iga sammu ette. Suurema osa oma ajast veedad sa koeraga kahekesi. Oma otsused pead ise tegema.

Osad treenerid ei tunne hästi õppimisteooriat. Sinu koer ei peaks seetõttu kannatama. See on ka sinu vastutus! Ära kasuta treenimisvahendeid ja -võtteid, mis teevad koerale haiget või hirmutavad teda.

Humaanne treening on võimalik nii mõrtsukvaalade, elevantide kui lõvidega. Kas tõesti tundub tõsiseltvõetav väide, et iga koeraga ei saa positiivsel kinnistusel põhineva treeninguga tulemust? Need, kes väidavad, et mõnd koera(tõugu) tuleb karistada, ei valda tänapäevast infot õppimisteooria kohta ega tänapäevaseid treenimisstrateegiaid, samuti on küsimus eetilistes põhimõtetes. Ja sõltumata sellest, kui teadlik on su koolitaja, vastutad lõppeks ikkagi sina oma koera ees ja sina elad temaga järgmised 12-15 aastat koos, mitte su koolitaja. Kellel on rohkem kaalul?

Kas sul on koera VAJA?

Kui suur auk on sinu hinges, ajas, ruumis, mis täitmist vajab? Kas see on koerakujuline SUUR auk? Või on see väike igavuse auk, mida on lihtne täita filmide, raamatute, kokkamise või muuga?

Võta koer ainult siis, kui koerata elu väljakannatamatu tundub.

Nina õnn
Stressis koer, Ei

“Ei!” Kas jah või ei?

Published on by Hea KoerLeave a comment

“Ei” on huvitav sõna. See ütleb, et miski ei ole midagi. Ei ole õige vastus, ei ole õige käitumine, ei anna soovitud tulemust, ei ole olemas. “Ei” nullib ära me mõtted, plaanid. Halvemal juhul ka algatusvõime, enesehinnangu ja usu elusse ja inimestesse.

Ometi on üldlevinud arvamus, et lapsed, koerad ja ka alluvad peavad seda kuulma, et nad hakkaksid paremini tööle. Et noored õpiksid, et elu pole ainult lust ja lillepidu. Et kaasad saaksid aru, et see, mida nad teevad, pole piisav. Tuleb rohkem teha, tuleb püüdlikumalt sooritada jne.

Muidugi, ilmselt on üpris raske “ei” ütlemisele täielik nulltolerants kehtestada. See on ilmselt kõrgema taseme teadveloleku ülesanne. Enamik meist seda igapäevaelus ei suuda. Ometi aitab juba suurem teadlikkus keelamise ohtudest seda mõnevõrra vältida.

Miks “Ei” Hea Koera programmis pole?

Inimese pärast

Näed kutsikat trepist üles ukerdamas, kuigi see on talle keelatud. Sa ütled “Ei” ja tood ta sealt alla. Natukese aja pärast on ta aga uuesti trepil tagasi. Kõik kordub. Viiendal korral su hääletoon muutub tüdimuse tõttu kurjemaks ja veidi järsemaks. Kutsikas ehmub, vaatab sinu poole ja eemaldub trepist. “Töötas! Lõpuks ometi hakkab mõjuma,” rõõmustad. Kui kutsikas järgmine kord esikäpad trepile paneb, röögatad jälle “Jäta! – EITOHI!” Ka seekord läks kutsikas trepilt minema ja rohkem ta enam trepi lähedale ei lähe. Patsutad endale mõttes õlale. “Hästi! Töö tehtud. Edukalt! Kutsikas on õpetatud trepile minemast!”

Mis hind sel võidul on? Milliseid harjumusi sina endas kultiveerisid?

Käitumisteooria ütleb, et korduvad need käitumised, mis saavad käituja jaoks soovitud tagajärje. Edukas keelamine kinnistab sinu keelamiskäitumist. Mis tähendab, et sa teed seda järjest suurema tõenäosusega järjest kasvava sagedusega. Käitumise seadused on loodusseadused nagu gravitatsioon vms. Sa võid mitte uskuda, mitte tahta, aga see on nii sellegipoolest.

Mis sellest on, et sinu keelamiskäitumine kinnistatud saab? See muudab sinu suhtlemis-/ õpetamisstiili. Sa hakkad rohkem ja rohkem keelamisele lootma. Tulemuseks on vähem hoolikat õpetamist ja rohkem keelamist. Ja kui keelamine tasakesi öeldes ei tööta, siis keerad häält valjemaks, lisad kulmukortsutuse, lisad paar sammu keelatava poole jne jne.

Mis hind sel võidul kutsika jaoks on? Mida kutsikas õppis?

Photo by Matthew Foulds on Unsplash
foto: Matthew Foulds / Unsplash

Miks keelamine kutsikate puhul tavaliselt töötab? Rääkimine ei tähenda vaid sõnu, mis voolavad ühtlaselt ja vaikselt suust välja. Rääkimisega kaasneb kehakeel, miimika, intonatsioon, keha liikumine. Kui sa näed kutsikat tegemas midagi keelatut, mida on vaja koheselt katkestada, siis mõjutavad su käitumist erinevad asjaolud. Ajaline surve katkestada käitumine kohe ja kiiresti, paneb meid tavaliselt liikuma kutsika poole. Sageli on need paar (ähvardavat) sammu, kummarduma ja sirutama käsi kutsika poole. Asja kiireloomulisus paneb paljusid meist häält tõstma. Kui tegemist on veel nö pahandusega, nt kingade närimine vms (see on tegelikult “pahandus” ainult sinu peas! Kutsika jaoks on see lihtsalt üks mõnus tegevus), siis kortsutad kulmu.

Pane see kõik kokku ja kujutle, kuidas see kõik väikesele loomalapsele paistab? Üpris hirmutav. Üsna sarnane sellele, mismoodi multikates pahalased väikesi peategelasi hirmutavad. Hirmutamine. See töötab, sest see on hirmus, sest see tekitab ohutunde. Kas hirmutamine tuleb kasuks teie suhtele? Kas sa tahad, et su koer sind kardaks?

Üks SUUR oht on “Ei” puhul veel. Hirm üldistub. See võib üldistuda sinu kodutrepilt kõigile treppidele. Kui sul on suur koer, siis võid sellega ise väga hädas olla. Kui sul on väike koer, keda füüsiliselt tassida jõuaks, siis võib selline tassimine tema psüühikat negatiivses suunas mõjutada, kuna ta leiab end pidevalt uutesse kohtadesse asetatuna. See hirm võib kleepuda ka sinu külge, sest sina oled ohu allikaks. Kuhu see hirm veel kleepub ja laieneb, seda näed alles hiljem. Tahad riskida? Parem mitte.

Pikem ülesanne, mille juurde soovitan sul pärast artikli lõpetamist tagasi pöörduda, eriti kui jätkuvalt arvad, et hirmutamine ja keelamine peavad mingil põhjusel su repertuaari kuuluma.

Kui sa soovid, et su koer sind (vahel) kardaks, siis miks? Kas sa kardad, et muidu ei suuda sa koera käitumist kontrollida või mõjutada? Kas sa tahad, et teie suhe põhineks hirmul? Et koer teeks seda, mida ütled seetõttu, et muidu juhtuvad tema jaoks hirmsad asjad? Kas sa tahad, et ta elaks sinu kõrval 15 aastat teadmises, et vahel võid sa kohutavaks monstrumiks muutuda? Ega tema ei tea täpselt, miks või kuidas need muutused sinus toimuvad. Ta teab ainult, et vahel juhtub… Mõnele koerale sellest piisab, et kroonilist stressi kogeda.
Kas sinu arvates on eetiline tekitada tahtlikult ja sihilikult hirmu tundvates ja intelligentsetes elusolendites nagu koerad (ja inimesed)?

Kuidas “Ei” taustamüraks muutuda võib?

Miks keelamine hiljem enam hästi ei tööta? Kui kutsikas kuulas üpris kenasti sõna, siis teismelised enam nii meeleldi “sõna ei kuula”, st nad ei tee seda, mida palud neil teha. Kui keelad teismelist, siis vaatab ta sulle ehk otsa ja “laseb vilet” ning tõenäoliselt teeb edasi seda, mis talle meeldib. Mida nüüd teha? Saad muidugi lisada rohkem ähvardavaid mitteverbaalseid elemente, ent jällegi jõuame välja hirmuni.

Aga… Kutsikas kasvab ja näeb ka olukordi, kus inimene korrutab “Ei! EI!”, ent ebameeldivat ega meeldivat tagajärge ei järgne. Algab harjumine “Eieiei”-ga. Ja lõpuks mõistavad paljud koerad siiski, et nad on sinust kiiremad, osavamad. Sa ei saa teda kätte, et võtta ta suust ära keelatud ese. Pigem ennustab keelamine mõne koera jaoks mängu – nüüd tuleb ta mind taga ajama ja ma saan teda jooksutada! See ajab inimesi väga närvi, aga koer on saanud seda õppida tänu meie käitumisele. Mida siis nüüd teha? Kuhu edasi? Kui karmiks edasi? “Shoot the dog”?

Mida “Ei” õpetab?

“Ei” ütleb, et midagi ei tohi teha. Mida aga selle asemel teha tuleks, seda keelamine ei õpeta. Kujutle, kui sulle öeldaks: “Ära istu seal niimoodi!” Kas ma ei tohi seal istuda või niimoodi istuda või üldse mitte istuda? Aga mida ma siis selle asemel tegema peaks? Vastuseks kõlab sageli: “Kõike muud, aga mitte seda.” Kas tõesti kõike muud? Ilmselt mitte. Aga kust peaks koer teadma, millised on vastuvõetavad alternatiivid?

Kuidas õppija peaks teadma, millised sinu kujutlused vastuvõetavast käitumisest on?

Mida õpetada? Kuidas vältida tarbetut keelamist?

Õpeta koerale soovimatu käitumise asemel alternatiivne lubatud käitumine ja/ või kohanda keskkonda. Näiteks õpeta talle, et sinu kojutuleku puhul tervitamine toimub põranda lähedal. Sa kükitad maha, hoiad sõrme kaelarihma vahel ja sügad koera, laskmata tal üles hüpata, ent pakkudes siiski hellust ja lähedust, mida ta vajab. Ja kui ta soovib sulle trepist üles järele tulla, siis on mõistlik panna trepi ette värav, et ta ei saaks seda teha. Ilma läbirääkimiste ja hirmutamisteta. Ühtlasi on siin tarvis teda õpetada ka mõnusalt üksi aega veetma.

Kui tahad ikkagi vihjet “Ei” kasutada, siis peaks see olema mitte ähvardus, vaid vihje. Vihje, millele vastamise järel tuleb koerale tasu. Praegu sooritatav käitumine sulle tulu ei too, aga kui selle käitumise lõpetad, siis seal, eemal, saad teha üht teist asja, mis sulle tulu toob!

Kas see ei tekita olukorda, kus koer proovibki ainult keelatud käitumisi, et tähelepanu saada? Jah, see võib juhtuda, kui keelatud käitumised ongi ainsad, kus sa koerale tähelepanu pakud. Kui sa aga annad talle piisavalt seltskonda, mõttetööd ja füüsilise liigutamise võimalusi ka muul ajal, siis see ilmselt nii pole.

Kodukoera põhikoolitus

Kodukoera põhikoolitusest saad teadmised ja oskused, et oma koera käitumist juhtida teda konstruktiivselt õpetades, mitte keelates. Kui valid keelamise asemel õpetamise, siis saad liituda grupiga soodushinnaga! virtual.heakoer.com/kodukoera-pohikoolitus1

Liitu juba 11. mail algava Kodukoera põhikoolituse 1. mooduliga alustava grupiga!

unistused ja inimesed

Unistused ja inimesed

Published on by Hea Koer

On hingedeaeg ja huvitaval kombel mängis elu mulle eelmise nädala lõpul kätte võimaluse mõelda tagasi neile inimestele, kel minu unistuste täitumises oluline roll.

Mis tapab unistusi? Mis hoiab neid elus? Mis aitab erinevatel unistustel kokku sulada üheks tervikuks?

Oma hobu

Hiljuti sattusin jutustama oma ülikooliaegsete õpingukaaslastega. Jutuks tulid lapsed ja nende unistused. Ei muutu miskit selles vallas ka aastakümnete möödudes – ikka on lapsi, kes unistavad oma hobusest, või siis koerast. Või kui koera ei saa, siis võiks ju võtta kasvõi kassi…

Rääkisime ühest 1. klassi tüdrukust, kes oli käinud ratsutamistrennis, aga tervise tõttu otsustas ema ta sealt ära võtta. Ema imetles tütre visadust. Neli korda oli hobu tüdruku seljast maha visanud, aga tema ronis iga kord jälle selga ja soovis edasi ratsutada. Hobused olid tema eluunistus. Tüdruku unistus on suurena pidada talli, elada hobustega, treenida neid, ratsutada nendega. Juba praegu tahaks ta endale päris oma hobust. Vanemad selleks võimalust ei näe. Ühel õhtul uuris laps vanemalt, et kui ta hakkab algklassiõpetajaks, nagu ta end oma unistustes näeb, kas ta siis saab endale oma hobuse osta? Vanem aga vastas, “Kallike, õpetajana sa küll oma hobust ülal pidada ei jõua! Vaata, õpetajad saavad väga vähe palka.”

Ai. See oli valus.

Seejärel kuulsin teist vanemat rääkimas, kuidas ta oma algklassi lapse mõtet ülikooli tulekust laitis, sest … “No vaata, kõik su lähisugulased on doktorikraadiga ja mõned ka professorid. Ja kuhu me jõudnud oleme?”

Milleks see kõik?

Ma ei arva, et raha pole üldse oluline. On oluline, et meie põhivajadused oleksid kaetud. Ma arvan, et meie vaimule on hea, kui sa kogu aeg ei pea sente lugema et vaadata, kas tuled söögirahaga kuu lõpuni välja. Ma arvan, et vahel on tore reisida. Ma arvan, et on hea, kui igaühel on oma kodus oma koht, kus ta saab olla. Aga kus on mõõdupuu? Kas oma koht on oma tiib majas? Oma tuba? Oma voodi? Kus on finiš?

Mina olen õppinud usuteadust ja religioonipedagoogikat. Ja kuigi ma olen omandatud erialal töötanud vähe, olen ülitänulik selle eest, et olen saanud nii laia humanitaarhariduse. Mul on hea meel, et olen saanud mõtiskleda teemadel, mis on suuremad kui inimene ja igapäevane rähklemine. Et olen saanud osaleda silmapaistvate õppejõudude loengutel ja seminaridel ning kuulnud nende mõttekäike ja õppinud tundma suurepäraseid isiksusi, kellest mitut endale eeskujuks olen saanud pidada. Et olen saanud heita pilku endiste aegade inimeste mõtetesse, eluolusse, uskumustesse. Et olen saanud näha, kuidas nad on proovinud endast jälge inimkonna ajalukku jätta. Olen tänulik, et sain külge ka pisiku uurida kaasaegse psühholoogia ja pedagoogika arenguid ja tõekspidamisi. Et õppisin nägema maailma tervikuna – inimesed siin ja sealpool maakera, inimesed ja keskkond… Inimene oma väiksuses ja võimsuses.

Olles saanud nägijaks, ei saa sa enam mitte näha. Olles saanud pisiku uurida ümbritsevat maailma, selle seaduspärasid ja mustreid, ei ole enam võimalik tõmbuda oma kesta ja teha asju nii, nagu on öeldud-tehtud kogu aeg ilma küsimata, MIKS?

Miks ema ütleb ei?

Ma tunnen selle hobust sooviva lapsega hingesugulust. Lapsepõlves tundsin ma tohutut igatsust looma järele. Nagu aga paljudes peredes, oli ka meie peres viimane sõna emal, kes ütles “siis, kui sa omaette elad” või “kasva veel, kallike!”. Nii palju kui ma olen selliseid lugusid kuulnud, on alati ema see, kes ütleb ei.

Mul pole mõtteski emasid süüdistada. Naised kannavad sageli suurt vastutust – kodu, lapsed, töö, vahel ka omastehooldus. Emad töötavad sageli täistööajaga. Üks hiljutine uuring näitab, et 2 lapsega töötavad emad on 40% rohkem stressis kui lastetud töötavad naisterahvad. Seega, peabki küsima, kas ka ema on nõus võtma endale koera. Ja “ei” võiks olla aktsepteeritud vastus, sest see viitab kõhklustele selle osas, kelle vastutusalas see koer ikkagi olema hakkab, kuidas kõik igapäevaelu toimima saab, kui kohustusi ja töid on juba niigi piisavalt.

Mida me teame elust tulevikus?

Ükskõik kui tüütud võivad olla igaõhtused vestlused teemal “võtame koera!”, ei tohiks ükski vanem, vanavanem, tädi-onu lõhkuda laste unistusi!

Kui sulle tõesti tundub, et humanitaarteadlase või algkooliõpetajana või tšellomängijana laps tulevikus raha piisavalt ei teeni, siis mõtle veel. Me ei tea, milline näeb meie elu välja 10 aasta pärast, rääkimata 20 aastast! Kas sel ajal on algklassiõpetajaid? Me ei tea! Kas sel ajal on algklasse ja kool sellisel kujul nagu praegu? Me ei tea! Kas sel ajal on veel inimene maamunal? Me ei tea! (Seda viimast ei soovita ma lastele öelda. Sellest võib tekkida tarbetu ja ülemäära suur ärevus lapse hinges.) Aga see viimane küsimus peaks andma meile perspektiivitunde, kui me teiste inimeste unistustega ümber käime. Kõik võib olla võimalik! Täiskasvanuna on meie ülesanne toetada teiste inimeste unistuste teokssaamist!

Toitkem unistusi!

Ja nüüd siis küsimus, et mis sellel kõigel koerakoolitusega pistmist on? Kui mina lapsena koera tahtsin, siis ütles ema “ei”. Kui ma rääkisin oma lähedastele sugulastele unistustest, et ma tahan koeratreeneriks saada, siis kõik minu ümber olnud mõistlikud täiskasvanud laitsid selle mõtte maha. See pole ju kellegi amet!

Minu teadlasest isa rääkis seepeale aga oma lapsepõlvelugusid, kui võrratud loomad koerad on. Kui ma rääkisin koertest, tõi ta mulle raamatuid koerte käitumisest ja treenimisest. Kui ma sellest väsisin ja tahtsin näitlejaks saada, siis tõi ta mulle raamatuid näitlejate elulugudest. Kui muusikuks tahtsin, siis sain Paganini ja Beethoveni elulooraamatu…

Küll asjad selginevad omal ajal!
Nagu minu kallis õpetaja Pille Valk tavatses öelda: pole vaja ette muretseda asjade pärast, mis pole veel kätte tulnud! Võib-olla nad ei tulegi! Siis on kogu muretsetud aeg raisus! Aga võib-olla muretsed hoopis valede asjade pärast… Siinkohal soovitan kuulata Pille Ööülikooli. Hingedeajaks ja jõulueelseks ajaks eriti sobiv kuulamine.

Pime aeg on käes. Kuidas koera nähtavaks muuta?

Published on by Hea Koer

Juba ongi kella 9 ajal pime. Koera jalutamine pimedas muutub jälle tavapäraseks. Õigupoolest enamik tööinimesi õhtuseid jalutuskäike teisiti tehtud ei saagi. Sõltumata sellest, kas koer jalutab lahtiselt või jalutusrihmas, on oluline, et ta oleks nähtav.

Hoia loodust!

Ma ei taha küll sugugi julgustada sind kohe hoobilt poodi tormama ja soetama erinevaid plastikust valmistatud jubinaid, mis plingivad ja helgivad.

Meie emake Maa on meie soovide ja vajaduste all otsi andmas. Ometi võib pimedast ootamatult välja ilmuv koer kujunedaemakesele Maale lõpuks koormavamaks, kui helkurvesti soetamine. Ma mõtlen siin koeri, kes auto või ratta ette jooksevad ning sellega sõidukile tugevat kahju põhjustavad. Ma ei hakkagi siin kontekstis rääkima sellest kahjust, mida saab koera tervis ja koerainimese emotsionaalne tasakaal.

Ühiselt linnakeskkonnas liikumisel on oluline, et koer oleks piisavalt nähtav nii jalakäijatele, ratturitele kui autojuhtidele. Maal oleks aga mõistlik lahendus, kui koera oleks pidevalt näha sõltumata sellest, kas mõnest valgusallikast talle valgus peale langeb.

Koera jalutamine pimedas – Helkurpael varustuse külge

Esimene ja kõige lihtsam variant on osta poest helkurpaela ja kinnitada selle ribasid kaelarihma (rõnga) ja jalutusrihma külge ning õmmelda ka endale mõningad ribad riietele. See on igal juhul kõige odavam ja ilmselt ka üks kõige vähema ökoloogilise jalajäljega tooteid.

Koera jalutamine pimedas – Helkurvestid

Teine variant on osta oma koerale helkiv kaelarihm ja jalutusrihm, ent neist veidi tõhusam on siiski helkurvest. Kui nüüd poodi minna ja vaadata, mida seal müüakse, siis on odavad Trixie vestid, mille puhul on kogemus nii minul kui mu klientidel, et need ei püsi seljas. Jalutuskäigu jooksul pead vesti korduvalt kohendama, kui ei soovi, et helkurid koera kõhu all helgiksid. See vesti kohendamine 5 korda jalutuskäigu jooksul on üldiselt aga päris tüütu. Seetõttu soovitan pigem Hurtta tooteid. On see siis krõpsuga nurkrätik, lukuga vest või klõpsuga helkurvest, minu kogemusel püsivad nad kõik hästi seljas ning peavafd ka hästi vastu.

Helkurvestidest kirjutasin pikemalt mõned aastad tagasi. Vaata siit lisa!

Koera jalutamine pimedas -Tulukesed

Kolmas variant on koer tulukestega nähtavaks teha. Millega aga arvestada tuleks, kui valida tulukesi? Nende pluss on muidugi see, et näed koera pidevalt, mitte vaid siis, kui valgus kusagilt helkurile langema juhtub. Samuti tuleb aga silmas pidada seda, kus see lambike paiknema hakkab. Kas kujutad ette, kui su kaela juures pidevalt miskit plingib? Kas kujutad ette, kuivõrd häiriv võib olla valgusallikas, mis on sinu silmadega umbes ühel kõrgusel? Koerale lampi valides, tasub kaaluda pigem seljale paigutatavaid lampe või ka neid, mis lõua all ripuvad. Plinkimisest tasub pigem hoiduda ja valida püsivalt põlevad valgusallikad.

Koerad nähtavaks!

koer helkurvestiga

Laps ja koer 2. Kuidas hellitada koera?

Published on by Hea Koer

Mida pead sina koera hellitades oluliseks?

Paljud inimesed armastavad koeri. Nad armastavad neid nii väga, et tänaval vastutuleva koera silitamine ja hellitamine tundub hädavajalik, suisa kohustuslik. Kui paljud neist koera kehakeelt mõistavad? Mitte just paljud. Kui koer ütleb nunnutamisele selge “ei” (kehakeeles, muidugi), siis meie poolt enda pealesurumine on ebaviisakas ja ei viita just  suurele koeraarmastusele. Koerale jätab selline pealesurumine mulje, et mõned inimesed on ohtlikud ja hirmutavad.

Vastu tahtmist hellitamist võib pidada ahistamiseks.
Silitamine vastu koera tahtmist.

Ehk oled kuulnud, et lastele tasub õpetada, et küsi alati omanikult luba, kas võid koera silitada. Lisaks sellele, et koerainimeselt küsida, kas koera  tohib puutuda,  tuleks luba küsida ka koera enda käest. 

Kuidas  küsida koeralt luba silitamiseks?

Seisa koera lähedal, paku oma kätt nuusutada nii, et seisad koera poole küljega.   Siruta oma rusikas käsi rahulikult koerale lähemale, et ta ulatuks nuusutama. Koera erinevatest vastustest võib välja lugeda tema  kavatsusi:

1. Kui  ta liigub su käest eemale,  siis pole ta sinuga suhtlemisest huvitatud. 

2. Kui  ta liigub rahulikult su käe poole nuusutab kätt, ent  eemaldub siis käest, ei tasu samuti pai tegema minna. 

3. Kui ta nuusutab su kätt ja jääb rahulikult samasse kohta seisma, on ta ilmselt nõus edasi suhtlema.

4. Kui ta nuusutab su kätt ja hakkab seejärel koonuga kätt nügima, siis võib teha paar viisakat paid koera küljele või seljale. 

Kuidas koera silitada ja hellitada?

Kindlasti ei tohiks kätt üle koera pealae seljale viia, sest see  valmistab ebamugavust enamikule koertele. Mõned astuvad eest ära, mõned kannatavad, mõned võivad  koonuga lüüa ja mõned võivad hambad kätte lüüa. Ja mõnel koeral on suva, aga lastele pole mõistlik õpetada enda peal katsetamist, et kas see koer talub pea patsutamist…
Kui soovid koera silitada ja luba on saadud, siis seisa koera kõrval. Silita koera kaelarihmast (kaelast) tahapoole (saba poole).  

Kui koer on sinu enda oma, siis on ilmselt katsumise ja silitamise variatsioone  pea lõputu hulk.  Ometi  tasub meeles pidada, et koer on elusolend, kel on oma eelistused ja tal on täielik õigus neile. Koera katsudes tungime me tema isiklikku ruumi ja selleks peame temalt luba küsima. See on elementaarne austus teise elusolendi suhtes.

Käsi vabalt üle selja (kallistamise kergem alaliik).
Selline hellitamine tundub koerale sobivat.

Lastele tasub õpetada maast-madalast (alates sellest, kui nad tekile maha pannakse ja nad koeraga sama ruumi jagama hakkavad) seda, et nad silitaksid koera avatud käega. Õpetada tuleks sedagi, et karvadest ja kõrvadest  sikutamise asemel on parem pai teha. Ja et saba ei katsu, selle asemel teeme seljale pai. Beebile koeraga suhtlemise õpetamine on pikk ja pidev protsess, kus vanemate kannatlikkus, sõbralikkus ja järjekindlus viivad sihile. Lapsel, kes oskab koera soovidega arvestada, on turvalisem elada. Koeral, kelle vajaduste ja eelistustega arvestavad kõik pereliikmed, on rahulikum ja stressivaesem elu ning tal ei teki nii kergelt konflikti inimestega.

Kallistamisest

Inimeste jaoks on kallistamine loomulik õrnust väljendav käitumine. Meil  on käed. Koertel käsi ei ole ja  see  on paljudele neist arusaamatu õrnutsemise viis. Kallistamine kui käitumine on omane primaatidele (ahvidele, inimestele). Koer võib kallistamisest ärevusse sattuda ja isegi hammustada. Vanematele lastele tuleks sageli meenutada, et kallistamine ja musitamine ei ole ohutu tegevus. Koerad mõistavad sellist hellusejagamist pigem haardesse võtmisena, kuna nende käitumismustrid ja anatoomia on täiesti teistsugused. Laps on aga kallistades ja musitades väga haavatavas seisus, sest tema nägu ja koera nägu on väga lähestikku ja koera rünnak võib olla ülikiire.

On üksikuid koeri, kes naudivad kallistamislaadset hoidmist. Sellisel puhul on ilmselt koera õpetatud sellist läheduse vormi nautima. Selle õpetamine eeldab väga tundlikku koeraga ümberkäimist, koera kehakeele hoolikat jälgimist, ning koera vabastamist käte vahelt kohe, kui ta seda soovib.  Kõik hellitused peaks käima koera vabatahtlikkuse alusel.

Koera kallistamise alternatiivid

Koera kallistamise asemel võiks vanemad koos lastega vaadata ja katsetada, millist suhtlust  koer naudib. Kust  koerale meeldib, et teda sügatakse, kust silitamine mõnu valmistab? 

Kindlasti tuleks lastele selgitada, et kui üks inimene võib koera kõhu alt sügada, siis ei pruugi talle meeldida kui keegi teine seda teeb. Koerad pole sugugi nii erinevad inimestest. Koeral on iga inimesega oma suhe. Mõnega usaldavam, mõnega vähem usaldav. Kui koer konkreetset inimest või kohta või olukorda piisavalt ei usalda, siis ta oma kõhualust ei  paljasta ja seda ei tohiks kindlasti ka nõuda. Muidu paneme koera stressirohkesse olukorda ning hirm või rünnak on oluliselt kergem tulema.

Kuidas õpetada last koera ohutult hellitama?

Kuidas seda lastele selgeks teha, kui lapsel on suur soov siiski koera lähedust nautida? Üheks võimaluseks on tuua analoog inimestevahelistest suhetest. Millised tädid-onud, sugulased ja vanemate sõbrad, kallistavad või puuduvad last. Tasub arutada, kelle ja millistel tingimustel kallid lapsele meeldivad? Millistel tingimustel on lapse jaoks ok, kui teda kallistatakse? Koos tuleks leida lapsesõbralik lahendus olukorrale, kus täiskasvanu soovib kallistada, ent laps ei taha. Tasub leida sobiv variant ütlemaks,  “ma ei soovi kallistada”.  

Sellised arutlused annavad lastele ka parema ettevalmistuse enda eest seismiseks olukorras, kus tema privaatruumi tungitakse. Ja kui sellised arutelud on peetud lapse enda näitel, siis saame samu mõtteid tuua mängu ka koera-lapse suhtest rääkides. Suhted arenevad tasapisi ja usalduse tekkimiseks on vaja aega ja palju häid ühiseid kogemusi. Kui laps on valmis hoo maha võtma, hoolitsema koera eest, mängima temaga ning andma talle vabadust, siis õpib ka koer last usaldama.

Käitumine muutub tugevamaks, kui me kinnistame ja kiidame last õige käitumise eest!  Sageli soovime nii väga, et laps käituks “õigesti” ja samas näeme, et ta teeb nii, nagu ei tohi. Niisiis keskendume kogu oma energiaga sellele, mida on vaja käitumises muuta. Muudkui näägutame, õpetame, seletame jne.
Kui me aga selgitaks lapsele, miks ühe või teise käitumise muutmine on oluline, ning seejärel asuks otsima iga väikseimat õnnestumist, saaksime ilmselt soovitud käitumise kiiremini. Kõrvalnähtudena saaksime parema suhte oma lapsega ja lapse-koera vahelise parema suhte.

Empaatia

Kui me seletame lapsele tema enda eluga seotud näidete varal, mis koeraga toimub, siis on lapsel kergem mõista ning suhtestuda. Kas sa tahaksid, et sinuga midagi sarnast tehtaks? See küsimus enamasti töötab ja sellest tasub alustada. Koerad on  tundvad elusolendid  ning nende soovidega on vaja arvestada.

Kõigile elusolenditele meeldib, kui neile piisavalt ruumi ja aega antakse, kui neil rahulikult süüa ja puhata lastakse. Meile kellelegi ei meeldi, kui meilt  asju ära võetakse ning me midagi selle asemele ei saa. Meile ei meeldi,  kui meie magamisasemel trambitakse sel ajal, kui me puhata tahame. Meile ei meeldi kisa ja karjumine, kui  tahame puhata. 

Erandiks on ja jääb hellitamine – kallid, süllevõtmised jne. Meie anatoomiliste ja käitumisrepertuaaride erinevuste tõttu on ka hellistuskäitumine on erinev. Koertel käsi pole, seega nad ei kallista. Kõvad kallistused ei meeldi neile ammugi. Muus osas leidub aga ka õrnusejagamises sarnasusi. Inimestele vahel meeldib oma lähedase külje alla pugeda. Koertele ju ka. Kui on õige hetk ja õige inimene või teine armas loom.

Kokkuvõte

1. Koer on isiksus, kel on oma soovid ja õigused. Meie kohus on kaitsta tema õigusi ja heaolu. 

2. Iga suur ja väike koeraomanik peaks õppima tundma koera kehakeelt, arvestama sellega ning kohandama keskkonda selliseks, et koer ei peaks kannatama, kartma ja ennast hammastega kaitsma.

3. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele koera kehakeele tähendust.

4. Täiskasvanu ülesanne on õpetada lapsele, kuidas  koeraga turvaliselt suhelda.

5. Täiskasvanu ülesanne on õppida koera käitumist juhtima positiivset kinnistamist kasutades (premeerides sobivaid käitumisi), ilma jõudu ja karistust kasutamata. 

6. Täiskasvanu  ülesanne on õpetada  lapsele  positiivse kinnistamise põhialuseid. See on eeskuju, mida lapsed hakkavad kordama. Positiivse kinnistuse kasutamine vähendab oluliselt riski hammustada saada võrreldes kärkimise ja jõu kasutamisega.

Tahad õppida koerte kehakeelt tundma?

 15.mail kl 19.15-21.15 toimub stressisignaalide loeng, kust saad teadmisi, mis on vajalikud kõigile lapsevanematele (nii koertega kui koerteta), et hoida oma lapsi turvaliselt ning saada aru, millal koer ütleb, et talle aitab.
Stressisignaalide loengule on oodatud muidugi ka iga koeraomanik, kes oma loomast hoolib! Ainult nende kehakeelt mõistes saame tagada oma koera emotsionaalse heaolu igapäevaselt.