Blogi

Kes seda kutsikat üldse tahtis, ehk elu 3 lapse ja 2 koeraga

IMG_0009Nina tuli meile väga järsku. Jaanuaris sai helistatud kasvatajale ja uuritud ühe väga toreda pesakonna kohta ja broneeritud üks emane kutsikas. Nädala pärast nägigi Nina ilmavalgust. Kevade esimestel minutitel sõitsime Ninaga oma hoovile 🙂 Kutsika võtmise plaan tekkis siis, kui tekkis selgem visioon, kuidas väravaid ja puuri kasutades saaks Mürglit kaitsta kutsika pealetükkivuse eest. Soov näha, kuidas kahe koeraga elu käib, kuidas omavahelised suhted kujunevad ja muutuvad, oli juba ammu olemas. Ja lapsed soovisid muidugi kutsikat. Et see aga mitte üksnes nende, vaid ka minu soov oli, ja ka mees nõus oli, siis saigi otsus tehtud.

Igapäevaelu

Nina tulles avastasin, kui palju rohkem aega läheb 2 koera jalutamise ja 2 koera toitmise peale. Eriti, kui soovid täita KONGid toiduga ning teha kihilisi KONGe, et söömine koertelIMGP9934  rohkem  aega võtaks, energiat kulutaks ja nauditavam oleks. Täidetud toidumänguasjade koertele andmise eesmärk oli selles, et kutsikas ei paneks tähele seda teravat üleminekut pärast hommikust melu, kui järsku on kõik läinud ja hääled nagu noaga lõigatult lõppevad ja vaikus saabub… Kui tal on mõnus maius ees, millele keskenduda, siis ei tundugi kõik muu nii tähelepanuväärne.  Ja Mürglile oli vaja KONGi täita lihtsalt seetõttu, et muidu poleks aus. Tema sööb oma söögi 1 minutiga kausist ära, aga kutsikas mõnuleb pool tundi oma KONGi kallal. Aga aega võttis see protseduur oma 5-10 minutit, samas kui varem Mürglile sai süüa anda vahel poole minutiga …

Ja siis  koerte jalutamine. Eraldi. Algul tundus 2 koera rihmadega žongleerimine täiesti küündimatus kauguses olev kõrgem pilotaaž ja minu suur austus kuulus kõigile 2 koera korraga jalutavatele inimestele. (Austan neid endiselt, kuigi nüüd jalutan ka ise 2 koera korraga. Vahel harva.) Hiljem sain aru, et Nina pulbitsev energia ja Mürgli kaduv jaks ja energia ei olegi koos käsitletavad. Eriti hommikusel ajal, kui Nina on nii puhanud ja teotahet täis… Neid tulebki enamik osa ajast eraldi jalutada. Koos käigud on vaid väga üksikud õhtused rahulikud ja lühikesed tiirud.

Igapäevaelu rutiinide juurde kuuluvad ka teemad nagu: kes  viib lapsed lasteaeda, kes jõuab koertega jalutada ja millal, kes mis ajaks tööle läheb? Kes ostab söögi, kes teeb söögi, kes kuulab laste lugusid ja muresid-rõõme ja kes toob neid vajadusel trennist. Kes saab millal trenni minna ja kas keegi saab kunagi ka kodus tööd teha… Igapäevane pidev logistika. See on jätkuvalt raske ülesanne. Ma vahel imestan, kui inimesed ütlevad, et see (näiteks väikelapseiga) kestab vaid mõned aastad. Samas võib seda näha ka kui 3×365 päeva ehk siis ligi 1000 päeva… See teeb kokku päris hulga hetki. Ja muidugi, teisest küljest, universumi ajaloo kontekstis pole see midagi…

Kutsika võtmine on ikkagi võrreldav ühe uue lapsega peres. Kutsikas on nagu laps, kes lasteaias ei käi ja kellega tuleb ilmtingimata käia  jalutus-/ õppe-käikudel erinevatesse kohtadesse, keda tuleb harjutada bussisõidu, inimestega, kellest paistab ainult pool kere ja ülejäänu on peidus autoukse taga, keda tuleb lasta uudistada ja kellel tuleb lasta mõtiskleda selle ilmaelu üle. Ja kuigi kutsikas kasvab oluliselt kiiremini kui lapsed, siis see jalutuskäikude teema ei kao kunagi. Ta ei hakka kunagi ise jalutamas käima.

Treeningväljakutsed

Avastasin üsna ruttu, et minu juhised, mida koolitustel jagan, on väga head siis, kui su peres pole just parasjagu väikesi lapsi. Avastasin, et mul on päris kõrged nõudmised omanikele ja kutsikatele.  Mitmed asjad tulid meelde vanast ajast, kui Mürgel kutsikas oli… Ja jälle leidsin, et on imetlusväärne, kui paljud mu tublid õpilased on teinud nii tubli tööd ja saanud kõigega suurepäraselt hakkama ja õpetanud oma koerad tublideks ühiskonnaliikmeteks ja endale headeks sõpradeks.

Mina näiteks leidsin, et kindla liikumismustriga lamama ja seisma 3-kuuse kutsika õpetamine on peaaegu mission impossible, sest ta ei paista selleks veel vaimselt lihtsalt valmis olevat. Samuti hakkasin jälle märkama hoopis teravamalt, millised hääled, lõhnad, objektid mind ümbritsevad. Vana ja linnaeluga harjunud koeraga lähevad ka enda meeled töntsiks.  Esimeste kuude märksõnadeks oligi harjutamine. Nina on üpris müratundlik. Mürisevad mööduvad autod, naaberaiast kostvad mütsud või kolinad – kõik panid teda korraks eemale hüppama. 3,5-kuuselt  oli tal ka hirm kõigi lähenevate koerte suhtes. Tema reaktsioon tabas mind täiesti ootamatult tänaval, kui meile jalutas vastu kaks mulle tuttavat täiskasvanud labradori! Meie oma õues on liikvel 5 erinevat tüüpi koera, kellega ta läbisaamist harjutas.
Autosõiduga harjumine oli ka päris pikaajaline protsess. Võin öelda, et alles nüüd, praktiliselt 3 kuud hiljem, sõidab nina autoga üpris meeleldi ja rahulikult. Siinkohal tahan rõhutada autovõre olulist rolli liiklusohtlike olukordade vältimises! Samuti on pidevalt olnud ja on jätkuvalt teemaks koos jalutamisega harjumine ja lisaks kõigega, mis jalutuskäikudel ette tuleb… Harjutada tuleb rihmaga ja rihmata koos jalutamist… Rihmast lahti olles minu jälgimist ja juurdetulemist… Suurde vette minekut algul ainult kõhuni, siis ujumist ja lõpuks vette hüppamist…  Naabrikoertega  “jutule saamist”, mängimist, mõistmist, millal on aeg lõpetada, millal taksid või malamuut nii palju tüdineb, et  olukord “hapuks” läheb…

IMGP0202 (1)Mürgliga koos jalutamist… Mürgliga viisakat suhtlemist…  Nina sai üpris ruttu aru, et ta on jõu ja iseloomu poolest Mürglist kangem. Mürgel on eluaeg olnud väga leebe loomuga. Ma olen teda terve elu pidanud kaitsma küll kutsikate kiusamisest, küll isaste koerte ahistamisest. Kui talle ei meeldi, siis ta lahkub. Viimane asi, mida ta tahab, on tüli kiskuda. Nina on möllune kutsikas ja kuigi ta saab mängida naabritakside ja malamuudisegu koeraga, jääb änksi siiski üle ja ta üritab vahel Mürglit mängule saada. On ette tulnud hetki, kus see näeb välja meeleheitlik mõlemalt poolt. Laps, kes soovib niiväga mängida ja rauk, kes tahab niiväga rahu. Sellistes olukordades tuleb mul alati meelde Suzanne Clothier’ artikkel Stop Poking Grandma. See on tõeliselt hea artikkel ning toob väga selgelt välja, miks me ei peaks alati koertel ise laskma paika panna oma “karjasuhteid”…

IMGP0218

Lapsed ja koerad

Mu oma lapsed on vanuses 3,7, 9.  Sugulaslapsed ja laste sõbrad on vanuses 0-18 (kuigi  viimast ei peaks vist üldse lapseks enam nimetama…).

Lapsed ootasid kutsikat väga ja nad on olnud väga andestavad arvestades seda, et ikka süüakse ära mõni armsam asi, mõni tähtis paber, mõni raamat pissitakse täis jne. Samuti andestatakse käte närimised, ja pealehüppamised. See kõik käib kutsikaks olemise juurde. Kuidas aga lapsi kaitsta? Selsamal põhjusel, pean ma pidevalt teadlik olema sellest, mis laste ja kutsika juures toimub. On olnud mitmeid situatsioone, mis võinuks lõppeda päris kurvalt, kui ma poleks lahutamas olnud. Näiteks – laps kiljub ja trambib jalgadega vastu maad kutsikast mõne meetri kaugusel. Kutsikas sööstab, hüppab lapsele peale, lükkab ta pikali ja tammub otsas, ise otsides, kust saaks hammastega kinni.

IMG_0031 (1)Vahel avaldavad mu vanemad lapsed arvamust, et need “nii nunnud kutsikad”, keda nad piltidelt on näinud, püsivad nii tillukesena ligi aasta või nii… Ja siis on nad järsku suured. Mu kohe kooli minev nutikas laps ütles täiesti siiralt, et ta ei taha Nina enam, sest ta kasvas nii kiiresti suureks. Ja üldse, me ei saanudki teda 8-nädalaselt, kui ta nii nunnu  ja tilluke oli. Me saime ta 9 nädalaselt, kui tal jalad juba pikemad olid, kui sel 8-nädalasel kutsikal, kellel me külas käisime… Seega ükskõik kui hästi sa ise tead, mida oodata võib olla, lapsed ei tea. Vahel võib kuulda ka ettepanekut “Anname Nina kasvatajale tagasi, sest ta…” Ja kui me siis arutame, et kuidas Nina end tunneb, kui me ta järsku oma kodust ära viime, kodust, kus ta on enamuse oma elust elanud, siis leiavad nad, et ehk siiski mitte. See ei saa olla väga mõnus tunne, kui sa oled harjunud ühe seltskonnaga ühes kohas ja siis järsku viiakse  sind ära ja jäetakse kuhugi… Ja siis teistel kordadel räägivad lapsed jälle täiesti siiralt – “Nina on niiii nunnu, ta on maailma armsaim koer”

Mida on lapsed pidanud Ninaga koos elades õppima?

1. Oma tuppa sisenedes ja toast väljudes pane värav/ uks kinni.
Kuna lastetubades on ikka osad mängud põrandal ja vahel ka pool elamist ühtlase kihina laiali, siis parem, kui pidev näägutamine ja mure kutsika seedesüsteemi võimaliku ummistumise pärast, on kohandada keskkonda. Lastetoa ja elutoa uksel on värav, et kutsikat eraldada ühte või teise ruumi. Lastetuppa pole kutsikal üldse asja. Kui aga vahel on värav lahti ununenud, siis on sellel alati ka laste jaoks tagajärg olnud. Kas on mõni mänguasi ära näritud või on olnud põrandal loik ja hunnik. Tagajärjed juhivad käitumist. 

2. Laps võib kutsikaga mängida, aga tuleb jälgida, kas mäng on kontrollitav
7- ja 9-aastane saavad sellega päris hästi hakkama. Algusest peale on nad veidi mänginud ning lõpetanud mängu jättes kutsika mänguasjaga rahmeldama (mis hiljem küll tähendas seda, et Nina tuli uuesti nügima ja mängu otsima) või tehes vahetust ning visates maha krõbinaid.  See töötab paremini, sest maast otsimine suunab tähelepanu mängult, mänguasjalt ning lapselt kõrvale.  Eriti hästi töötab see aga siis, kui visata maiused maha või anda närimismaius ja minna ise ära teise tuppa. Reegli teine pool on see, et kui täiskasvanut kodus pole, siis kutsikaga ei mängi. Laste ja kutsikate mängud on sageli üsna füüsilised. Seda ei saa neile pahaks panna,  see on ealine. Selleks, et ära hoida liigset energialaksu kutsikal ja võimalikke vigastusi lapsel, ongi selline reegel.

3. Ära aja kutsikat pööraseks, sa saad haiget!
See reegel on väga mõistetav suurtele lastele. Problemaatilisem aga 3-aastase põnniga. Poiss tavatses esimesel kahel kuul, kui Nina meil oli, kilgata “Nina, hüppa! Hüppa!” ja Nina hüppas… Tore oli see täpselt seni, kuni Nina käppadega poisile peale hüpates temast pikem oli ja ta pikali lükkas… Kui Nina veel väike oli, siis sai õuel harjutatud, et poiss jookseb ees ja Nina järel. Niipea, kui mulle tundus, et Nina liigub lihtsalt kaasa jooksmisest kinnipüüdmise režiimi (kehahoiak, pilk ja liikumine annavad sellest märku), lasin poisil seisma jääda ja peatus ka Nina. Seda käitumist ma loomulikult kinnistasin ohtralt kiites ja maiuse või mänguga premeerides. Hiljem sai sama harjutatud jalgratastega. 

4. Kui kutsikas läheb pööraseks, siis kutsu kiiresti abi!
Kutsikate mängud võtavad vahel selliseid tuure, et parem on, kui keegi ette ei satu. Kutsikad närivad ja hüppavad. See on normaalne käitumine, millele alternatiivi  leidmine ja kinnistamine võib võtta päris palju aega ja kannatust. Eriti, kui sa pole valmis oma kutsikat karmilt karistama selle eest, et ta oma hambaid sinu käe ümber kokku vajutab. Osad kutsikad teevad seda ka siis, kui nad juba kasvult üpris suured on. Mida ma teen selleks, et lapsed viga ei saaks? Õpetan lapsi, kuidas koeraga mängida, kuidas mölluse koera juurest rahulikult eemalduda ja sulgeda enda järel värav või uks. Õpetan, kuidas pakkuda kutsikale mänguasi enda asemel. Õpetan, kuidas visata maiust nii, et kutsikas ei hüppaks hammastega kätte. Treenin kutsikat laste juures 4 jalga maas olema, võtma lastelt maiust, mille nad on visanud maha (et vältida käe näksamist). Ja loomulikult – tuletan pidevalt meelde nii enda lastele kui kõigile sõpradele, et niipea, kui kutsikas pöörded üles võtab, tuleb kohe mind kutsuda. Enne, kui keegi haiget saab, sest kui kutsikas läheb pöördesse, siis on see vaid aja küsimus, millal ta hambaid kellestki haaramiseks kasutab.

Kes seda kutsikat siis  ikkagi tahtis?

Meie. Kuigi segadust tuleb juurde nii liiva, karvade kui tihenenud ajagraafiku näol, on Nina väga tore kaaslane. Kogu see seltskond on väärt seda, et saaks väga selgelt läbi mõeldud, mis on siin elus oluline ja kuidas oma elu elada nii, et see poleks mitte pidev tulekahjude kustutamine, vaid õnnelikult elatud elu.

————-

IMG_140128. juulil algab kursus Head koerasõbrad, mis õpetab 6-10 aastastele lastele olema oma koerale hea sõber. Kursusel tuleb juttu koera vajadustest, kehakeelest, harjutame treenimist ja mängimist.

Rohkem infot leiad kursuse kohta siit ja registreeruda saad siin.

Ka TALVEL saab koera treenida e. VARUSTUSEST

Veel nädal tagasi valitses meil siin Tartus  JÄÄ. Hea vabandus, et koeraga pikkadele jalutuskäikudele mitte minna. Mürgel on ju ikka vana koer, haige randmeliiges annab endast tunda kergemategi oludegagi ning vahel ka lühikeste jalutuskäikude järel. Nüüd on aga veel külm ja libe… Ja lisaks- ise võid ka kondid murda…

AGA EI! Mürgel, kes näitas küll vanaduse märke aastavahetuse kandis, on nüüd ootamatult jälle kõbusamaks muutunud ja hoolimata libedusest soovib ikkagi ka aiast välja jalutama minna. Ta isegi palub mult pikemaid jalutuskäike. Teate küll – need on need kohad, kus koer jääb ristteele seisma ning ei soostu sinuga kodu poole kaasa tulema, vaid annab selgelt mõista, et ta tahaks teist teed pidi minna. Jah, võimalusel lasen ma alati Mürglil valida, kas ta soovib üht või teist teed pidi minna ja ma naudin seda, et mu koer saab oma elu korraldada vähemalt mõnes punktis nii, nagu see talle meelepärasem on!

Ma sain esimese korraliku õppetunni sellest, kui karmilt meie talved inimestele (ja ka koerte käitumisele) mõjuvad, oma koolitakarjääri  esimesel talvel.
Olid üks tore koer ja koeraomanik, kes alustasid oma koolitust varasügisel, käisid kogu sügise ning novembri lõpuks oli neid hea vaadata – omavaheline suhtlus toimis, koer mõistis vihjeid ja teadis, et vihjetele tasub vastata.
Mais tulid nad uuesti koolitusele ja selgus, et koeral on mitmed neist käitumistest, mida ta varem tõeliselt kenasti sooritas, muutunud väga kehvaks. Ninaga käe puudutamise osas oli kahju nii suur, et me pidime õpetama käitumise  uuesti nullist ning võtma kasutusele uue vihje.
Kui uurisin, mis siis vahepeal juhtunud oli, selgus, et TALV OLI. Ega siis külmaga maiuseid kaasas ju ei kanna ja kindaid käest ära ei võta… Ma polnud ausalt öeldes selle peale ise tulnudki, et nii ka saab…
Ühesõnaga – varustus on oluline! Mitte selleks, et kallite asjade tegijaid nuumata, vaid selleks, et teil endil oleks mugav ja teie endi koerad käituks igal aastaajal, KA TALVEL nii, nagu üks unistuste koer käituda võiks…

Panen nüüd kirja mõned asjad, millest on minul olnud väga suur abi külmadel TALVEpäevadel ja -öödel koeraga jalutamas käies. Kui Mürgel oli veidi nooremas eas, siis olid kõik jalutuskäigud ühtlasi ka treeningud. Seega – varustus, mida läheb vaja, et koera head käitumist kinnistada…

KINDAD
Mulle meeldib koeraga käia soojade villaste käpikutega (vt fotot).  Need on minu konkurentsitud lemmikud – ma valin piisavalt avarad, et neid kergelt kätte ja käest ära saada. Mu käpikud on kahekordsed, mis teeb nad mõnusalt soojaks ja isegi tuult peavad nad mõõdukalt. Ja nende vettimiseks kulub ikka vähemalt poole kauem, kui ühekordse villase kindaga. Mis kõige parem – nende sisse saab ära peita väiksema koguse maiuseid (5-10), et kui on -25C, siis ei peaks kätt hoidma tarbetult kaua kindast väljas, vaid võtan maiuse otse kinda seest. Sääraseid kindaid olen kandnud vist praktiliselt kogu Mürgli elu. Seega viimased 11 talve.

parimad kindad talvel - külmaga, sulaga
parimad kindad talvel – külmaga, sulaga, maiustega, maiusteta

 

MAIUSEKOTT
Ma armastan kotte, mida saab kinnitada endale rihmaga ümber vöö. Ma armastan ka maiusekotte, mis töötavad nö hingedega (vt. Terry Ryan Treat Bag, Hurtta Pro jm). Ometi võin öelda omast napist kogemusest nende kottidega, et hinged võivad mõnel kotil siiski päris raskelt käia. Minu Karen Pryori kotil olid küll mõningad kvaliteedivead – mõned vidinad hargnesid esimesel nädalal koti küljest lahti, aga kott ise ja hinged kannatasid välja ikka oma 4 aastat igapäevast kasutamist. Hinged käisid väga hästi – piisavalt kergelt ja mugavalt
Nüüd on mul Hurtta kott, mille hingedesüsteem ei tööta nii kergelt ja vahel ma igatsen taga oma vana kotti. Ometi on Hurtta koti õmbluste kvaliteet ning ka materjalivalik oluliselt parem. Ka on kott funktsionaalsem, kui Pryori kott – on lukuga vahe võtmete jaoks, ees krõpsuga vahe vidinate jaoks ja helkureid on mitmes kohas.
Lisaks on üks kott, mida ma pole ise veel kasutanud, aga mis on oma järge ootamas – RapidRewards. Seda kotti annab kinnitada klambriga riiete külge ja koti küljes on ka aasad rihma jaoks. Mis aga huvitav on- see kott on suletav magnetiga. Mina pole sellist süsteemi veel varem kohanud. Aga see tundub mugavaim kõigist varasematest.

Kui sa maiusekotist maiuseid kätte ei saa, siis sa neid koerale ka ei anna. Kui sa koerale maiuseid ei anna ja ei kinnista ta käitumist ka muul moel, mida koer kinnistavaks peab, siis sa tema käitumist mõjutada ei suuda!

LIBEDUSEVASTASED TALLAD
See on tähtis punkt. Vaatasin 2 nädalat tagasi, kuidas mu koolitusele tuli vapper naisterahvas ülisuurt tõugu koeraga. Maja ees oli jää. Perenaisel jalas tossud. Mõtlesin, et kuidas ta sellega hakkama saab?
Ma arvan, et aeg-ajalt (kui libe on just tekkinud) on üksindagi ilma libedusevastaste taldadeta liikumine mõistusevastane. Kui sul on aga vähemalt põlvekõrgune koer, kes aeg-ajalt kiirendab, siis on see suisa enesetapjalik. Me elame aga kohas, kus vähemalt 2 kuud aastast laiutavad teedel suuremad või väiksemad jääväljad. Mis aga probleemiks on- inimesed ei tea, et olemas on ka teistsuguseid taldu kui need, mida Kaubamaja ja supermarketite toiduosakonnad müüvad… Need, mis on nii suured, et nende kaasas kandmiseks on omaette kotti vaja.

Esimesed tallad, mida ma soojalt soovitan, on YAKTRAX. Minul on need käinud 7 aastat. Algul selleks, et mitte pikali lennata, kui titt linaga kõhule seotud ja koer rihmaga käe otsas. Mitte kunagi ei saa olla 100% kindel, et koer ei söösta kuhugi kõige ebasobivamal hetkel ja 1-kuuse titega, kes on linaga kõhule seotud oma õnne proovima ei hakka. Seega – soetasin Yaktrax walk tallad ja olin väga üllatunud selle üle, kui hästi need ka lausjääl peavad. Paar aastat tagasi läksid küll kanna alused kummid katki ja nüüd kanna all pidamist pole, aga kuna ma harjutangi vähem kanda põrutades kõndima ning raskust kiiremini päkale üle viima, siis see on pigem nagu treenimisvahend 🙂

Yaktrax tallad

Nende suur pluss on veel nende väiksus – pole mingit probleemi tõmmata need tallad jalast ja pista jope taskusse. Isegi kui seal on juba pool elamist… ja isegi kui need taskud pole teab mis suured…
Miinuseks oli kindlasti nende peale panemine… Leia libedal ja ebatasasel lumel üks koht, kus seista ühel jalal, toeta säär teise põlve peale, ütle koerale, et ta oleks nüüd ilusti paigal… ja lohise koera järel, kuni saad uuesti pidama. Alusta uuesti 🙂

Nüüd sel talvel, kui puhas ja sillerdav jää kogu meie õuest vastu vaatas, hakkas mul kahju oma lastest, kes jalgsi kooli-lasteaeda kõndisid, kui mina vaevu autoni komberdatud sain. Leidsin neile ühest põnevaid asju müüvast matkapoest sellised ümber päka käivad ja kaht naela majutavad kummid (Nordic Grip). Lapsed arvasid, et kummalegi ühest piisab ja nii nad käisid terve nädala nii, et üks oli tõuke- ja pidamise jalg ja teisega saab uisutada 😀

Nordic Grip Nordic grip Mini talladNordicgrip2
Nüüd sain ka ise need ära proovida. Mis ma oskan öelda- Yaktrax on mõnusam. Peamiselt seetõttu, et ta on kogu talla all ja et ka kanna all on pidamine. Nordic Gripi jääkummidega pikemat maad küll käia ei taha, sest päkk jääb naelte tõttu kõrgemale kui kand ja selline ebanormaalne asend väsitab. Lühiajaliselt ja hädaabiks sobivad nad aga hästi. Eriti tore boonus on veel see, et nad käivad väikesesse karpi ning nii saab isegi taskud puhtad ja kuivad hoida. Ja kui sa ikka avastad keset Toomemäge, et ees on libe ja taga on libe ja külje peal ka, et 1,5 m paremal on üks lumelaik, aga sinna ei saa, sest jalad vajuvad laiali selle perfektselt sileda jää peal… Siis istu maha ja pane tallad alla… Edasi läheb lõbusamalt.

MAIUSED
Vali kuivemat sorti maiuseid või pane enda keedetud maksad jms ahju ja kuivata madalal temperatuuril mõnikümmend minutit. Kuivemad maiused on külmaga paremini kasutatavad – säästavad su sõrmi.

MÄNGUASJAD
Vali mängimiseks sobiv pinnas! Ära jooksuta oma koera libedal lumel või jääl. Ära lase oma koeral hüpata libedal lumel või jääl!
Koerad vigastavad end samamoodi kui inimesedki.
AGA igal pool pole libe. Seal, kus pole , on mäng väga teretulnud. Eriti sikutusmäng. Kui sa korralikult mängid, siis saad hästi sooja. Ja sa ei pane tähelegi, et on külm, siis soojem, siis veel soojem. Ja varsti juba tulebki kevad.

 

Valikud- kõike korraga ei saa…

Mürglil oli raske lapsepõlv. Mürgel oli 22 aastat oodatud koer. Käisin lapsepõlves isaga paaril koertenäitusel ning neist mäletan ainult teenistuskoerte demonstratsioonesinemisi. Unistasin sellest, et minu koer saab minust aru ilma sõnadetagi ja teeb kõike, mis ma ütlen. Loomulikult mitte masinlikult, vaid nägin meid vaimusilmas ikka nagu parimaid sõpru.

Lõpuks, aastal 2003 tuli Mürgel. Isa pärandusest saadud raha eest sai ta ostetud. Isa oli suur koerasõber ja minu jaoks oli see sümboolne.

Pilt

Mürgel ei saanud sellist nime ilmaasjata. Tema kennelnimi oli My Brand Doubletrouble. Tema ärkas kell pool viis hommikul, ronis oma pesakonnakaaslastele otsa, kiunus, ajas kõik kutsikad ja kasvataja üles ning keeras siis ise magama. 🙂 Mürgli kasvataja Haita- Maarit Zahharov  ütles omal ajal, et Mürgel on selline tugev isiksus. Temaga peavad reeglid hästi selged olema. Kuulsin järgnevat lausejupp päris palju: “ta on tugeva iseloomuga, ära lase tal endale pähe istuda”. Kuidas käib “mitte pähe istuda laskmine”? Lugesin parimate eesti koerakoolitajate artikleid. Kus iganes oli juttu pähe istumisest, olid ka soovitused – raputa turjast, keera selili ja hoia kinni, vaata silma, loe moraali. Oli isegi soovitus, et suure koera kutsikas tuleb turja pidi kõigi 4 jalaga maast lahti tõsta, kuni veel jaksad. Eks ma siis proovisin kasutada neid võtteid lootuses, et saan endale hea koera. Vabandust, Mürgel.

Tänasel päeval ma ei oska öelda, kas Mürgel siis polnudki “tugeva iseloomuga” (mida see üldse tähendab?!) või ma tampisin selle temast esimese 6 kuu jooksul välja. Mõni arvaks ehk, et tubli töö! Minul on sellest aga väga siiralt kahju, et ma ei näe oma koera sellisena, nagu ta tegelikult oli. Mõned asjad kadusid sinna varasesse lapsepõlve ja ma ei saa enam kunagi teada, mis praegu teisiti oleks…

Ma armastan koertega suhtlemist. Ma armastan seda, kui saan tema käitumise põhjal heita pilku tema hingeellu, tema eelistusse. Ma armastan vaadata, kuidas koer üritab oma soove ellu viia – milliseid võtteid ja strateegiaid ta kasutab.  See eeldab aga minult hoolikat “kuulamist”.

Ma armastan seda, kuidas mu koer tuleb minult abi paluma, kui söögipall läheb tugitooli alla ja ta seda sealt ise kätte ei saa. Ma armastan seda, kuidas mu koer õhtul “palub”, et ma paneksin diivanile tema lina, mille peal ta peesitada tohib. Ta tuleb umbes 2 sammu kaugusele diivanist, vaatab otse tühja diivanit, hingab sügavalt välja. Seejärel vaatab ta minu poole, kui mina teda vaatan, vaatab ta uuesti diivanit. Imeliselt selge, kas pole?

Ma armastan seda, kuidas Mürgel teeb teatrit. Nuusib aias ringi ning sattub kogemata värava ligidusse. Kui ma näen, siis teeb näo, nagu ta lihtsalt nuuskis. Kui ma ei näe, siis vaatab, kas saab väravast välja. Aga igal juhul tuleb “imbuda” väravale lähemale väga märkamatult. 🙂 Nüüd tuleb ülestunnistus – ma naudin isegi tema laualt varastamise käitumise arengu jälgimist. Mitte et mulle laualt varastav koer lõbu pakuks, aga andsin endale aru, et 3 väikese lapsega kodus pole vanale koerale põhimõtteliselt võimalik selgeks teha, et laualt ei saa süüa. Seega koristan nüüd hoolikamalt ja vahel jälgin seda, kuidas Mürgel õpib. Õpib jälgima minu liikumisi korteris, minu hõivatuse astet, minu tähelepanuvõimet jpm. See on ääretult hinnaline õppetund.

Ja nüüd neile, kes jõudsid hakata õhku ahmima, et kuidas üks koeratreener nii võib, siis, esiteks, võib seda pidada väikest viisi osaluseksperimendiks. Teiseks – kutsikaga ma selliseid mänge kindlasti ei mängiks. Kolmandaks – ma kindlasti EI soovita selliseid katseid ühelegi koeraomanikule, kellel pole põhjalikke teadmisi koerte käitumisest ja õppimisteooriast! Selleks, et seda teha, peaks kindlasti ette teadma, millega riskite, kus võib tulla suuri probleeme, kuidas neid ennetada ja kuidas elada edasi koeraga, keda olete lubanud “paha peale”. Ma ei saa salata, et meie puhul mängib veidi rolli ka Mürgli vanus – ta on ikkagi juba 11. Võib kõlada küüniliselt, aga ikkagi – varastamine lõpeb siis, kui tema elupäevad lõpevad. Kui meil on õnne temaga pikalt koos olla,siis ikkagi kõige rohkem 5 aasta pärast.

Mõnel inimesel on valikuid raske teha. Ja ehk see sõltub ka valdkonnast. Mina näiteks tunnen iganädalast piina, kui mõtlen perele järgmiseks nädalaks menüüd. Teate küll – kõik need eelistused ja tervislikkuse ja mitmekesisuse printsiip ja juba tundubki kõik kokku jooksvat.

Imelikul kombel pole mul Mürgli kasvatamise puhul olnud valikute tegemine raske. Mürgli heaolu meie maailmas on olnud alati esimene prioriteet. Meie maailma all pean ma silmas nii inimühiskonda kui oma peret.  See tähendab, et treening oli täiesti vältimatu, sest kasvatamatu koeraga ei ole hea elada ja kui minul pole koeraga hea elada, siis väga tõenäoliselt pole ka koeral enam minuga hea elada. Alustasime sõnakuulelikkuse treeningutega, kui Mürgel oli kutsikas. Kuna ta oli energiline koer, siis oli talle tegevust ja sihipärast tööd vaja. Treening oli lahe. Käisime ka aeg-ajalt võistlustel, aga seal mulle ei meeldinud. Ei meeldinud just sellepärast, mida  ma seal nägin. Nägin muidu toredaid ja mõistlikke inimesi (kes paistsid muidu oma koeri ju hoidvat ja armastavat) muutumas oma koerte suhtes kurjaks, ebaõiglaseks ja isegi vägivaldseks. Mõistsin väga ruttu, et ma pean oma võistluste meelelaadi hoidma lähme- ühte- tavatusse- kohta- trenni- tegema- võtmes. Ehk siis valisin rahuliku õppimise ning loobusin agressiivsest võidu jahtimisest, mis oleks tõenäoliselt käinud Mürgli heaolu arvelt.

Järgmine suurem valik oli tealik SKst loobumine, sest laste ja kodu ehitamise kõrvalt ei jäänud piisavalt aega ja jaksu, et süsteemselt trenni teha. Mäletan hetke, kui ma oma 2-aastasel tütrel lubasin esimest korda võtta kätte maiuse ja vihjata Mürgli istuma. See oli hetk, kus ma mõistsin, et meie võistluskarjäär on läbi. Teisest küljest saime ametlikult oma perre suurepärase kodukoera.

Ma olen palju mõelnud selle üle, kuidas Mürglile sobiks elu, mida soovitas arst, kes diagnoosis Mürglil traumajärgse artriidi. Ettekirjutused olid: jalutada ainult rihmas, kiired sööstud, suunamuutused keelatud, asjade järele jooksmine keelatud. Kui hullem oli möödas, siis hakkasin teda ikka lahti laskma, samuti loobin talle aeg-ajalt pulki vms. Ja lahtiselt nuuskima laskmine on elementaarne. Ta naudib seda väga.

Me võime oma koera koolitada nii hästi sõna kuulavaks ja nii “mugavaks” koos elamise mõttes, et koer kaotab võimaluse olla koer. Me võime erinevatel põhjustel “hoida” oma koera. Kas siis millegi eest või millegi jaoks, aga kuidas koer seda tajub?

Kui ma peaksin jalutama oma koera alati ja igal pool rihmas, et ta mingil juhul oma jalga uuesti ei vigastaks, siis on siin 2 küsimust. Kui tõenäoliselt vigastaks ta ennast siis, kui ta lahti oleks? Ja vastus sõltub loomulikult kohast, ajast jpm. Teine küsimus on – kui palju ta kaotab oma elukvaliteedist, kui ma ei anna talle vabadust olla koer?

Mis tähendab olla koer 21. sajandil? Mina ju ei tea seda tegelikult  ja ei saagi teada.  Mulje on jäänud aga selline, et hea on nuuskida lõhnasid puutüvedel ja postidel, nuuskida maad, nuuskida õhku ja isegi vees olevaid lõhnu. Joosta märjas heinas, võtta hoogu ja kihutada mõnuga läbi sügava porilombi, joosta piki randa madalas kaldavees, nuuskida, kuhu suunas on silganud jänesed vm. Joosta pulga, palli või lendava taldriku järele, sikutada innukalt mänguasja, püüda oma inimene kinni… Püherdada värskes lumes, märjas heinas, tolmusel teel või raipes… (Tänapäeval on enamikes kodudes olemas soe vesi ja ka puhastusvahendid on vabalt saadaval!) Hea on olla inimeste lähedal ja hea on kui sügatakse põhjalikult. (“Kätepuhastuspaid” võivad olemata olla…) Hea on, kui süüa on saadaval. Ükskõik, kas kausis, põõsa all või põõsa otsas, laua all või laua peal. Ja Hando Runneli sõnadega seda kokku võttes:  “hää on, kui on, kui ei – ka hää..”

IMG_1878