Valikud- kõike korraga ei saa…

Mürglil oli raske lapsepõlv. Mürgel oli 22 aastat oodatud koer. Käisin lapsepõlves isaga paaril koertenäitusel ning neist mäletan ainult teenistuskoerte demonstratsioonesinemisi. Unistasin sellest, et minu koer saab minust aru ilma sõnadetagi ja teeb kõike, mis ma ütlen. Loomulikult mitte masinlikult, vaid nägin meid vaimusilmas ikka nagu parimaid sõpru.

Lõpuks, aastal 2003 tuli Mürgel. Isa pärandusest saadud raha eest sai ta ostetud. Isa oli suur koerasõber ja minu jaoks oli see sümboolne.

Pilt

Mürgel ei saanud sellist nime ilmaasjata. Tema kennelnimi oli My Brand Doubletrouble. Tema ärkas kell pool viis hommikul, ronis oma pesakonnakaaslastele otsa, kiunus, ajas kõik kutsikad ja kasvataja üles ning keeras siis ise magama. 🙂 Mürgli kasvataja Haita- Maarit Zahharov  ütles omal ajal, et Mürgel on selline tugev isiksus. Temaga peavad reeglid hästi selged olema. Kuulsin järgnevat lausejupp päris palju: “ta on tugeva iseloomuga, ära lase tal endale pähe istuda”. Kuidas käib “mitte pähe istuda laskmine”? Lugesin parimate eesti koerakoolitajate artikleid. Kus iganes oli juttu pähe istumisest, olid ka soovitused – raputa turjast, keera selili ja hoia kinni, vaata silma, loe moraali. Oli isegi soovitus, et suure koera kutsikas tuleb turja pidi kõigi 4 jalaga maast lahti tõsta, kuni veel jaksad. Eks ma siis proovisin kasutada neid võtteid lootuses, et saan endale hea koera. Vabandust, Mürgel.

Tänasel päeval ma ei oska öelda, kas Mürgel siis polnudki “tugeva iseloomuga” (mida see üldse tähendab?!) või ma tampisin selle temast esimese 6 kuu jooksul välja. Mõni arvaks ehk, et tubli töö! Minul on sellest aga väga siiralt kahju, et ma ei näe oma koera sellisena, nagu ta tegelikult oli. Mõned asjad kadusid sinna varasesse lapsepõlve ja ma ei saa enam kunagi teada, mis praegu teisiti oleks…

Ma armastan koertega suhtlemist. Ma armastan seda, kui saan tema käitumise põhjal heita pilku tema hingeellu, tema eelistusse. Ma armastan vaadata, kuidas koer üritab oma soove ellu viia – milliseid võtteid ja strateegiaid ta kasutab.  See eeldab aga minult hoolikat “kuulamist”.

Ma armastan seda, kuidas mu koer tuleb minult abi paluma, kui söögipall läheb tugitooli alla ja ta seda sealt ise kätte ei saa. Ma armastan seda, kuidas mu koer õhtul “palub”, et ma paneksin diivanile tema lina, mille peal ta peesitada tohib. Ta tuleb umbes 2 sammu kaugusele diivanist, vaatab otse tühja diivanit, hingab sügavalt välja. Seejärel vaatab ta minu poole, kui mina teda vaatan, vaatab ta uuesti diivanit. Imeliselt selge, kas pole?

Ma armastan seda, kuidas Mürgel teeb teatrit. Nuusib aias ringi ning sattub kogemata värava ligidusse. Kui ma näen, siis teeb näo, nagu ta lihtsalt nuuskis. Kui ma ei näe, siis vaatab, kas saab väravast välja. Aga igal juhul tuleb “imbuda” väravale lähemale väga märkamatult. 🙂 Nüüd tuleb ülestunnistus – ma naudin isegi tema laualt varastamise käitumise arengu jälgimist. Mitte et mulle laualt varastav koer lõbu pakuks, aga andsin endale aru, et 3 väikese lapsega kodus pole vanale koerale põhimõtteliselt võimalik selgeks teha, et laualt ei saa süüa. Seega koristan nüüd hoolikamalt ja vahel jälgin seda, kuidas Mürgel õpib. Õpib jälgima minu liikumisi korteris, minu hõivatuse astet, minu tähelepanuvõimet jpm. See on ääretult hinnaline õppetund.

Ja nüüd neile, kes jõudsid hakata õhku ahmima, et kuidas üks koeratreener nii võib, siis, esiteks, võib seda pidada väikest viisi osaluseksperimendiks. Teiseks – kutsikaga ma selliseid mänge kindlasti ei mängiks. Kolmandaks – ma kindlasti EI soovita selliseid katseid ühelegi koeraomanikule, kellel pole põhjalikke teadmisi koerte käitumisest ja õppimisteooriast! Selleks, et seda teha, peaks kindlasti ette teadma, millega riskite, kus võib tulla suuri probleeme, kuidas neid ennetada ja kuidas elada edasi koeraga, keda olete lubanud “paha peale”. Ma ei saa salata, et meie puhul mängib veidi rolli ka Mürgli vanus – ta on ikkagi juba 11. Võib kõlada küüniliselt, aga ikkagi – varastamine lõpeb siis, kui tema elupäevad lõpevad. Kui meil on õnne temaga pikalt koos olla,siis ikkagi kõige rohkem 5 aasta pärast.

Mõnel inimesel on valikuid raske teha. Ja ehk see sõltub ka valdkonnast. Mina näiteks tunnen iganädalast piina, kui mõtlen perele järgmiseks nädalaks menüüd. Teate küll – kõik need eelistused ja tervislikkuse ja mitmekesisuse printsiip ja juba tundubki kõik kokku jooksvat.

Imelikul kombel pole mul Mürgli kasvatamise puhul olnud valikute tegemine raske. Mürgli heaolu meie maailmas on olnud alati esimene prioriteet. Meie maailma all pean ma silmas nii inimühiskonda kui oma peret.  See tähendab, et treening oli täiesti vältimatu, sest kasvatamatu koeraga ei ole hea elada ja kui minul pole koeraga hea elada, siis väga tõenäoliselt pole ka koeral enam minuga hea elada. Alustasime sõnakuulelikkuse treeningutega, kui Mürgel oli kutsikas. Kuna ta oli energiline koer, siis oli talle tegevust ja sihipärast tööd vaja. Treening oli lahe. Käisime ka aeg-ajalt võistlustel, aga seal mulle ei meeldinud. Ei meeldinud just sellepärast, mida  ma seal nägin. Nägin muidu toredaid ja mõistlikke inimesi (kes paistsid muidu oma koeri ju hoidvat ja armastavat) muutumas oma koerte suhtes kurjaks, ebaõiglaseks ja isegi vägivaldseks. Mõistsin väga ruttu, et ma pean oma võistluste meelelaadi hoidma lähme- ühte- tavatusse- kohta- trenni- tegema- võtmes. Ehk siis valisin rahuliku õppimise ning loobusin agressiivsest võidu jahtimisest, mis oleks tõenäoliselt käinud Mürgli heaolu arvelt.

Järgmine suurem valik oli tealik SKst loobumine, sest laste ja kodu ehitamise kõrvalt ei jäänud piisavalt aega ja jaksu, et süsteemselt trenni teha. Mäletan hetke, kui ma oma 2-aastasel tütrel lubasin esimest korda võtta kätte maiuse ja vihjata Mürgli istuma. See oli hetk, kus ma mõistsin, et meie võistluskarjäär on läbi. Teisest küljest saime ametlikult oma perre suurepärase kodukoera.

Ma olen palju mõelnud selle üle, kuidas Mürglile sobiks elu, mida soovitas arst, kes diagnoosis Mürglil traumajärgse artriidi. Ettekirjutused olid: jalutada ainult rihmas, kiired sööstud, suunamuutused keelatud, asjade järele jooksmine keelatud. Kui hullem oli möödas, siis hakkasin teda ikka lahti laskma, samuti loobin talle aeg-ajalt pulki vms. Ja lahtiselt nuuskima laskmine on elementaarne. Ta naudib seda väga.

Me võime oma koera koolitada nii hästi sõna kuulavaks ja nii “mugavaks” koos elamise mõttes, et koer kaotab võimaluse olla koer. Me võime erinevatel põhjustel “hoida” oma koera. Kas siis millegi eest või millegi jaoks, aga kuidas koer seda tajub?

Kui ma peaksin jalutama oma koera alati ja igal pool rihmas, et ta mingil juhul oma jalga uuesti ei vigastaks, siis on siin 2 küsimust. Kui tõenäoliselt vigastaks ta ennast siis, kui ta lahti oleks? Ja vastus sõltub loomulikult kohast, ajast jpm. Teine küsimus on – kui palju ta kaotab oma elukvaliteedist, kui ma ei anna talle vabadust olla koer?

Mis tähendab olla koer 21. sajandil? Mina ju ei tea seda tegelikult  ja ei saagi teada.  Mulje on jäänud aga selline, et hea on nuuskida lõhnasid puutüvedel ja postidel, nuuskida maad, nuuskida õhku ja isegi vees olevaid lõhnu. Joosta märjas heinas, võtta hoogu ja kihutada mõnuga läbi sügava porilombi, joosta piki randa madalas kaldavees, nuuskida, kuhu suunas on silganud jänesed vm. Joosta pulga, palli või lendava taldriku järele, sikutada innukalt mänguasja, püüda oma inimene kinni… Püherdada värskes lumes, märjas heinas, tolmusel teel või raipes… (Tänapäeval on enamikes kodudes olemas soe vesi ja ka puhastusvahendid on vabalt saadaval!) Hea on olla inimeste lähedal ja hea on kui sügatakse põhjalikult. (“Kätepuhastuspaid” võivad olemata olla…) Hea on, kui süüa on saadaval. Ükskõik, kas kausis, põõsa all või põõsa otsas, laua all või laua peal. Ja Hando Runneli sõnadega seda kokku võttes:  “hää on, kui on, kui ei – ka hää..”

IMG_1878