Ma ei taha tsirkusekoera

Ikka ja jälle juhtub, et lobisen inimestega koertest. Sagedamini, kui ma tahaks, jõuavad vestlused punkti, kus kuulen “Oh, ega ma ei taha mingit tsirkusekoera. Me ei plaani temaga ka näitustel käima hakata. Koertekool on meil seepärast  ka plaanist maas. Meile piisab, kui ta meil lihtsalt sõbraks on.” See jutt järgneb tavaliselt otsekui vabandades sellele, kui ütlen, et koolitan koeraomanikke. 

Kurvastavalt palju kuulen ka sellist muret “ Meil on x tõugu koer (aktiivne linnukoer). Me tahaksime, et ta kuulaks sõna ja ei jookseks aiast välja ja jalutuskäigul ära. Meil ei ole väga palju aega tema jaoks, sest oleme aktiivsed inimesed, me tahame ainult, et ta kuulaks sõna.”  Sellisel juhul tekib mul küsimus, et miks te võtsite koera, kui teil on tegevust juba ilma tematagi ja ta ei mahu teie päevaplaani?  Milline roll on siis koeral teie elus? Milliste ootuste või mõtetega te ta võtsite?

Inimeste ootused koerale

Sõbralik silitaja, arglik koer
Katsumused tänaval

Inimestel on koertele alati ootused. On nad siis teadvustatud või teadvustamata, aga me eeldame, et teatud tüüpi koer teeb teatud tüüpi asju (või siis ei tee). Elementaarseks peetakse, et koer ei hüppa üles, ei haugu liigselt, suhtub võõrastesse rahulikult, aga peletab vargad ära. Ta ei hammusta häid inimesi ja ei urise, kui see omanikule piinlikkust valmistada võib (näiteks ratastoolis sõitva inimese või väikeste laste peale, kes oma vanematega jalutavad). Ta lubab peremeest toidu ligi ja lubab tal seda eest ära võtta, ka korduvalt.  Samuti oodatakse, et koer suhtub teiste koerte lähedusse rahulikult. Osad inimesed peavad normaalseks aga ka, et mõned koerad purelevad.  Me tahame, et kutsikad ei näksaks meid, ei näriks mööblit, riideid, ei jookseks lastele järele, lükkaks neid ümber, võtaks ära nende mänguasju. 

Me eeldame, et koer teab, kus ta tohib trepist käia ja millisest trepist mitte kunagi käia ei tohi. Me tahame, et koer ei näriks meie kalleid nahast peokingi, aga sussi nätsutamine pole midagi hullu.  Me tahame, et ta ei kaevaks toalille pottidest mulda elutuppa laiali, et ei näriks toataimi  ja ei kaevaks üles tulbisibulaid (mida me just temaga koos istutanud oleme…).

Me tahame, et saaksime temaga jalutada tänaval nii, et ta püsiks meie juures.  Me tahame temaga erinevates kohtades käia – rahvarohketes kohtades, lärmakates kohtades, hämarates ja väga ereda valgusega kohtades. Me tahame, et saaksime koera rihmast lahti lasta ja et ta tuleks juurde kohe, kui kutsume.

Meie nõudmised koertele on tegelikult väga suured. Ja kõige raskem on see, et need pole selgelt läbi mõeldud ja üheselt mõistetavad. Paljud on vaikimisi seotud kultuuriga, ühiskonna nõudmistega. Osad nõudmised on kontekstuaalsed. Koeral pole ilma koolituseta mitte mingit lootust õnnestuda nendele ootustele vastamisel.

Millised on sinu nõudmised koerale?

Sa peaksid välja mõtlema, millist elu järgneva 15 aasta jooksul elada kavatsed. Millised reisid võivad koeraga kõne alla tulla, näiteks paadimatkad, kanuumatkad, rattamatkad, telkimine ja jalgsimatkad looduses, praamireisid, lennureisid  jm. Millised on sinu harrastused ja kas saad koera neisse kaasata? Näiteks võiks tuua jooksu või tervisekõnni, supiga sõidu, orienteerumise vm. Millised koerte harrastused võiks sinu valitud koerale sobida ja kuidas sa selleks talle võimalusi saad pakkuda?

Mõelda tasub ka sellele, millist elukeskkonda su koer vajab. Koerad on erinevad. Tõug ei garanteeri teatud iseloomutüüpi või teatud käitumist. Küll on sul vaja arvestada tõuliste eelduste ja individuaalsete vajadustega. Sellega võib kaasneda ootustenimekirja revideerimisvajadus. Pead arvestama ka, et kutsikas ei käitu nagu täiskasvanud ja koolitatud koer. Kutsikas on laps.  Seetõttu tasub näiteks arvestada, et ka kutsikas sellisest koeratõust, kes hiljem on rõõmsalt valmis üksi suurel territooriumil patrullima, ei taha titena öösel üksi õues olla.  Ja mõni paksu karvaga koer ei taha oma põhikohta elamiseks õue, vaid vajab hoopis rohkem inimeste lähedust.

 

Milliseid oskusi koer vajab?

Kas su koer oskab üksi olla? Kuidas ta peaks käituma, kui sa kodunt lahkud? Kui kaua ta peaks üksi olema kutsikana? Kui kaua ta peaks üksi olema siis, kui on täiskasvanu? Siinkohal pean ütlema kohe, et ei ole mõistlik hoida kutsikat esimesel poolaastal ainult enda läheduses, et ta ei niutsuks. Selleks ajaks, kui ta on 6-kuune, on ta õppinud, et inimene on alati temaga. Kui sul siis järsku tekib vajadus teda üksi jätta, siis on see kordades raskem, kui kutsikat järk-järgult algusest peale harjutada.

tiriv koer
Jalutame koos?

Kas su koer oskab toime tulla piiratud olemisega? Piirangud võivad tulla rihmast, aedikust, väravatest või ustest. Kas sa oled õpetanud talle, mida teha siis kui sa väravast või uksest välja lähed? Mis on sinu jaoks sobiv käitumine selleks ajaks? (Pane tähele, et vastaksid küsimusele täpselt! Ma ei küsinud, mida sa ei taha, et koer teeks, vaid mida sa tahad, et ta teeks. Me saame koera treenida midagi tegema, mitte millestki hoiduma.)

Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui perekond laua juures söömas on? Kuidas sa tahad, et su koer käitub, kui sulle külalised tulevad? Kuidas sa tahad, et su koer käituks, kui sul külalised pikemalt külas on? Kuidas peaks koer käituma, kui sa kodus tööd teed?

Kuidas sa tahad, et ta võõraste või oma laste juures käituks? Mida koer tegema peab? Kuidas sa tahad, et ta vanurite juures käituks? On sul plaan, kuidas seda soovitud käitumist talle õpetada?  Kuidas sa tahad, et ta tänaval täiskasvanutest, väikestest lastest, vanuritest, lastevankritest, ratastoolidest, teetöölistest ja postiljonidest mööduks? Kuidas sa tahaks, et ta suusataja või uisutaja ilmudes end üleval peaks? (“Hästi” ei ole ammendav vastus. See on hinnang, aga mitte kirjeldus.)

Kuidas koer saab teada, mida tohib närida ja mida mitte? Pea meeles, et kutsika jaoks on kõik asjad närimisasjad. Kuidas sa võimaldad tal ilma ehmumata ja hirmu tundmata närida õigeid asju? Kus koer kaevata võib? Kuidas ta teada saab, et just see on õige koht?

Kust koer teab, mida tähendab “siia”, “ei”, “lama”, ? Ükski koer ei sünni oskusega eesti keelt mõista. Kuidas sa õpetad koera mõistma erinevaid sõnu või liigutusi, mis peaksid talle ütlema, mida nüüd järgmiseks teha?

Neid küsimusi, mida küsida, on tegelikult palju rohkem. Osad sõltuvad koera elukeskkonnast,  paljud on aga nii üldised, et kehtivad kõigile.

Vähemalt esimene aasta kulub koolituseks

Ilmselt saad aru, kuhu ma sihin. Hea sõber väärib rohkem pingutust, kui “me ei taha mingit tsirkusekoera ja seepärast me teda ei koolita”.  Selleks, et su koer suudaks vastata ülalpool toodud nõudmistele (mis pole lõplik ja ammendav nimekiri), peaksid planeerima aega tema õpetamiseks. Koerakool on hea koht, kus kogenud juhendajaga oma probleemile teist vaatenurka, näpunäiteid saada ning oma treenimisoskuste kohta tagasisidet saada.

Heas koerakoolis ei õpetata ainult koera. Hea Koera koolis õpib kõige enam inimene. Mõnes tekitab selline teadmine veidrat kihelust – “Mina pean minema koertekooli õppima?? Olen ma mingi koer või?” Ei, sa ei ole koer. Sa oled inimene, kes on võtnud endale teisest liigist sõbra ja sellega oled võtnud kohustuse õppida temaga suhtlema talle arusaadavalt. Meeles tasub pidada, et vägivallaga suhtlemine (sh rihmast rapsamised, karjumine, pahandamine, sage keelamine) ei ole koera õpetamine. Sageli täidavad sellised võtted hirmutamise funktsiooni, halvemal juhul on tegu väärkohtlemisega.

Hea koolituse tulemusena õpib koer, et tema inimene on kindel ühik, kellega arvestada ja keda võib usaldada. Usalduse esimene aste on tõdemus, et teine pool ei tee mulle haiget. Sellelt baasilt saab edasi ehitada üles arusaama, et  inimesel on selged ja ühesugused nõudmised, kuidas samas olukorras käituda. Ja et ta aitab koera, annab koerale kindlust, kui koer kardab. Temaga on lõbus mitte ainult toas, vaid ka õues ja jalutuskäikudel. Teiselt poolt teab koer, kuidas ühes või teises olukorras käituda, sest teda on järjekindlalt õpetatud nii tegema. (Kuidas võtta vastu töölt koju tulnud pererahvast? Kuidas mööduda vastu tulevast koerast? Kuidas käituda, kui küünetangid välja võetakse?)

Millised on võimalused?

Hea Koera Kutsikate eelkool annab su koerale hea võimaluse tutvuda juba varases eas (alates 3. elukuust) erinevate häälte ja pindadega, kohtuda teiste koerte ja inimestega, õppida toime tulema piiratud olemisega. Kutsikate eelkoolis saab õppida, kuidas võiks koristamine õnnestuda ilma selleta, et kutsikas hammastega mopi otsas lehviks ja muudki veel.

Hea Koera Kodukoera põhikoolitus annab sulle oskuseid, millega koera käitumist “viisaka koera” suunas muuta. Keskendume treenimisoskustele, sest treenimine on suhtlemine ja vahendid suhtlemiseks peaksid olema selged ja arusaadavad mõlemale poolele. Selleks, et õppimine eduelamusi nii inimesele kui koerale pakuks, on programm hästi läbi mõeldud ning algab lihtsamate harjutustega nii inimesele kui koerale.

Põhikoolitusse võib tulla nii noore koeraga kui täiskasvanud sõbraliku koeraga.

Kui soovid Hea Koera koolitustele tulla, siis vaata edasi siia.

Kes seda kutsikat üldse tahtis, ehk elu 3 lapse ja 2 koeraga

IMG_0009Nina tuli meile väga järsku. Jaanuaris sai helistatud kasvatajale ja uuritud ühe väga toreda pesakonna kohta ja broneeritud üks emane kutsikas. Nädala pärast nägigi Nina ilmavalgust. Kevade esimestel minutitel sõitsime Ninaga oma hoovile 🙂 Kutsika võtmise plaan tekkis siis, kui tekkis selgem visioon, kuidas väravaid ja puuri kasutades saaks Mürglit kaitsta kutsika pealetükkivuse eest. Soov näha, kuidas kahe koeraga elu käib, kuidas omavahelised suhted kujunevad ja muutuvad, oli juba ammu olemas. Ja lapsed soovisid muidugi kutsikat. Et see aga mitte üksnes nende, vaid ka minu soov oli, ja ka mees nõus oli, siis saigi otsus tehtud.

Igapäevaelu

Nina tulles avastasin, kui palju rohkem aega läheb 2 koera jalutamise ja 2 koera toitmise peale. Eriti, kui soovid täita KONGid toiduga ning teha kihilisi KONGe, et söömine koertelIMGP9934  rohkem  aega võtaks, energiat kulutaks ja nauditavam oleks. Täidetud toidumänguasjade koertele andmise eesmärk oli selles, et kutsikas ei paneks tähele seda teravat üleminekut pärast hommikust melu, kui järsku on kõik läinud ja hääled nagu noaga lõigatult lõppevad ja vaikus saabub… Kui tal on mõnus maius ees, millele keskenduda, siis ei tundugi kõik muu nii tähelepanuväärne.  Ja Mürglile oli vaja KONGi täita lihtsalt seetõttu, et muidu poleks aus. Tema sööb oma söögi 1 minutiga kausist ära, aga kutsikas mõnuleb pool tundi oma KONGi kallal. Aga aega võttis see protseduur oma 5-10 minutit, samas kui varem Mürglile sai süüa anda vahel poole minutiga …

Ja siis  koerte jalutamine. Eraldi. Algul tundus 2 koera rihmadega žongleerimine täiesti küündimatus kauguses olev kõrgem pilotaaž ja minu suur austus kuulus kõigile 2 koera korraga jalutavatele inimestele. (Austan neid endiselt, kuigi nüüd jalutan ka ise 2 koera korraga. Vahel harva.) Hiljem sain aru, et Nina pulbitsev energia ja Mürgli kaduv jaks ja energia ei olegi koos käsitletavad. Eriti hommikusel ajal, kui Nina on nii puhanud ja teotahet täis… Neid tulebki enamik osa ajast eraldi jalutada. Koos käigud on vaid väga üksikud õhtused rahulikud ja lühikesed tiirud.

Igapäevaelu rutiinide juurde kuuluvad ka teemad nagu: kes  viib lapsed lasteaeda, kes jõuab koertega jalutada ja millal, kes mis ajaks tööle läheb? Kes ostab söögi, kes teeb söögi, kes kuulab laste lugusid ja muresid-rõõme ja kes toob neid vajadusel trennist. Kes saab millal trenni minna ja kas keegi saab kunagi ka kodus tööd teha… Igapäevane pidev logistika. See on jätkuvalt raske ülesanne. Ma vahel imestan, kui inimesed ütlevad, et see (näiteks väikelapseiga) kestab vaid mõned aastad. Samas võib seda näha ka kui 3×365 päeva ehk siis ligi 1000 päeva… See teeb kokku päris hulga hetki. Ja muidugi, teisest küljest, universumi ajaloo kontekstis pole see midagi…

Kutsika võtmine on ikkagi võrreldav ühe uue lapsega peres. Kutsikas on nagu laps, kes lasteaias ei käi ja kellega tuleb ilmtingimata käia  jalutus-/ õppe-käikudel erinevatesse kohtadesse, keda tuleb harjutada bussisõidu, inimestega, kellest paistab ainult pool kere ja ülejäänu on peidus autoukse taga, keda tuleb lasta uudistada ja kellel tuleb lasta mõtiskleda selle ilmaelu üle. Ja kuigi kutsikas kasvab oluliselt kiiremini kui lapsed, siis see jalutuskäikude teema ei kao kunagi. Ta ei hakka kunagi ise jalutamas käima.

Treeningväljakutsed

Avastasin üsna ruttu, et minu juhised, mida koolitustel jagan, on väga head siis, kui su peres pole just parasjagu väikesi lapsi. Avastasin, et mul on päris kõrged nõudmised omanikele ja kutsikatele.  Mitmed asjad tulid meelde vanast ajast, kui Mürgel kutsikas oli… Ja jälle leidsin, et on imetlusväärne, kui paljud mu tublid õpilased on teinud nii tubli tööd ja saanud kõigega suurepäraselt hakkama ja õpetanud oma koerad tublideks ühiskonnaliikmeteks ja endale headeks sõpradeks.

Mina näiteks leidsin, et kindla liikumismustriga lamama ja seisma 3-kuuse kutsika õpetamine on peaaegu mission impossible, sest ta ei paista selleks veel vaimselt lihtsalt valmis olevat. Samuti hakkasin jälle märkama hoopis teravamalt, millised hääled, lõhnad, objektid mind ümbritsevad. Vana ja linnaeluga harjunud koeraga lähevad ka enda meeled töntsiks.  Esimeste kuude märksõnadeks oligi harjutamine. Nina on üpris müratundlik. Mürisevad mööduvad autod, naaberaiast kostvad mütsud või kolinad – kõik panid teda korraks eemale hüppama. 3,5-kuuselt  oli tal ka hirm kõigi lähenevate koerte suhtes. Tema reaktsioon tabas mind täiesti ootamatult tänaval, kui meile jalutas vastu kaks mulle tuttavat täiskasvanud labradori! Meie oma õues on liikvel 5 erinevat tüüpi koera, kellega ta läbisaamist harjutas.
Autosõiduga harjumine oli ka päris pikaajaline protsess. Võin öelda, et alles nüüd, praktiliselt 3 kuud hiljem, sõidab nina autoga üpris meeleldi ja rahulikult. Siinkohal tahan rõhutada autovõre olulist rolli liiklusohtlike olukordade vältimises! Samuti on pidevalt olnud ja on jätkuvalt teemaks koos jalutamisega harjumine ja lisaks kõigega, mis jalutuskäikudel ette tuleb… Harjutada tuleb rihmaga ja rihmata koos jalutamist… Rihmast lahti olles minu jälgimist ja juurdetulemist… Suurde vette minekut algul ainult kõhuni, siis ujumist ja lõpuks vette hüppamist…  Naabrikoertega  “jutule saamist”, mängimist, mõistmist, millal on aeg lõpetada, millal taksid või malamuut nii palju tüdineb, et  olukord “hapuks” läheb…

IMGP0202 (1)Mürgliga koos jalutamist… Mürgliga viisakat suhtlemist…  Nina sai üpris ruttu aru, et ta on jõu ja iseloomu poolest Mürglist kangem. Mürgel on eluaeg olnud väga leebe loomuga. Ma olen teda terve elu pidanud kaitsma küll kutsikate kiusamisest, küll isaste koerte ahistamisest. Kui talle ei meeldi, siis ta lahkub. Viimane asi, mida ta tahab, on tüli kiskuda. Nina on möllune kutsikas ja kuigi ta saab mängida naabritakside ja malamuudisegu koeraga, jääb änksi siiski üle ja ta üritab vahel Mürglit mängule saada. On ette tulnud hetki, kus see näeb välja meeleheitlik mõlemalt poolt. Laps, kes soovib niiväga mängida ja rauk, kes tahab niiväga rahu. Sellistes olukordades tuleb mul alati meelde Suzanne Clothier’ artikkel Stop Poking Grandma. See on tõeliselt hea artikkel ning toob väga selgelt välja, miks me ei peaks alati koertel ise laskma paika panna oma “karjasuhteid”…

IMGP0218

Lapsed ja koerad

Mu oma lapsed on vanuses 3,7, 9.  Sugulaslapsed ja laste sõbrad on vanuses 0-18 (kuigi  viimast ei peaks vist üldse lapseks enam nimetama…).

Lapsed ootasid kutsikat väga ja nad on olnud väga andestavad arvestades seda, et ikka süüakse ära mõni armsam asi, mõni tähtis paber, mõni raamat pissitakse täis jne. Samuti andestatakse käte närimised, ja pealehüppamised. See kõik käib kutsikaks olemise juurde. Kuidas aga lapsi kaitsta? Selsamal põhjusel, pean ma pidevalt teadlik olema sellest, mis laste ja kutsika juures toimub. On olnud mitmeid situatsioone, mis võinuks lõppeda päris kurvalt, kui ma poleks lahutamas olnud. Näiteks – laps kiljub ja trambib jalgadega vastu maad kutsikast mõne meetri kaugusel. Kutsikas sööstab, hüppab lapsele peale, lükkab ta pikali ja tammub otsas, ise otsides, kust saaks hammastega kinni.

IMG_0031 (1)Vahel avaldavad mu vanemad lapsed arvamust, et need “nii nunnud kutsikad”, keda nad piltidelt on näinud, püsivad nii tillukesena ligi aasta või nii… Ja siis on nad järsku suured. Mu kohe kooli minev nutikas laps ütles täiesti siiralt, et ta ei taha Nina enam, sest ta kasvas nii kiiresti suureks. Ja üldse, me ei saanudki teda 8-nädalaselt, kui ta nii nunnu  ja tilluke oli. Me saime ta 9 nädalaselt, kui tal jalad juba pikemad olid, kui sel 8-nädalasel kutsikal, kellel me külas käisime… Seega ükskõik kui hästi sa ise tead, mida oodata võib olla, lapsed ei tea. Vahel võib kuulda ka ettepanekut “Anname Nina kasvatajale tagasi, sest ta…” Ja kui me siis arutame, et kuidas Nina end tunneb, kui me ta järsku oma kodust ära viime, kodust, kus ta on enamuse oma elust elanud, siis leiavad nad, et ehk siiski mitte. See ei saa olla väga mõnus tunne, kui sa oled harjunud ühe seltskonnaga ühes kohas ja siis järsku viiakse  sind ära ja jäetakse kuhugi… Ja siis teistel kordadel räägivad lapsed jälle täiesti siiralt – “Nina on niiii nunnu, ta on maailma armsaim koer”

Mida on lapsed pidanud Ninaga koos elades õppima?

1. Oma tuppa sisenedes ja toast väljudes pane värav/ uks kinni.
Kuna lastetubades on ikka osad mängud põrandal ja vahel ka pool elamist ühtlase kihina laiali, siis parem, kui pidev näägutamine ja mure kutsika seedesüsteemi võimaliku ummistumise pärast, on kohandada keskkonda. Lastetoa ja elutoa uksel on värav, et kutsikat eraldada ühte või teise ruumi. Lastetuppa pole kutsikal üldse asja. Kui aga vahel on värav lahti ununenud, siis on sellel alati ka laste jaoks tagajärg olnud. Kas on mõni mänguasi ära näritud või on olnud põrandal loik ja hunnik. Tagajärjed juhivad käitumist. 

2. Laps võib kutsikaga mängida, aga tuleb jälgida, kas mäng on kontrollitav
7- ja 9-aastane saavad sellega päris hästi hakkama. Algusest peale on nad veidi mänginud ning lõpetanud mängu jättes kutsika mänguasjaga rahmeldama (mis hiljem küll tähendas seda, et Nina tuli uuesti nügima ja mängu otsima) või tehes vahetust ning visates maha krõbinaid.  See töötab paremini, sest maast otsimine suunab tähelepanu mängult, mänguasjalt ning lapselt kõrvale.  Eriti hästi töötab see aga siis, kui visata maiused maha või anda närimismaius ja minna ise ära teise tuppa. Reegli teine pool on see, et kui täiskasvanut kodus pole, siis kutsikaga ei mängi. Laste ja kutsikate mängud on sageli üsna füüsilised. Seda ei saa neile pahaks panna,  see on ealine. Selleks, et ära hoida liigset energialaksu kutsikal ja võimalikke vigastusi lapsel, ongi selline reegel.

3. Ära aja kutsikat pööraseks, sa saad haiget!
See reegel on väga mõistetav suurtele lastele. Problemaatilisem aga 3-aastase põnniga. Poiss tavatses esimesel kahel kuul, kui Nina meil oli, kilgata “Nina, hüppa! Hüppa!” ja Nina hüppas… Tore oli see täpselt seni, kuni Nina käppadega poisile peale hüpates temast pikem oli ja ta pikali lükkas… Kui Nina veel väike oli, siis sai õuel harjutatud, et poiss jookseb ees ja Nina järel. Niipea, kui mulle tundus, et Nina liigub lihtsalt kaasa jooksmisest kinnipüüdmise režiimi (kehahoiak, pilk ja liikumine annavad sellest märku), lasin poisil seisma jääda ja peatus ka Nina. Seda käitumist ma loomulikult kinnistasin ohtralt kiites ja maiuse või mänguga premeerides. Hiljem sai sama harjutatud jalgratastega. 

4. Kui kutsikas läheb pööraseks, siis kutsu kiiresti abi!
Kutsikate mängud võtavad vahel selliseid tuure, et parem on, kui keegi ette ei satu. Kutsikad närivad ja hüppavad. See on normaalne käitumine, millele alternatiivi  leidmine ja kinnistamine võib võtta päris palju aega ja kannatust. Eriti, kui sa pole valmis oma kutsikat karmilt karistama selle eest, et ta oma hambaid sinu käe ümber kokku vajutab. Osad kutsikad teevad seda ka siis, kui nad juba kasvult üpris suured on. Mida ma teen selleks, et lapsed viga ei saaks? Õpetan lapsi, kuidas koeraga mängida, kuidas mölluse koera juurest rahulikult eemalduda ja sulgeda enda järel värav või uks. Õpetan, kuidas pakkuda kutsikale mänguasi enda asemel. Õpetan, kuidas visata maiust nii, et kutsikas ei hüppaks hammastega kätte. Treenin kutsikat laste juures 4 jalga maas olema, võtma lastelt maiust, mille nad on visanud maha (et vältida käe näksamist). Ja loomulikult – tuletan pidevalt meelde nii enda lastele kui kõigile sõpradele, et niipea, kui kutsikas pöörded üles võtab, tuleb kohe mind kutsuda. Enne, kui keegi haiget saab, sest kui kutsikas läheb pöördesse, siis on see vaid aja küsimus, millal ta hambaid kellestki haaramiseks kasutab.

Kes seda kutsikat siis  ikkagi tahtis?

Meie. Kuigi segadust tuleb juurde nii liiva, karvade kui tihenenud ajagraafiku näol, on Nina väga tore kaaslane. Kogu see seltskond on väärt seda, et saaks väga selgelt läbi mõeldud, mis on siin elus oluline ja kuidas oma elu elada nii, et see poleks mitte pidev tulekahjude kustutamine, vaid õnnelikult elatud elu.

————-

IMG_140128. juulil algab kursus Head koerasõbrad, mis õpetab 6-10 aastastele lastele olema oma koerale hea sõber. Kursusel tuleb juttu koera vajadustest, kehakeelest, harjutame treenimist ja mängimist.

Rohkem infot leiad kursuse kohta siit ja registreeruda saad siin.

Ka TALVEL saab koera treenida e. VARUSTUSEST

Veel nädal tagasi valitses meil siin Tartus  JÄÄ. Hea vabandus, et koeraga pikkadele jalutuskäikudele mitte minna. Mürgel on ju ikka vana koer, haige randmeliiges annab endast tunda kergemategi oludegagi ning vahel ka lühikeste jalutuskäikude järel. Nüüd on aga veel külm ja libe… Ja lisaks- ise võid ka kondid murda…

AGA EI! Mürgel, kes näitas küll vanaduse märke aastavahetuse kandis, on nüüd ootamatult jälle kõbusamaks muutunud ja hoolimata libedusest soovib ikkagi ka aiast välja jalutama minna. Ta isegi palub mult pikemaid jalutuskäike. Teate küll – need on need kohad, kus koer jääb ristteele seisma ning ei soostu sinuga kodu poole kaasa tulema, vaid annab selgelt mõista, et ta tahaks teist teed pidi minna. Jah, võimalusel lasen ma alati Mürglil valida, kas ta soovib üht või teist teed pidi minna ja ma naudin seda, et mu koer saab oma elu korraldada vähemalt mõnes punktis nii, nagu see talle meelepärasem on!

Ma sain esimese korraliku õppetunni sellest, kui karmilt meie talved inimestele (ja ka koerte käitumisele) mõjuvad, oma koolitakarjääri  esimesel talvel.
Olid üks tore koer ja koeraomanik, kes alustasid oma koolitust varasügisel, käisid kogu sügise ning novembri lõpuks oli neid hea vaadata – omavaheline suhtlus toimis, koer mõistis vihjeid ja teadis, et vihjetele tasub vastata.
Mais tulid nad uuesti koolitusele ja selgus, et koeral on mitmed neist käitumistest, mida ta varem tõeliselt kenasti sooritas, muutunud väga kehvaks. Ninaga käe puudutamise osas oli kahju nii suur, et me pidime õpetama käitumise  uuesti nullist ning võtma kasutusele uue vihje.
Kui uurisin, mis siis vahepeal juhtunud oli, selgus, et TALV OLI. Ega siis külmaga maiuseid kaasas ju ei kanna ja kindaid käest ära ei võta… Ma polnud ausalt öeldes selle peale ise tulnudki, et nii ka saab…
Ühesõnaga – varustus on oluline! Mitte selleks, et kallite asjade tegijaid nuumata, vaid selleks, et teil endil oleks mugav ja teie endi koerad käituks igal aastaajal, KA TALVEL nii, nagu üks unistuste koer käituda võiks…

Panen nüüd kirja mõned asjad, millest on minul olnud väga suur abi külmadel TALVEpäevadel ja -öödel koeraga jalutamas käies. Kui Mürgel oli veidi nooremas eas, siis olid kõik jalutuskäigud ühtlasi ka treeningud. Seega – varustus, mida läheb vaja, et koera head käitumist kinnistada…

KINDAD
Mulle meeldib koeraga käia soojade villaste käpikutega (vt fotot).  Need on minu konkurentsitud lemmikud – ma valin piisavalt avarad, et neid kergelt kätte ja käest ära saada. Mu käpikud on kahekordsed, mis teeb nad mõnusalt soojaks ja isegi tuult peavad nad mõõdukalt. Ja nende vettimiseks kulub ikka vähemalt poole kauem, kui ühekordse villase kindaga. Mis kõige parem – nende sisse saab ära peita väiksema koguse maiuseid (5-10), et kui on -25C, siis ei peaks kätt hoidma tarbetult kaua kindast väljas, vaid võtan maiuse otse kinda seest. Sääraseid kindaid olen kandnud vist praktiliselt kogu Mürgli elu. Seega viimased 11 talve.

parimad kindad talvel - külmaga, sulaga
parimad kindad talvel – külmaga, sulaga, maiustega, maiusteta

 

MAIUSEKOTT
Ma armastan kotte, mida saab kinnitada endale rihmaga ümber vöö. Ma armastan ka maiusekotte, mis töötavad nö hingedega (vt. Terry Ryan Treat Bag, Hurtta Pro jm). Ometi võin öelda omast napist kogemusest nende kottidega, et hinged võivad mõnel kotil siiski päris raskelt käia. Minu Karen Pryori kotil olid küll mõningad kvaliteedivead – mõned vidinad hargnesid esimesel nädalal koti küljest lahti, aga kott ise ja hinged kannatasid välja ikka oma 4 aastat igapäevast kasutamist. Hinged käisid väga hästi – piisavalt kergelt ja mugavalt
Nüüd on mul Hurtta kott, mille hingedesüsteem ei tööta nii kergelt ja vahel ma igatsen taga oma vana kotti. Ometi on Hurtta koti õmbluste kvaliteet ning ka materjalivalik oluliselt parem. Ka on kott funktsionaalsem, kui Pryori kott – on lukuga vahe võtmete jaoks, ees krõpsuga vahe vidinate jaoks ja helkureid on mitmes kohas.
Lisaks on üks kott, mida ma pole ise veel kasutanud, aga mis on oma järge ootamas – RapidRewards. Seda kotti annab kinnitada klambriga riiete külge ja koti küljes on ka aasad rihma jaoks. Mis aga huvitav on- see kott on suletav magnetiga. Mina pole sellist süsteemi veel varem kohanud. Aga see tundub mugavaim kõigist varasematest.

Kui sa maiusekotist maiuseid kätte ei saa, siis sa neid koerale ka ei anna. Kui sa koerale maiuseid ei anna ja ei kinnista ta käitumist ka muul moel, mida koer kinnistavaks peab, siis sa tema käitumist mõjutada ei suuda!

LIBEDUSEVASTASED TALLAD
See on tähtis punkt. Vaatasin 2 nädalat tagasi, kuidas mu koolitusele tuli vapper naisterahvas ülisuurt tõugu koeraga. Maja ees oli jää. Perenaisel jalas tossud. Mõtlesin, et kuidas ta sellega hakkama saab?
Ma arvan, et aeg-ajalt (kui libe on just tekkinud) on üksindagi ilma libedusevastaste taldadeta liikumine mõistusevastane. Kui sul on aga vähemalt põlvekõrgune koer, kes aeg-ajalt kiirendab, siis on see suisa enesetapjalik. Me elame aga kohas, kus vähemalt 2 kuud aastast laiutavad teedel suuremad või väiksemad jääväljad. Mis aga probleemiks on- inimesed ei tea, et olemas on ka teistsuguseid taldu kui need, mida Kaubamaja ja supermarketite toiduosakonnad müüvad… Need, mis on nii suured, et nende kaasas kandmiseks on omaette kotti vaja.

Esimesed tallad, mida ma soojalt soovitan, on YAKTRAX. Minul on need käinud 7 aastat. Algul selleks, et mitte pikali lennata, kui titt linaga kõhule seotud ja koer rihmaga käe otsas. Mitte kunagi ei saa olla 100% kindel, et koer ei söösta kuhugi kõige ebasobivamal hetkel ja 1-kuuse titega, kes on linaga kõhule seotud oma õnne proovima ei hakka. Seega – soetasin Yaktrax walk tallad ja olin väga üllatunud selle üle, kui hästi need ka lausjääl peavad. Paar aastat tagasi läksid küll kanna alused kummid katki ja nüüd kanna all pidamist pole, aga kuna ma harjutangi vähem kanda põrutades kõndima ning raskust kiiremini päkale üle viima, siis see on pigem nagu treenimisvahend 🙂

Yaktrax tallad

Nende suur pluss on veel nende väiksus – pole mingit probleemi tõmmata need tallad jalast ja pista jope taskusse. Isegi kui seal on juba pool elamist… ja isegi kui need taskud pole teab mis suured…
Miinuseks oli kindlasti nende peale panemine… Leia libedal ja ebatasasel lumel üks koht, kus seista ühel jalal, toeta säär teise põlve peale, ütle koerale, et ta oleks nüüd ilusti paigal… ja lohise koera järel, kuni saad uuesti pidama. Alusta uuesti 🙂

Nüüd sel talvel, kui puhas ja sillerdav jää kogu meie õuest vastu vaatas, hakkas mul kahju oma lastest, kes jalgsi kooli-lasteaeda kõndisid, kui mina vaevu autoni komberdatud sain. Leidsin neile ühest põnevaid asju müüvast matkapoest sellised ümber päka käivad ja kaht naela majutavad kummid (Nordic Grip). Lapsed arvasid, et kummalegi ühest piisab ja nii nad käisid terve nädala nii, et üks oli tõuke- ja pidamise jalg ja teisega saab uisutada 😀

Nordic Grip Nordic grip Mini talladNordicgrip2
Nüüd sain ka ise need ära proovida. Mis ma oskan öelda- Yaktrax on mõnusam. Peamiselt seetõttu, et ta on kogu talla all ja et ka kanna all on pidamine. Nordic Gripi jääkummidega pikemat maad küll käia ei taha, sest päkk jääb naelte tõttu kõrgemale kui kand ja selline ebanormaalne asend väsitab. Lühiajaliselt ja hädaabiks sobivad nad aga hästi. Eriti tore boonus on veel see, et nad käivad väikesesse karpi ning nii saab isegi taskud puhtad ja kuivad hoida. Ja kui sa ikka avastad keset Toomemäge, et ees on libe ja taga on libe ja külje peal ka, et 1,5 m paremal on üks lumelaik, aga sinna ei saa, sest jalad vajuvad laiali selle perfektselt sileda jää peal… Siis istu maha ja pane tallad alla… Edasi läheb lõbusamalt.

MAIUSED
Vali kuivemat sorti maiuseid või pane enda keedetud maksad jms ahju ja kuivata madalal temperatuuril mõnikümmend minutit. Kuivemad maiused on külmaga paremini kasutatavad – säästavad su sõrmi.

MÄNGUASJAD
Vali mängimiseks sobiv pinnas! Ära jooksuta oma koera libedal lumel või jääl. Ära lase oma koeral hüpata libedal lumel või jääl!
Koerad vigastavad end samamoodi kui inimesedki.
AGA igal pool pole libe. Seal, kus pole , on mäng väga teretulnud. Eriti sikutusmäng. Kui sa korralikult mängid, siis saad hästi sooja. Ja sa ei pane tähelegi, et on külm, siis soojem, siis veel soojem. Ja varsti juba tulebki kevad.